Sillamäe passioon. Andrei Hvostov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hilisemate analoogidega seletusele lähemale hiilida.

      1982. aastal suri NLKP KK6 3 peasekretär Leonid Iljitš Brežnev. Ma olin siis Leningradi lähistel seersandikoolis (nad seal sõjakomissariaadis pidasid sõna; või oli see ikkagi juhus – pärast seersandikooli Leningradis maandusin ma ikkagi kaugele Doni steppidesse). Teade Nõukogude Liidu kõige tähtsama inimese surmast jõudis rahvani hommikul. Meie saime asjast teada tema surmahetkel. Keset ööd. Ei, mitte otseselt teada, aga me saime aimduse. Sest meid, noorsõdureid, karjuti keset ööd üles, me pidime neljakümne viie sekundiga end riidesse panema, relvakambrist läbi tormama, saama sealt kõik vajaliku endale selga ja siis jooksma kooli rivistumisplatsile. Tuhat viissada meest seisis täisrelvastuses keset pimedat ööd riviplatsil ja ootas midagi. Platsi kohal hõljus hingeaur. See oli ainus liikumine. Tuli kooli ülem. Vaatas meid vaikides. Meie vaatasime vaikides vastu. See kestis viis minutit. Ei ühtki sõna, ei mingit seletust toimuvale. Siis vahetas kooli ülem mõned tasased sõnad vanemohvitseridega. Viipas käega ja meile anti „vabalt”. Kõlas käsk „tagasi kasarmusse!”. Ma ohkasin kergendatult. Ei olegi sõda, mõtlesin ma. Kõik, kel vähegi oidu peas, ohkasid. Ent samas jäi hinge teadmine, et see kõik omab mingit sügavamat mõtet kui lihtsalt meie kokkuajamise kontroll. Kui siis hommikul hakkas raadiost leinamuusikat venima ja kooli väljaõppekaader käis ringi rõhutatult mureliku näoga, tegi igaüks öisest häirest ainuvõimaliku järelduse – see vana zombistunud raugakere Kremlis oli lõpuks ometi surmale alla vandunud.

      Niisugused rivistumised toimusid tol ööl Nõukogude Liidu relvajõududes igal pool.

      Miks?

      Nõukogude kogemus, aga äkki ka strateegiline planeerimine eeldas seda, et vaenlane valib kallaletungiks eelistatult kaks hetke: pühapäeva või riikliku püha, kui kõik on end lõdvaks lasknud, või siis poliitilise liidri surma hetke, kui pole veel selge, kes saab tema järglaseks ehk kes on uus peremees, kelle käskudele kuuletutakse vastuvaidlematult. Siis tungivad imperialistid taas nõukogude lilleaeda. Ent nõukogude sõdur on juba ootel, ta on valvas ja täis otsustavust, sest tema ohvitserid ajasid ta üles, tema seersandid andsid talle püssi ja padrunid kätte, tema kindralid juba avasid seife, kuhu on peidetud kõige salajasemad mobilisatsiooniplaanid. Ei mingeid ootamatusi 1941. aasta 22. juuni stiilis, kui fašistlik siga toppis oma kärsa nõukogude lilleaeda pühapäeva varahommikul kell neli, pannes sellega toime sajandi üllatuse.

      Pioneeride rivistus minu kuuendas klassis oli miskitpidi suguluses Brežnevi surma-apelliga.

      Keset koolipäeva kõlas kõikidel korrustel fanfaaride hüüd, klasside uksed löödi valla ja särasilmsed õhetavate põskedega pioneerid valgusid välja, et tõtata jooksusammul kooli võimlasse. Seal rivistuti salkade kaupa üles, sellal kui kõik fanfaristid muudkui puhusid üleskutsuvaid signaale ja trummilööjad põristasid trumme kulminatsiooni poole. Ning siis see saabuski, pärast kõrvakuulmist proovile panevat crescendo’t, kui fanfaarid ja trummid äkitselt vaibusid ja kooli pioneerimaleva esimees hüüdis kõlava häälega: „Olge valmis Lenini ürituseks!” Ja talle kõlas sadadest lapsekõridest vastuseks: „Alati valmis!” Pärast seda mindi rõõmsa elevusega klassidesse, aga lugupeetud kirjanduse ja emakeele õpetaja, minu klassijuhataja, sama särasilmne nagu kõik need sajad noored, pöördus minu poole küsimusega: „Ütle nüüd, kas sa ei kahetse, et sina pole pioneer?”

      Ma ei kahetsenud. Mulle need massilised kirepuhangud ei mõjunud.

      Ma ei hakka oma klassijuhatajat siin lahkama. Pieteeditundest. Austusest tema vastu. Ütlen vaid, et tal on sama nimi, mis oli ühel esimese Eesti vabariigi tipp-poliitikul. Mitte lihtsalt sama nimi, vaid ta ongi seotud sama perekonnaga, Eesti ajaloos olulist rolli mänginud perekonnaga. Ta ei olnud mingi punane, ta ei olnud kommunist.

      Aga temalegi mõjus see noorusliku energia purse, mis seal kooli võimlas aknaklaasid värisema pani.

      Nii et ärgu tulgu keegi minu juuresolekul põlastama, et kuidas küll see saksa kari möirgas omal ajal Sportpalastis „Sieg heil!”, kui Goebbels neilt küsis, kas nad tahavad totaalset sõda.

      Ma olen seda karja ise näinud. Lapsepõlves kooli spordisaalis, suuremana Tallinna lauluväljakul.

      AGA nüüd nõukogude põhiseadusest, nagu eespool lubatud.

      1977. aastal võeti suure kisa ja käraga vastu uus nõukogude konstitutsioon. Ilmselgelt oli see epohhi loov sündmus ajastatud oktoobrirevolutsiooni kuuekümnendale aastapäevale.

      Põhiseaduse ülimalt progessiivsest iseloomust raporteeriti kõikides tele- ja raadiosaadetes, töötava rahva miitingutel tänati valitsust ja parteid selle suurepärase kingituse eest, kooliski oli pedagoogilisel kaadril raske liigutuspisaraid tagasi hoida, kui nad rääkisid sellest uuest majakast inimkonna õnnehorisondil.

      Mind hakkas kogu asi pikkamööda huvitama. Isegi intrigeerima. Ühel päeval ilmus nõukogude uus põhiseadus trükitud kujul ajalehes Rahva Hääl. Või käis meil tookord kodus Noorte Hääl? Ükskõik, see tekstilaam laiutas nagunii kõikide ajalehtede külgedel.

      Nüüd või ei iial, mõtlesin ma ja otsisin välja vana põhiseaduse. Mul oli küpsenud kindel kavatsus lugeda mõlemad versioonid paralleelselt läbi. Ma õppisin tollal seitsmendas klassis. Minu iga arvestades oli see küllaltki ebatavaline otsus. Ent kogu ametliku rõõmukatarsise valguses tundus asi siiski uurimisväärsena.

      Ma ei leidnud põhiseaduse vana ja uue variandi vahel teab mis suurt ja põhimõttelist vahet.

      Tegelikult polegi erinevustele osutamine siinkohal oluline, sest tähtis oli see, mis jäi mõlemas põhiseaduses samaks.

      Mind paelus kõige enam see koht, kus oli juttu sõna- ja koosolekuvabadusest. Nõukogude inimesele olid need tagatud. Kuid. Jah, see „kuid”. Sõna- ja koosolekuvabadus olid tagatud senikaua, kuni seda õigust kasutati nõukogude korra huvides. See oli uue põhiseaduse mõte. Vaatasin ka vanasse. Täpselt sama asi.

      Ma sain väga hästi aru, mida mu silmad lugesid.

      Seal seisis must valgel, et nõukogude põhiseaduse koostajad pidasid mind idioodiks.

      MÕNED aastad hiljem, kui Poolas oli sisse viidud sõjaväeline diktatuur, sellesama „sotsialistliku korra tugevdamise ja arendamise” eesmärgil, vehkisin ma keskkooli ühiskonnaõpetuse tunnis valmis referaadi, kus lähtusin Hegeli äraleierdatud aforismist „vabadus on tunnetatud paratamatus”.

      Sotsialism ja selle järel saabuv kommunism on ajalooline paratamatus, kirjutasin mina.

      Järelikult on sõjaväelise diktatuuri sisseviimine selle paratamatuse tööriist, jätkasin ma.

      Ning siit tuleneb, et poola rahvas sai tõeliselt vabaks alles sõjaväelise diktatuuri kehtestamisega, sest sel moel saavad nad seda paratamatust paremini tunnetada!

      Ma kihistasin saatanlikult naerda, kujutledes, kuidas minu kooli direktor (ühtlasi ka ühiskonnaõpetuse õpetaja) rebib raevus minu kirjatöö tükkideks.

      Ta pani mulle hoopis viie. Ja ütles, et võiksin minna Tartu Riiklikku Ülikooli, õppima filosoofiat.

      Ma tõotasin endale, et ennem suren, aga niisugusesse ülikooli ma oma jalga ei tõsta.

      Kaheksa aasta möödudes ma seda siiski tegin, kui see oli juba hoopis teine ülikool.

      Ent tõotusemurdja olen ma ikkagi. Eks me andsime nõukogude ajal igasuguseid tõotusi, mida hiljem murti.

      ASTMA

СКАЧАТЬ