Viiskümmend halli varjundit. E. L. James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et „imelik” on veel vähe öeldud, ausalt.“

      „Me peame kindlustama, et sa oled õhtul lihtsalt vastupandamatu,” ütleb ta otsustavalt.

      Oi ei … see kõlab nii aeganõudvalt, alandavalt, ja piinarikkalt.

      „Ma pean tunni aja pärast tööl olema.“

      „Ma saan selle ajaga hakkama. Tule.” Kate haarab mul käest kinni ja tirib vannituppa.

      PÄEV VENIB CLAYTONITE JUURES hoolimata sellest, et meil on kogu aeg kiire. Alanud on suvehooaeg, niisiis pean ma veetma kaks tundi, seades riiulitele uut kaupa, kui pood on suletud. See on ajuvaba töö ja jätab mulle liiga palju aega mõtlemiseks. Mul pole selleks tegelikult terve päeva jooksul aega olnud.

      Kate‘i väsimatu ja ausalt öelda pealetükkiva juhendamise tagajärjel on mu jalad ja kaenlaalused täiuslikult puhtaks aetud, kulmud kitkutud, ja ma olen pealaest jalatallani üles löödud. See oli väga ebameeldiv kogemus. Aga Kate kinnitas, et just seda mehed tänapäeval ootavad. Mida muud ta veel ootab? Mul tuleb Kate‘i veenda, et ma tõepoolest tahan Greyga koos olla. Mingil kummalisel põhjusel Kate ei usalda teda, võib-olla sellepärast, et ta on nii jäik ja ametlik. Kate ütleb, et tema ei saa oma nina sellesse toppida, aga ma olen lubanud talle Seattle‘isse jõudes sõnumi saata. Ma pole talle helikopterist rääkinud; ta hakkaks veelgi rohkem muretsema.

      Ja siis see värk Joséga. Ta on jätnud mu telefoni kolm sõnumit ja seitse vastamata kõnet. Ta on kaks korda ka koju helistanud. Kate on andnud väga segaseid vastuseid, kus ma olen. José teab, et Kate teeb mulle katet. Kate muidu udust juttu ei aja. Aga ma olen otsustanud lasta sel poisil praadida. Ma olen tema peale ikka veel liiga vihane.

      Christian mainis mingit lepingut ja ma ei tea, kas ta tegi nalja või pean ma millelegi alla kirjutama. Oletused ajavad mu närvi. Ja tagatipuks suudan ma vaevu oma erutust ja närvilisust maha suruda. Täna on see öö! Pärast kõike eelnevat, kas ma olen selleks valmis? Mu sisemine jumalanna vaatab mind altkulmu ja põntsutab kannatamatult oma väikese jalaga. Ta on selleks aastaid valmis olnud ja ta on valmis milleks tahes, kui on tegu Christian Greyga, kuid ikka ma ei mõista, mida ta minus näeb … hall hiireke Ana Steele – üldse ei saa aru.

      Ta on muidugi täpne ja ootab mind, kui ma Claytonite juurest lahkun. Ta ronib Audi tagaistmelt välja, et avada uks, ja naeratab mulle soojalt.

      „Tere õhtust, preili Steele,” ütleb ta.

      „Härra Grey.” Ma noogutan talle viisakalt ja istun auto tagaistmele. Taylor istub rooli taga.

      „Tere, Taylor,” ütlen ma.

      „Tere õhtust, preili Steele.” Tema hääl on viisakas ja professionaalne. Christian istub minu kõrvale ja võtab mu käe pihku, pigistades seda õrnalt, nii et tajun seda kogu kehaga.

      „Kuidas tööl läks?” küsib ta.

      „Väga pikalt,” vastan ma, ja mu hääl on kähe, liiga madal, ja soovidest tulvil.

      „Jah, minul on ka väga pikk päev olnud.“

      „Mida sa tegid?” küsin ma.

      „Ma käisin Elliotiga matkamas.” Ta pöial silitab mu sõrmenukke, edasi ja tagasi, ja mu süda jätab lööke vahele ning hingamine kiireneb. Kuidas ta seda minuga teeb? Ta ainult puudutab killukest mu keha, ja juba hormoonid lendavad.

      Sõit kopteriväljakule on lühike, ja enne kui arugi saan, oleme kohal. Legendaarset helikopterit ei paista kuskil. Me oleme linnaosas, mis on täis ehitatud, ja isegi mina tean, et helikopteritel peab olema maandumiseks ja õhkutõusmiseks ruumi. Taylor pargib auto, ronib välja ja avab mulle ukse. Christian on kohe mu kõrval ja võtab mul jälle käest kinni.

      „Valmis?” küsib ta. Ma noogutan ja tahan öelda: kõigeks, aga ma ei suuda sõnu moodustada, sest ma olen liiga närvis, liiga erutatud.

      „Taylor.” Ta noogutab napilt autojuhile ja me suundume hoonesse, otse liftide juurde. Lift! Mälestus meie hommikusest suudlusest hakkab mind jälle kummitama. Ma pole poes leti ääres uneledes millestki muust päeva jooksul mõelnudki. Öelda, et ma olen häiritud, oleks kõige suurem alahindamine sel aastal. Christian vaatab mind, kerge naeratus huulil. Haa! Tema mõtleb sellest ka.

      „Siin on ainult kolm korrust,” ütleb ta kuivalt, silmad lõbustatult veiklemas. Ta on telepaat, kindla peale. See on hirmutav.

      Lifti astudes püüan ma säilitada ükskõikset ilmet. Uksed sulguvad ja jälle on platsis see imelik elektriline külgetõmme meie vahel, mis teeb minust orja. Ma sulgen silmad asjatus katses sellest mitte välja teha. Ta võtab tugevamini mul käest kinni, ja viie sekundi pärast avanevad uksed hoone katusel. Ning seal see ongi, valge helikopter, GREY ENTERPRISES HOLDINGS, INC. sinise kirjaga küljele kirjutatud, koos firmalogoga. Kindla peale on see firma vara väärkasutamine.

      Ta viib mu väiksesse kontorisse, kus üks vana mees laua taga istub.

      „Siin on teie lennuplaan, härra Grey. Tehniline kontroll on tehtud. Lennuk on valmis ja ootab, sir. Te võite minna.“

      „Tänan sind, Joe.” Christian naeratab talle soojalt.

      Oi. Keegi on Christianilt viisaka kohtlemise ära teeninud. Võibolla ta polegi töötaja. Ma vaatan hämmastunult seda vana meest.

      „Lähme,” ütleb Christian ja me suundume helikopteri poole. Lähedale jõudes näen, et see on palju suurem, kui ma arvasin. Ma eeldasin, et see on kaheistmeline, aga siin on vähemalt seitse kohta. Christian avab ukse ja juhatab mu esimese istme juurde.

      „Istu – ja ära midagi puutu,” käsutab ta minu järel üles ronides.

      Ta tõmbab ukse pauguga kinni. Ma olen rõõmus, et kopter on üleni valgustatud, muidu peaksin kobamisi liikuma. Ma istun mulle määratud istmele ja ta kükitab mu kõrvale, et ohutusrihma kinni panna. See on neljaosaline rihm, mille kõik osad jooksevad kokku ühte pandlasse. Ta pingutab ülemisi rihmu, nii et ma saan vaevu liigutada. Ta on nii lähedal ja nii süvenenud oma tegevusse. Kui ma saaksin ettepoole kummardada, siis oleks mu nina tema juustes. Ta lõhnab puhtalt, värskelt, taevalikult, ent ma olen rihmadega tooli küljest kinni ja tõhusalt liikumatu. Ta vaatab üles ja naeratab, nagu ta naudiks mingeid salajasi mõtteid, silmad tulised. Ta on nii hüpnotiseerivalt lähedal. Ma hoian hinge kinni, kui ta pingutab üht ülemistest rihmadest.

      „Sa oled kindlalt kinni, põgeneda ei saa,” sosistab ta. „Hinga, Anastasia,” lisab ta leebelt. Püsti tõustes paitab ta mu põske, pikad sõrmed pigistavad mu lõua nimetissõrme ja pöidla vahele. Ta kummardub ettepoole ja kingib mulle kasina suudluse, ja mul hakkab pea ringi käima, ning mu sisemus tõmbub kramplikult kokku ta huulte erutava, ootamatu puudutuse tõttu.

      „Mulle meeldivad need köidikud,” sosistab ta.

      Mida?

      Ta istub mu kõrvale, kinnitab rihmad ning alustab ettenähtud protseduuri: kontrollib pedaale, lüliteid ja nuppe uskumatult paljude numbrilaudade, tulede ja lülitite reas. Väikesed tulukesed vilguvad ja sähvivad mitmesugustelt numbrilaudadelt, kogu paneel on valgustatud.

      „Pane klapid pähe,” ütleb ta, osutades kõrvaklappidele, mis on minu ees. Ma panen need pähe ja propellerid hakkavad tööle. Need löövad kurdiks. Ta paneb kõrvaklapid pähe ja jätkab nuppude lülitamist.

      „Ma teen lihtsalt lennueelset kontrolli.” Christiani anonüümne СКАЧАТЬ