Sillamäe passioon. Andrei Hvostov

Чтение книги онлайн.

      Seda kirjutades ei löö ma endale vastu rinda, et vaat kus mina, vaat kus ikka olin vabadusvõitleja, nõukogude võimu perssesaatja! Ma ju ütlesin, et ma ei osale massiüritustel.

      Komsomoli astuti kaheksandas klassis. Paljud minuealised on meenutanud, et nende astumine noorsooühingusse toimus jõhkrale survele alludes – nad jäeti pärast tunde lukustatud klassi istuma niikauaks, kuni kirjutasid valmis avalduse, mis algas sõnadega „palun mind vastu võtta Nõukogude Liidu Kommunistlikusse Noorsooühingusse…”.

      Ma ei saa öelda, et Sillamäe koolis oleks midagi taolist kunagi juhtunud. Küll aga mäletan end istumas klassis ja lugemas sellesinase ühingu põhikirja. Eriti huvitas mind osa, milles kirjeldati komnoorelt nõutud isikuomadusi. Tegemist oli tõelise „kvaliteetinimesega”: ta mitte ainult ei võidelnud tulihingeliselt Lenini ideede elluviimise nimel, vaid oli ka õppetöös eesrindlikem ning tema käitumine teinuks au isegi pühakule, ta paistis silma vanema põlvkonna austamisega ning viimse veretilga ohverdamisega kodumaa altarile. Seda lugedes tekkis minu peas, nagu ma tollal arvasin, geniaalne idee: ma teatan oma klassijuhatajale ning kooli komsorgile5, et vabandust, seltsimehed, aga niisugust inimest, keda siin kirjeldatakse, te minus küll ei leia. Mul on õppimisega kehvasti, mul on mõnikord käitumisega probleeme, mul esineb individualismitendentse ja, mis seal salata, on juhtunud sedagi, et ma valetan iseenda naha päästmiseks. Ma tunnetan enda tühisust, ent samas pean kalliks Lenini üritust ja kommunistlikke ideaale, nii et ma ei saa lubada, et minusugune vääritu võetaks vastu sellesse õilsasse organisatsiooni, sest minu lisandumisega võib meie lõplik võit edasi lükkuda, kuna ülejäänud seltsimehed, need, kel on nõutavad ideaalsed omadused, peavad minusugust põrsast lisakoormana kaasas vedama. Minu taotlust astuda kommunistlikusse noorsooühingusse ei näe te sel põhjusel, et mulle on lõpmatult kallis meie partei ja tema asutaja, suure Lenini üritus. Te kahtlemata mõistate mind, seltsimehed!

      Sellise kõne meisterdasin oma peas valmis, isegi kuratlikult itsitades, kujutledes, kuidas nende näod venivad seda pikemaks, mida vingemad volüümid ma oma kõnele peale keeran.

      Kõne jäi pidamata. Ma jäin päev enne komsomoli vastuvõtmist haigeks.

      Tallinna tehnikakoolis õppimise ajal ei teinud mulle keegi katset komsomoli asjus läheneda ja hiljem keskkoolis ma ei allunud enam survele. Võib-olla mind ka ei survestatud nii väga, sest ma olin selleks ajaks hankinud endale alkoholiga liialdava noormehe alibi.

      Aga siiski istusin ka keskkoolis vähemalt ühel klassi komsomolikoosolekul, sest see toimus klassijuhatajatunnis ehk siis päevaplaanis sel ajal, mil ma olin kohustatud olema koolis. Ukse taha mind ka ei saadetud, nimme, et saaks mu nina toppida sama sita sisse, milles olid sunnitud tuhnima mu vaesed ärapiinatud klassikaaslased ja selles mingil põhjusel osalema kohustatud klassijuhataja.

      Koosolek ei olnud ei absurdne ega koomiline mitte üheski faasis. Koosoleku kohta, kus loeti kivistunud näoga ette mingeid üleliidulisi direktiive ja võeti neist tulenevalt kohustusi meie klassi tasemel (tõsta, parandada, saavutada, kaasata, olla veelgi eesrindlikum jne), võiks öelda, et see oli sama lõbus nagu onaneerimine umbjoobes – peksad pihku nii kaua, kuni riist hakkab juba paiste minema, aga tulemust ei mingit. Midagi nii tuima nagu see toonane komsomolikoosolek pole ma oma elus enam kogenud.

      SÕJAVÄES nähtud koosolekud olid vähemalt lõbusad. Ma olin seal oma patarei komsomolisekretär. Sarjasin mõnuga komnoore Ruzimorodovi alias Fedja (vene keeles on pärisnimi Fedja äpu või totu sünonüüm) kommet toppida oma märjad jalanartsud kuivama madratsi alla ning panin kõigile südamele, et rahvusvahelise imperialismi üha aktiivsema õõnestustegevuse nurjamise huvides peab meie patarei rivilaul kõlama edaspidi eriti hoogsalt.

      Ja kui veel saabus võimalus kuulata polgu partorgi, kuldhammastega majorit, kes oli nii uskumatult punapea, et tema ilmumisel positsioonidele oleks talle pidanud peale heitma maskeerimisvõrgu, sest muidu tuvastanuks Ameerika spioonsputnikud tema porgandoranžilise näojume kiirguses meie ülisalajased raketilaskeseadeldised – ai, siis läks veel eriti lustakaks, sest see partorg ehk väeosa komandöri asetäitja poliitilisel alal haaras kohe härjal sarvist kinni ning hakkas sarjama Prantsuse ja Itaalia mängufilme, mille „mesimagusad muinasjutukesed eksitavad polgu isikkoosseisu sotsialistliku realismi radadelt”. Porgandivärviline major nõudis, et edaspidi näidatagu polgu klubides rohkem niisuguseid filme nagu „Lenin Poolas”. Selle peale ei suutnud isegi presiidiumis istunud polgukomandör muiet tagasi hoida. Politruk ei olnud tegeliku eluga ilmselt üldse kursis, hakates sarjama fantoomnähtust – mingeid Itaalia või Prantsuse filme polnud meie polgu klubides kunagi näidatud.

      Oot… Aga kuidas ma siis olin sõjaväes oma patarei komsomolisekretär, kui mul õnnestus kogu keskkooli vältel säilitada puhtus?

      Kõik oli banaalsuseni lihtne. Sõjakomissariaadis ehk selles asutuses, kus minusuguseid väeteenistuskohuslasi arvel hoiti ja õige aja saabudes menetlema hakati, pandi mind igasuguse keerutamiseta valiku ette: noormees, sa kas astud kiirkorras komsomoli ja me teeme nii, et sa lähed aega teenima Leningradi lähedale, või sa ei astu komsomoli ja me saadame su Novaja Zemljale või Tšukotkale.

      Mul kulus kolm sekundit, et aru saada, kui väga ma soovin olla komnoor.

      Ma olen astmaatik. Ma ei saanud minna kusagile polaarjoone taha aega teenima, teades, mida see minu halvasti töötavatele kopsudele võib tähendada. Ma tahtsin elada.

      Vabandust, kui see kõlas pateetiliselt.

      Aga vähem tundelist tooni võttes lisan kõhklematult, et ma ei kahetse komsomolis olemist. Igasugune elukogemus tuleb meile kunagi kasuks.

      Mina leidsin oma komsomolikogemusele nii-öelda rakenduse Saksamaal, kui oli põhjust ning vajadust rääkida selle põlvkonna esindajatega, kes olid elanud teadlikku elu Hitleri ajal.

      Neile valmistas alatasa raskusi oma mõtete selgitamine niimoodi, et see ei solvaks selle põlvkonna tundeid, kes ei ole totalitaarse süsteemiga isiklikult kokku puutunud. Enamik tänapäeva Lääne-Saksamaa elanikkonnast on nimelt sellised inimesed. Kerge on esineda moraalse kohtunikuna, kui sa ise ei pea oma põhimõtteid tegude ja verega tõestama. Lihtsalt tuleb üle huulte süüdistav küsimus: miks sa tegid Hitleri ajal selliseid valikuid; miks sa ei sülitanud režiimile näkku ning ei läinud sirgeselgselt tapalavale?

      Oli Berliinis üks vanapapi, kes oma kunagisest elust kobamisi jutustades ühmas, et „nojaa, eks ma olin ju Hitlerjugendis…”, vakatas siis ja piilus altkulmu minu poole, oodates, kuidas ma reageerin.

      Ma naeratasin ja ütlesin, et alles in Ordnung, kõik korras, ma olin jällegi komsomolis, see ei erine suurt ühingust, kuhu teie kunagi kuulusite.

      Sellega olid kõik tõkked langenud ja mees rääkis mulle palju ning huvitavalt sellest, kuidas käisid asjad Kolmandas Reichis.

      Ma ei hakanud talle täpsustama, kuidas nimelt oli toimunud minu astumine komsomoli, millise valiku ette mind tookord pandi. Sellele põlvkonnale pole vaja neid lugusid rääkida, neil on endil olnud taolisi valikukohti kümneid, kui mitte sadu.

      Ja neil omakorda pole vaja mulle kirjeldada, millist mõju avaldasid Hitlerjugendi või natsipartei kokkutulekutel kõlanud trummipõrin ja fanfaarihüüded, kui kokkukuhjunud rahvamass hakkas korraga hingama ühes taktis, mõeldes lihtsaid primitiivseid mõtteid, mille juhtmotiiviks oli peas või seljaajus vasardanud tukse „me oleme üks kari, suur ja võimas, me suudame üheskoos kõike”.

      Ma olen seda jälginud, olles seal sees. Kuuendas klassis tehti meil ülekooliline pionerskaja lineika. Eesti keeles peaks see olema pioneeririvistus. Ehkki lineika kõlab kuidagi suursugusemalt, olles suguluses ladina sõnaga lineal. Lineika СКАЧАТЬ