Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa. E. L. James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratab armsalt ja suudleb jälle mu kätt. „Palju inimesi, kes armastavad raha kulutada. Oksjon, loterii, õhtusöök, tants – mu ema teab, kuidas pidusid korraldada.” Ta naeratab ja esimest korda sel päeval luban ma endal sellest peost elevil olla.

      Kallite autode rivi läheneb mööda sissesõiduteed Grey häärberile. Tee kohal ripuvad pikad kahvaturoosad laternad ja kui me maja ette jõuame, näen, et neid on igal pool. Õhtuvalguses näivad laternad maagilised, nagu oleksime me saabunud võlutud kuningriiki. Ma heidan pilgu Christianile. Kui sobiv õhkkond mu printsile – ja minus puhkeb lapselik erutus, mis ületab kõik teised tunded.

      „Maskid ette,” muigab Christian, ja pannud ette lihtsa musta maski, muutub mu prints süngemaks, sensuaalsemaks.

      Tema näost jääb näha vaid kauni joonega suu ja tugev lõuajoon.

      Mu süda jätab teda vaadates lööke vahele. Ma panen maski ette ja püüan eirata nälga sügaval oma kehas.

      Taylor sõidab sissesõiduteele ja teener avab Christiani ukse. Sawyer hüppab välja ja avab minu oma.

      „Valmis?” küsib Christian.

      „Täiesti.”

      „Sa näed kaunis välja, Anastasia.” Ta suudleb mu kätt ja astub autost välja.

      Tumeroheline vaip kulgeb üle muruplatsi muljetavaldava peopaiga juurde maja kõrval. Christiani käsi on kaitsvalt ümber mu piha, ja me kõnnime mööda rohelist vaipa Seattle’i eliidi seas, kes on oma kõige peenemates rõivastes ja kannavad kõiksuguseid maske, ning laternad valgustavad teed. Kaks fotograafi pildistavad külalisi, kes luuderohuga ääristatud lehtla taustal poseerivad.

      „Härra Grey!” hüüab üks fotograafidest. Christian noogutab nõustuvalt ja tõmbab mu enda vastu, kui me kiiresti foto tarvis poseerime. Kuidas nad teavad, et see on tema? Ta sassis vasekarva juuksed – kindla peale ta tunnusmärk.

      „Kaks fotograafi?” küsin ma Christianilt.

      „Üks on Seattle Times’ist, teine teeb pilte osalejate jaoks. Me võime hiljem temalt osta.”

      Oh, jälle on mu pilt ajakirjanduses. Mulle meenub korraks Leila. Nii ta minust teada ilmselt saigi, nähes Christianiga koos poseerimas. See mõte teeb mind rahutuks, päris hea, et mind maski all keegi ära ei tunne.

      Järjekorra lõpus on valgetes ülikondades kelnerid, käes kandikud kihisevate šampanjaklaasidega, ja ma olen tänulik, kui Christian mulle klaasi ulatab – peletades sünged mõtted minema.

      Me läheneme suurele valgele pergolale, kus ripuvad väiksemad paberlaternad. Nende all hiilgab mustvalge ruudustikuga tantsupõrand, mida ümbritsevad madalad piirdeaiad, kolmes küljes sissepääsud. Iga sissepääsu juures seisavad kaks uhket jääskulptuuri, mis kujutavad luiki. Neljandas küljes on lava, kus keelpillikvartett mängib õrna, eeterlikku muusikapala, mida ma ei tunne, aga mis jääb mind kummitama. Tundub, nagu oleks lava mõeldud suurele orkestrile – ilmselt tuleb see hiljem. Christian juhib mu luikede vahelt läbi tantsupõrandale, kuhu on kogunenud hulk külalisi, kes šampanjaklaase käes hoides ja vesteldes ringi liiguvad.

      Kalda ääres on tohutu telk, meiepoolne külg avatud, ning see on täis sirgete ridadena paigutatud laudu ja toole. Neid on nii palju!

      „Kui palju inimesi siia tuleb?” küsin ma Christianilt, olles hämmastunud telgi suurusest.

      „Ma arvan, et umbes kolmsada. Sa pead mu emalt küsima.” Ta naeratab mulle. „Christian!”

      Rahvasummast ilmub noor naine ja heidab talle käed kaela ümber, ning ma tunnen kohe ära, et see on Mia. Tal on seljas läikiv heleroosa täispikkuses šifoonkleit ning peas vapustav, peente detailidega Veneetsia mask. Ta näeb võrratu välja. Ja ma tunnen suurt tänutunnet kleidi eest, mille Christian mulle kinkis.

      „Ana! Oi, kallis, sa näed imeline välja!” Ta kallistab mind kiiresti. „Sa pead tulema ja mu sõpradega kohtuma. Ükski neist ei suuda uskuda, et Christianil on lõpuks kallim.”

      Ma heidan Christianile kiire paanilise pilgu, aga ta kehitab õlgu à la ma-tean-et-ta-on-võimatu-ma-pidin-temaga-aastaid-kooselama, ning ma lähen kuulekalt Miaga kaasa nelja noore naise juurde, kes kõik on kallilt riides ja laitmatult üles löödud.

      Mia tutvustab meid rutakalt. Kolm neist on armsad ja lahked, aga neljas, kelle nimeks Mia ütles vist Lily, vahib mind mõrult oma punase maski alt.

      „Me kõik muidugi mõtlesime, et Christian on gei,” ütleb ta halvustavalt, peites oma vaenulikkuse laia tehtud naeratuse taha.

      Mia põrnitseb teda.

      „Lily, käitu korralikult. Selge see, et tal on naiste suhtes suurepärane maitse. Ta ootas seda õiget, ja see lihtsalt polnud sina.”

      Lily läheb sama värvi nagu ta mask, ja mina samuti. Kohutavalt piinlik.

      „Daamid, kas ma saaksin oma kaaslase tagasi, palun?” Christian võtab mul piha ümbert kinni ja tõmbab mu enda kõrvale. Kõik neli naist punastavad, itsitavad ja nihelevad – ta särav naeratus teeb seda, mida alati. Mia vaatab mulle otsa ja pööritab silmi, ja ma hakkan tahtmatult naerma.

      „Oli meeldiv kohtuda,” ütlen ma, kui Christian mind eemale tirib.

      „Tänan,” ütlen ma Christianile hääletult huuli liigutades, kui oleme neist piisavalt eemale jõudnud.

      „Ma nägin, et Mia kõrval seisis Lily. Ta on üks hirmus tegelane.”

      „Sa meeldid talle,” pomisen ma kuivalt.

      Ta kehitab õlgu. „Noh, see tunne pole vastastikune. Tule, las ma tutvustan sind mõne inimesega.”

      Järgmine pooltund möödub tutvustamise keerises. Ma tutvun kahe Hollywoodi näitlejaga, kahe tegevdirektoriga ja mitme arstiga. Mitte kuidagi ei suuda ma nende kõigi nimesid meeles pidada.

      Christian hoiab mind enda läheduses ja ma olen talle selle eest tänulik. Ausalt öelda mind hirmutab kogu see rikkus, glamuur ja kogu ürituse suurejoonelisus. Ma pole iial varem sellises kohas olnud.

      Valgetes ülikondades teenindajad laveerivad šampanjapudelitega sujuvalt üha suurenevas külalistesummas, ning täidavad mu klaasi murettekitava regulaarsusega. Ma ei tohi liiga palju juua. Ma ei tohi liiga palju juua, kordan ma endale, ent pea hakkab pööritama, ja ma ei tea, kas see on šampanjast, salapärasest ja erutavast õhustikust, mida tekitavad maskid, või salajastest hõbekuulidest. Tuima tuikamist allpool vööd on võimatu mitte märgata.

      „Nii et te töötate Sõltumatus Kirjastuses?” küsib kiilanev härrasmees karumaskis – või kujutab see koera? „Ma olen kuulnud jutte selle ülevõtmisest.”

      Ma punastan. See on ülevõtmine mehe poolt, kellel on raha rohkem kui aru, ja ta on sõna otseses mõttes jälitaja.

      „Ma olen lihtsalt toimetaja, härra Eccles. Ma ei tea neist asjadest midagi.”

      Christian ei ütle musta ega valget ja naeratab Ecclesele süütult.

      „Daamid ja härrad!” katkestab meie vestluse tseremooniameister, kes kannab muljetavaldavat mustvalget arlekiinimaski. „Palun minge istuge oma kohtadele. Kohe serveeritakse õhtusöök.”

      Christian СКАЧАТЬ