Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa. E. L. James

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      Ta on tagasi. Emme magab või on jälle haige.

      Ma peidan end ära ja tõmbun köögilaua all kägarasse. Sõrmede vahelt näen ma emmet. Ta magab diivanil. Ta käsi on kleepuval rohelisel vaibal, ja sel mehel on jalas suured särava pandlaga saapad, ja ta kõrgub emme kohal ja karjub.

      Ta lööb emmet rihmaga. Tõuse üles! Tõuse üles! Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits.

      Emme oigab. Jäta järele. Palun jäta järele. Emme ei kisenda. Emme tõmbub kägarasse.

      Surun sõrmed kõrvadesse ja sulgen silmad. Hääl vaibub.

      Ta pöörab ringi ja ma näen ta saapaid, kui ta kööki trambib. Tal on rihm ikka veel käes. Ta otsib mind.

      Ta kummardab alla ja irvitab. Ta haiseb vastikult. Sigarettide ja alkoholi järele. Siin sa oledki, väike värdjas.

      Ta ärkab verdtarretava hala peale. Jumal küll! Ta on üleni higine, süda taob. Mida kuradit? Ta tõuseb voodis istukile ja võtab pea käte vahele. Persse. Unenäod on tagasi. Seda häält tegin mina. Ta hingab sügavalt sisse, püüdes odava burbooni ja kopitanud Cameli sigarettide lõhna oma meeltest ja mälust minema saada.

      ESIMENE PEATÜKK

      Ma olen kolmanda Christiani-järgse päeva üleelanud, samuti esimese tööpäeva. See on õnneks mu mõtted Christianilt kõrvale juhtinud. Aeg on lennanud kiiresti ja ma olen olnud kogu aeg tegevuses: uued inimesed, töö, mis tuleb ära teha, ja härra Jack Hyde. Härra Jack Hyde … ta naeratab mulle siniste silmade särades ja nõjatub mu lauale.

      „Suurepärane töö, Ana. Ma arvan, et meist saab hea meeskond.”

      Kuidagimoodi suudan ma suunurki kergitada, nii et tekib midagi naeratuse taolist.

      „Ma hakkan minema, kui sul midagi selle vastu pole,” pomisen ma.

      „Muidugi, kell on pool kuus. Homme näeme.”

      „Head õhtut, Jack.”

      „Head õhtut, Ana.”

      Ma võtan oma koti, panen jaki selga ja sammun ukse poole. Väljas, Seattle’i varajases õhtus, tõmban kopsud värsket õhku täis. See ei täida tühjust mu rinnus, tühjust, mis on mu südames alates laupäeva hommikust – valuline õõnsus, mis meenutab mulle mu kaotust. Ma kõnnin bussipeatuse poole, pea maas, vaadates jalge ette ja mõeldes, et mul pole oma armastatud Wandat, vana Beetle’it … või Audit.

      Ma ajan selle mälestuse otsekohe minema. Ei. Ära mõtle temast. Muidugi võin ma endale autot lubada – ilusat uut autot. Ma kahtlustan, et ta oli maksmisega ülimalt heldekäeline, ja see mõte jätab mu suhu mõru maitse, aga ma püüan selle alla neelata ja olla nii tuim ja tühi kui võimalik. Ma ei tohi temale mõelda. Ma ei taha jälle nutma hakata – vähemalt mitte tänaval.

      Korter on tühi. Ma igatsen Kate’i järele ja kujutan ette, kuidas ta lamab Barbadosel rannas, juues jahedat kokteili. Ma panen lameekraaniga teleri mängima, et täita tühjust müraga, ent ma ei kuula ega vaata. Ma istun ja vahin tühja pilguga tellisseina. Ma olen tuim. Ma ei tunne peale valu mitte midagi. Kui kaua ma pean seda kannatama?

      Uksekell äratab mind mu piinadest ja süda hakkab taguma. Huvitav, kes see on? Ma vajutan vastamisnupule.

      „Saadetis preili Steele’ile,” teatab igavlev hääl, ja mind läbib pettumusesööst. Sammun loiult trepist alla ja leian noormehe, kes mälub häälekalt nätsu ja hoiab käes kartongkarpi, nõjatudes esiukse vastu. Ma kirjutan alla ja viin kasti üles. See on suur ja üllatavalt kerge. Selles on kaks tosinat pikavarrelist valget roosi ja kaart.

      Ma vahin masinal kirjutatud kaarti ja tühjus mu rinnus suureneb veelgi. Pole kahtlust, et selle saatis ta assistent. Christianil on ilmselt sellega väga vähe pistmist. Sellele on liiga valus mõelda. Ma uurin roose – need on kaunid, ja ma ei suuda neid prügikasti visata. Ma lähen kohusetundlikult kööki vaasi otsima.

      JA NII SEE ALGAB: äratus, töö, nutmine, uni. Noh, püüa magama jääda. Oma unedes ma tema eest põgeneda ei suuda. Hallid põletavad silmad, segaduses pilk, läikivad säravad juuksed kummitavad mind. Ja see muusika … nii palju muusikat – ma ei talu mingisugust muusikat. Ma olen hoolikas, et seda iga hinna eest vältida. Isegi reklaamide helitaust tekitab mulle judinaid.

      Ma pole kellegagi rääkinud, isegi mitte oma ema või Rayga. Mul pole praegu jõudu lihtsalt niisama lobiseda. Ei, ma ei suuda seda. Ma olen muutunud saareks. Hävitatud, sõjast laastatud maaks, kus midagi ei kasva ja horisont on tühi. Jah, see ma olen. Ma suudan töö juures suhelda, kui see pole midagi isiklikku, aga see on ka kõik. Kui ma emaga räägiksin, siis läheksin veel rohkem katki – ja mul pole enam midagi järel, mis võiks katki minna.

      MUL POLE ÜLDSE ISU. Kolmapäeva lõunaks suudan toime tulla tassi jogurtiga, ja reedest saadik pole ma muud söönudki. Ma jään ellu, olles taas avastanud piimaga kohvi ja dieetkoola. Kofeiin hoiab mind käigus, aga teeb närviliseks.

      Jack on hakanud minu läheduses viibima, küsides isiklikke küsimusi, ja see ärritab mind. Mida ta tahab? Ma olen viisakas, aga pean teda endast eemal hoidma.

      Istun laua taha ja hakkan talle adresseeritud kirju läbi vaatama, ja mulle meeldib СКАЧАТЬ