Viiskümmend halli varjundit. E. L. James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatan talle uskumatult otsa. Mida kuradit. See on paha, tõesti paha, kuid nüüd olen ma tõesti väga uudishimulik.

      „Hästi. Ma kirjutan alla.“

      Ta ulatab mulle pastaka.

      „Kas sa ei kavatse seda läbi lugeda?“

      „Ei.“

      Ta kortsutab kulmu.

      „Anastasia, sa pead alati kõik läbi lugema, millele sa alla kirjutad,” manitseb ta.

      „Christian, sa vist pole aru saanud, et ma ei räägi meist niikuinii kellelegi. Isegi Kate‘ile mitte. Niisiis on ebaoluline, kas ma kirjutan sellele lepingule alla või mitte. Kui see tähendab sulle nii palju, või sinu juristile … kellele sina ilmselt räägid, siis olgu. Ma kirjutan alla.“

      Ta vahib mind üksisilmi ja noogutab tõsiselt.

      „Õige tähelepanek, preili Steele, tubli.“

      Ma allkirjastan suuremeelselt mõlemad eksemplarid ja ulatan ühe neist talle tagasi. Voldin teise kokku, panen kotti ja joon paar korralikku sõõmu veini. Ma näin palju vapramana, kui end tegelikult tunnen.

      „Kas see tähendab, et sa hakkad täna öösel minuga armatsema, Christian?” Oh halastust! Kas ma just praegu ütlesin seda? Ta suu kukub lahti, aga ta kogub end ruttu.

      „Ei, Anastasia. Esiteks, armatsemine pole minu rida. Ma kepin … kõvasti. Teiseks, meil tuleb veel palju paberimajandusega tegeleda, ja kolmandaks, praegu sa veel ei tea, mis sind ees ootab. Sa võid veel nelja tuule poole joosta. Tule, ma tahan sulle oma mängutuba näidata.“

      Mu suu kukub lahti. Kepin kõvasti! See … kõlab nii … kuumalt. Aga mida me mängutoast otsime? See on mõistatus.

      „Sa tahad oma Xboxi mängida?” küsin ma. Ta naerab valjusti.

      „Ei, Anastasia, ei mingit Xboxi ega Playstationit. Tule.” Ta seisab püsti, käsi ette sirutatud. Ma lasen tal end koridori viia. Topeltuste kõrval, kust me sisse tulime, on trepp üles. Me läheme teisele korrusele ja pöörame paremale. Ta võtab taskust võtme ja keerab veel ühe ukse lahti ning hingab sügavalt sisse.

      „Sa võid igal ajal lahkuda. Helikopter on ootevalmis, et viia sind sinna, kuhu iganes sa minna tahad; või sa võid ööseks siia jääda ja minna hommikul. Nii on, nagu sa otsustad.“

      „Ava juba see neetud uks, Christian.“

      Ta avab ukse ja laseb mind enda ees sisse. Ma vaatan talle veel kord teraselt otsa. Sügavalt hinge tõmmates astun ma sisse.

      Ja tundub, nagu oleksin ma ajas tagasi rännanud kuueteistkümnendasse sajandisse ja Hispaania inkvisitsiooni aega.

      Kurat võtku!

      SEITSMES PEATÜKK

      Esimene asi, mida märkan, on lõhn: nahk, puu, kergelt sidrunilõhnaline polituur. See on väga meeldiv, ja valgustus on pehme, õrn. Tegelikult ei näe ma valgusallikat, ent see ümbritseb karniisi ja valgus kumab sealt. Seinad ja lagi on tumedat sügavpunast värvi, mis tekitab selles avaras ruumis hubase kaitstud tunde, ja põrand on vana, lakitud puidust. Ukse vastasseina on kinnitatud suur puust rist nagu X-täht. See on tehtud lihvitud mahagonist ja igas nurgas on käe- ning jalarauad. Selle kohal laes on lai, vähemalt kolme ruutmeetrine raudvõre, mille küljest ripuvad alla igasugused köied, ahelad ja helkivad ketid. Ukse kõrval seinal on kaks pikka poleeritud graveeritud varrast, mis on nagu trepikäsipuude varvad, ent pikemad, justkui kardinapuud. Nende küljes on ehmatav sortiment laksuteid, ratsapiitsu ja muid piitsu ning kummalisi sulgedega asju.

      Ukse kõrval seisab raske mahagonkummut, mille sahtlid on õhukesed, nagu oleks need mõeldud aarete hoidmiseks vanas muuseumis. Kujutlen korraks, mis nendes sahtlites tegelikult võiks olla. Kas ma tahan seda teada? Kaugemas nurgas on tume, punakaspruun polsterdatud pink ja selle kõrval on seina külge kinnitatud puust poleeritud varn, mis näeb välja nagu piljardikiide hoidik, aga lähemal vaatlusel selgub, et selles on erineva pikkuse ja laiusega pillirookepid. Vastasnurgas on matsakas kahemeetrine laud – poleeritud puust ja nikerdatud jalgadega – ning selle juures kaks samasugust tooli.

      Ent toas domineerib voodi. See on suurem kui suur kaheinimesevoodi ja sellel on neli rokokoostiilis nikerdatud sammast ning nende kohal lame baldahhiin. See tundub olevat pärit üheksateistkümnendast sajandist. Baldahhiini all on näha helkivaid ahelaid ja käeraudu. Voodiriideid pole … ainult punase nahaga kaetud madrats ja ühes otsas virnas punasest satiinist padjad.

      Voodijalutsist umbes meetri kaugusel, keset tuba, on suur tume pruunikaspunane Chesterfieldi diivan, esiküljega voodi poole. Kummaline kujundus … et diivan on voodi vastas, ja ma naeran omaette – ma pean diivanit kummaliseks, samas kui tegelikult on see kõige argisem asi siin ruumis. Ma tõstan pilgu üles ja jään lage vahtima. Kogu lagi on täis karabiinhaake, mis on paigutatud kummaliste intervallide tagant. Huvitav, milleks need mõeldud on? Imelikul kombel muudab kogu see puit, tumedad seinad, meeleolukas valgus ja pruunikaspunane nahk kogu toa kuidagi pehmeks ja romantiliseks … Ma tean, et tegelikult on see kõike muud – aga see on Christiani variant pehmest ja romantilisest.

      Ma pööran ringi ja ta vaatab mind pingsalt, nagu ma arvasingi, ja tema näost on võimatu midagi välja lugeda. Ma liigun toas edasi ja ta järgneb mulle. Mu huvi köidab mingi sulgedega asi. Ma puudutan seda ettevaatlikult. See on pööratud nahast, nagu väike „üheksasabaline kass“, mitmeharuline piits, aga arvukamate harudega ja nende otstes on väga väikesed plastikhelmed.

      „Seda nimetatakse piitsutajaks.“ Ta hääl on vaikne ja malbe.

      Piitsutaja … hmm. Mu alateadvus on emigreerunud või tummaks löödud või lihtsalt kokku kukkunud ja hingusele läinud. Ma olen tuim. Ma jälgin ja vaatlen, suutmata oma tundeid väljendada, sest ma olen šokis. Milline on kohane reageering avastusele, et su potentsiaalne kallim on täiesti segane sadist või masohhist? Hirm … jah … see on ilmselt peamine tunne. Seda suudan ma eristada. Aga imelikul kombel ei karda ma mitte teda – ma ei usu, et ta mulle haiget teeks, noh, mitte ilma mu loata. Nii palju on küsimusi. Miks? Kuidas? Millal? Kui sageli? Kes? Ma kõnnin voodi juurde ja katsun nikerdatud sammast. Post on väga tugev, puusepatöö meistriteos.

      „Ütle midagi,” kamandab Christian petlikult mahedal häälel.

      „Kas sina teed seda teistele või nemad teevad seda sulle?“

      Ta suunurgad kõverduvad ülespoole, ta on kas lõbustatud või tunneb kergendust.

      „Teised?” Ta pilgutab paar korda silmi, mõeldes vastuse üle. „Ma teen seda neile naistele, kes seda tahavad.“

      Ma ei saa aru.

      „Kui sul on vabatahtlikke, miks mina siis siin olen?“

      „Sest ma tahan seda sinuga teha, väga.“

      „Oh,” ahmin ma õhku. Miks?

      Ma kõnnin toa kaugemasse nurka ja patsutan kõrget polsterdatud pinki ning libistan sõrmedega üle selle naha. Talle meeldib naistele haiget teha. See mõte viib mu meeleheitele.

      „Kas sa oled sadist?“

      „Ma olen Dominant.” Ta silmad on kõrvetavalt hallid, intensiivsed.

      „Mida see tähendab?” sosistan ma.

      „See СКАЧАТЬ