Sillamäe passioon. Andrei Hvostov

Чтение книги онлайн.

      Sealsete väheste eestlaste pilgud olid suunatud läände.

      Seal elades oli ikka tunne, et Sillamäest lääne poole jäävatest linnadest ja maakondadest rääkides oleks kohane kasutada mõistet „päris”-Eesti.

      Mulle ei meeldinud minu linn. Praegu on seda keeruline seletada minu tuttavatele ja sõpradele, kes Sillamäe külastamise järel on vaimustunud sealsest plaanipäraselt väljaehitatud stalinistlikust keskkonnast. Mõnel on olnud silma ka looduse märkamiseks. Saja aasta tagustes mälestustes on minu kodukohta kirjeldatud idüllina. Nojah, tegelikult oli seda kogu Eesti põhjarannik.

      Ma juhtusin kunagi Eesti rahvusraamatukogus ühe romaani jaoks materjali otsides silmama kahekümnenda sajandi alguses Peterburis trükitud omapärast reisijuhti. Autor kirjutas enesekindlalt ning vastuvaidlemist välistavalt, et erinevalt igavast Soome lõunarannikust pakub Eestimaa kubermangu põhjarannik maalilisi vaateid, kauneid mõisaansambleid, ilusaid ja puhtaid liivarandu ning romantilisi koski, mis sööstavad kõrgelt paekaldalt alla Soome lahte. See kõik oli veel kaheksakümmend aastat tagasi olemas ka Sillamäel. Mis „ka”! Ennekõike Sillamäel!

      Narva-Jõesuust mitte kuigi kaugel kasvanud inimesena ei tulnud mul ometi lapsepõlves kordagi pähe, et Sillamäe võis kunagi olla kuurort. Linna kohal kõrgunud suitsev tehasekorsten ning kaugele merre ulatuv salapärane rajatis rikkusid rannast vaadates läänesuunalise vaate lõplikult ja parandamatult. Mis sealt vastu vaatas, oli puhtakujuline tööstuslinn.

      Ma ei kujutanud siis ette, mis võis olla minu linna asemel enne, kui sinna tekkis „see”. Ikka seesama „see”, mis seondub suitsevate tehismägede ja ereroheliste järvedega, „see”, mida ma väiksena kahtlustasin omaenda kopsuhaiguse põhjustajana. See sada korda neetud tehas, mis võib tänases maailmas olla kui tahes unikaalne ja minugi poolest rahvuslik uhkus (on või?), sest seal toodetakse täna haruldasi muldmetalle, mida muidu saab veel ainult Hiina tehastest, ja olgu ta pealegi, see tehas, meie varustajaks kraamiga, milleta ei saa teha sülearvuteid ega mobiiltelefone, ehkki mõlemad on minu elu lahutamatuks osaks muutunud, aga minu poolest võiks ta ikkagi maapõhja vajuda! Ja parem, kui teda poleks üldse kunagi minu kodurannikule ehitatud.

      See kuradi tehas.

      Ent põliselanikud, nemad pidid ju mäletama, mis oli meie linnas enne tehast?

      Ma ei teadnud ühtegi põliselanikku.

      Üks kummalisemaid asju seoses Sillamäega ongi just see. Mul pole kordagi olnud juhust rääkida mõne inimesega, kes mäletaks, milline oli see koht enne sõda ja industrialiseerimist.

      Hiljuti Sillamäed külastades otsisin üles linna muuseumi (minu lapsepõlves niisugust asutust meil polnud) ja sain seal ringi vaadates veel kord kinnitust, et minu kaaslinlaste kohamälu algab Suure Tühjusega. Muuseumi varahoidja oskas rääkida tehase ajaloost – jutt käis vene keeles –, ent sõjaeelsest küla- ning rannaelust polnud tal suurt midagi pajatada. Mees oli Sillamäele sattunud 1948. aastal. Mismoodi „sattunud”? Minu ema näiteks sattus pärast Tartu ülikooli lõpetamist Siberisse. Nõukogude ajal liigutati inimesi siia-sinna: terve Kaliningradi oblast või Ida-Karjala on täis inimesi, kelle vanemad või vanavanemad „sattusid” pärast sõda sinna. Ja need inimesed, kellega on sedaviisi juhtunud, ei tea oma uuest kodumaast midagi. Nii et mis sest muuseumitöötajast tahtagi.

      Kui siit võib lugeda välja arrogantsi, siis palun vabandust. Ma ise ei ole oma juurtetusega sugugi parem: minu ema on küll eestlane, aga temagi on Sillamäel võõras.

      Seal muuseumis sain ka vihje, et minu linn kügeleb endistviisi nagu mingi kerjus Nõukogude aja vaimses koridoris. Sillamäe maade omanikeks oli kunagi von Stackelbergide suguvõsa. Varasemale ajaloole pühendatud stendil oli nimi nii kirillitsas kui ladina tähtedega; venelased kirjutavad seda kahe k-ga keskel, sest muudmoodi vene keele ortograafia ei võimaldagi, ja sellest omakorda oli tuletatud nime latiniseeritud vorm – Stakkelberg.

      Provintsimuusem küll, aga isegi provintsi jaoks on sellist kirjaoskamatust paljuvõitu.

      Nojah, venelased, nemad on sisserändajad. Kuid ma ei tundnud linnas elades ka eestlaste hulgas kedagi, kes võinuks olla põline.

      Neid ridu kirjutades imestan nüüd isegi, et kuidas nii, on see ikka võimalik, mitte ühtegi põlist eestlast?! Ent kuidas siis seletada asjaolu, et mul ei tule meelde ühtegi täiskasvanud inimest, kes oleks meile, lastele, hakanud jommis peaga või muidu härdushetkel meenutama, et vaat kus ikka omal ajal istusid paekalda veerul kunstnikud molbertite taga ja pintseldasid päikeseloojakut lõuendile, ja all rannal patseerisid valgete kleitide ja linaste ülikondadega supelsaksad, kellele kala ja piima müües sai hästi teenida, ja küll olid lõbusad tantsuõhtud kuursaalis, kus sai peenepihaliste pealinna preilnadega keerutatud… Või midagi niisugust. Aga ei ühti! Ei molberte ega valgeid ülikondi.

      Oma klassikaaslasi meenutades pean üllatusega nentima, et toona ei tulnud mul pähegi uurida, kas meie hulgas oli üldse põlistesse perekondadesse kuulnud lapsi. Ju ma tõesti eeldasin, et Sillamäel põliseid polegi.

      Kuigi üks oli. Vist oli. Kõhklevalt on see kirja pandud sellepärast, et ta meenutas rohkem mingit muinasjututegelast.

      Muinasjutt algab niimoodi: kunagi ammu-ammu, kui Sillamäe oli veel Nõukogude Liidu piiritsoonis asunud poolsuletud linn, elas sealses rannas üks nõiamoor… Aga siin on kohe vaja täpsustada, mis tähendab „rand”.

      Põhja-Eesti klindi peale ehitatud Sillamäe jaguneb kaheks osaks, sest geoloogiline murdejoon läheb pikuti läbi kogu linna: tinglikult võiks klindipealset nimetada ülalinnaks ja klindialust all-linnaks. All-linna majade front on nihutatud tihedalt vastu merepiiri. Aga see moor ei elanud seal. Tema hütt asus ranna puutumatuks jäänud osas, kus on linna plaaž. Keset seda seisiski moori osmik. See asus nii lähedal merepiirile, et suuremate tormide ajal pidid pritsmed vastu seina lendama.

      Võite uskuda mere ääres üles kasvanud inimest: koht oli ühe maja jaoks väga kummaline.

      Kes pole mere ääres elanud, ei saa ehk aru, mida tähendab olla veepiirile nii lähedal. Kusagil Vahemere ääres ehk ongi selline lähedus šiki elamise tunnus, aga meil siin… ausalt öelda, inimene peab olema peast segane, kui ehitab elumaja merele nii lähedale. Mul pole kavatsust solvata kõiki neid tuhandeid kaasmaalasi, kellel on samuti majad niisugustes kohtades. Lahemaal võib seda näha küll ja küll. Aga juhin tähelepanu Sillamäe ranniku avatusele, seal ei sopistu rannajoonde ühtegi kaitstud lahetaskut nagu näiteks see, mille ääres asub Käsmu küla.

      Katsuge kunagi novembris natuke aega mere ääres seista. Alustuseks puhub tuul teid soolast veetolmu täis nagu õhupalli. Kui te tahate oma abitud kopsud jälle tühjaks lasta, peate keerama selja mere poole. Hingate end tühjaks ja vaatate taas merega tõtt, hoides nüüd targasti kätt suu ja nina ees, ahmides õhku selle mannetu tuuletõkke tagant. Siis hakkab suud kaitsev käsi külmast kangeks tõmbuma, vahetate kätt, aga seegi läheb kohe kohma. Keerate taas selja mere poole ja toetute vastu tuult nagu viltune majakas mängufilmis „Somnambuul”. Tinahallide voogude liikumises on ürgset ja vääramatut jõudu; mida kauem te seal rannal seisate, seda nõrgema ja tühisemana end tunnete.

      Tinahalli vee õõtsumine hakkab lõpuks mõjuma hüpnotiseerivalt, veel natuke, ja tekib tunne, et merehaigeks võib jääda ka kindlal maal seistes. Merevoogude lummusesse langemisest hoiab vaid tuul, mis lõikab kerest läbi otse vastu luud, justkui seal ees polekski liha ega rasvkude. Kajakate ning luikede vaatamine, kes loomuliku osana vägevast stiihiast toimetavad keset seda möllu vääramatu kindlusega, veenab teid lõplikult inimese ebatäiuslikkuses. Sellises kohas pole meiesugusel olendil mitte kui midagi teha. Me ei peaks seal paari minutitki vastu ilma nende kaitsvate riidekihtideta, millega tuleb СКАЧАТЬ