Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda siis pikkade keskendunud sõõmudega, kuna tema sidejaam ei teinud juba 40 minutit mitte piiksugi. Selle ajaga võis juhtuda… kõike.

      «Kas meie talle ei võiks..?» küsis viimaks Vant, keda olukord ilmselt samuti närviliseks tegi.

      «Ja kui ta on olukorras, kus tuleb olla nähtamatu ja kuuldamatu? Ei, meie talle ei võiks.»

      Tael ütles seda väga järsult. Paus.

      «Kas kärujaamast on midagi kuulda?»

      Kaks korda oli Katja püüdnud ka jaamaga ühendust saada, aga seal ei võtnud enam keegi vastu. See ei teinud olukorda just muretumaks.

      Ka veerand tundi hilinemist polnud muidugi mingi pikk aeg. Vaevalt aga Nurg põhjuseta raporteerimata jätnuks. Midagi pidi olema.

      Raun pidas puudevahelist silmas nii hästi kui sai.

      Nad olid juba nii lähedal, et kui Nuruga ühendust ei saa, siis Phone-X ilmselt teda üksinda enam ette ei saadagi. Pigem juba Taelaga kahekesi ja kõik teised päris kannul, muidu vastupanu korral jaamani läbi ei lähe.

      Liikumine puude vahel. Raun tõi kuuldavale lühikese heli, tõstis käe ja tegi varjumismärgi, aga Katja jäi passima ja puude vahele vahtima, kuni Tael ta lihtsalt maha tõmbas. «Lõpeta ära, loll,» sõnas boss ülemäära, kaugelt ülemäära valjusti. «See on ju Nurg, ega ma niisama ei passiks!»

      Raun vaatas uuesti, aga ei näinud kedagi.

      Aga Tael vahtis Katja näidatud suunda ning tõstis siis käe. Kõrgele.

      Ning vaevalt paarkümmend sekundit hiljem nägid juba kõik Nurgu, kes nüüd tuli juba üsna avalikult, igavene irve vuntsidest varjutatud suul.

      Kui ta lähemale jõudis, läks naeratus kinni.

      «Ma ei julgenud saatjat kasutada, sest bandiidid on jaamas sees ning ilmselt kuulavad pealt. Ligi uurima ei läinud, aga idapoolsel küljel on tarast vool väljas ning nad hoiavad mingit seebiputkat. Peavad läbirääkimisi. Tahavad kärujaani.»

      «Sa said jaamaga ühenduse?» Katja pilk nende suurele saatjale oli sügavalt põlglik.

      «Ei. Ma ju räägin, ei julge saatjat kasutada. See tõrgub, ilmselt on bandiitidel segaja – ja kui on segaja, võib olla ka pealtkuulamisvõimalus.» Nurg sülitas ja irvitas jälle. «Aga nad ju röögivad seal oma nõudmisi ühest majast teise. Täiest kõrist. Tuleb lihtsalt õige suund leida ning kuulata osata!»

      «Me võtame neilt selle läbirääkimisaluse ära,» sõnas Phone-X, pisikesed teravad silmad kehvapoolsel kaardil, mida Nurg kiiresti suus niisutatud lilla tindipliiatsi abil täiendas ning oma lahkumisel jäänud olukorda selgitas. «Katja, sina saad meie magamiskotid, kaevad endale eemal lumme uru ja pead seal vastu, kuni jaam on puhas. Vant, sina tuled kaasa, aga hoiad kõige taha ja varju. Liigutad ainult siis, kui käsk tuleb, muidu on pea maas ja ei vahi ringi. Selge?»

      «On küll selge,» vastas Vant. Tema üldiselt pisut taignane ja lõtv nägu oli viimaks ellu ärganud ning käed paistsid kergelt värisevat. Pilk oli aga ergas.

      Nii et bandiidid olid läbi tara murdnud. Klaar. Siis tuleb nad lihtsalt seal sees maha lasta ja tara uuesti püsti panna.

      Esimesed paugud ulatusid nende kõrvu alles siis, kui Katja oli juba lumme maha jäetud ning sõdurid koos Vandiga end madalale hoides kahe paarina edasi liikusid. Vant tuli kõige taga ja liigutas tõesti ainult talle mõeldud viibete peale, välja arvatud hingamiseks või nina kratsimiseks.

      Jaamale ligi jõudnud, tuvastasid nad ilmselgelt vooluta elektritara. Edasi liikudes selgus, et ühe posti kõrval oli traatidesse auk lõigatud. Lume ja ööhaku tõttu näis kogu ümbrus tontlikult värvitu ja vaikne, süvenev hämarus muutis enamiku pindadest lillakaks ning kuigi jälgede järgi oli siin kõvasti trambitud ja tormatud, kostsid kaugelt ainult väga ebamääraselt inimkõnena tuvastavad helid ja mõõdukat kolinat.

      Seebiputka, mille Nurg oli kehva mäluga kaaslaste jaoks ristiga kaardile märkinud, seisis tõhusa puidust risttahukana nende ees. Vaja ainult aiaaugust läbi söösta ja seinani jõuda, ning oledki varjus. Seepärast röövlid muidugi selle koha valisidki.

      Nurg kõige ees, asusid nad läbi pugema – ja siis, SIIS kõlasid lasud ja karjumine korraga lähedalt. Kuskilt sealtsamast. Laskude vahele kostsid mingid täiesti arusaamatud mürtsatused – ning sama kiiresti oli kära jälle läbi. Raun elas üle need pikadpikad kümme sekundit, mille jooksul sa roomad lumes nagu rebane ja loodad, et lastakse siiski kuhugi mujale – kuni korraga ei lasta enam üldse ja veel paari sammu järel jääb vaiki isegi see kõrge hingeldav ulgumine, mis võib-olla oli vaid su enda ajus, kuid võib-olla tuli mõne elava olevuse suust kusagil eemal.

      Naine tõmbas kolm korda hinge, et end rahustada. Kogemus ütles, et kohe muutub murelikkus ärevuseks. Siiapoole polnud kuule lennanud. Nad olid kõik senimaani märkamatuks jäänud, ränts ja ränts aiast läbi trüginud ning kuigi kohe pidi minema jamaks, ei olnud veel läinud.

      No raisk, mõtles Raun, aga tundis, kuidas seest läks juba soojaks ja elevaks ning ta peaaegu haistis vere lõhna õhus. Ootamist ta vihkas, kuid lahing ajas ta elevaks ja innukaks, mitte hirmule.

      Kiiresti edasi seinani. Vant kõhutas kusagil lumes ja ootas märguannet. Nurg ja Tael paremalt pool vastu puust seina liibumas, Phone-X Rauni kõrval. Raun viskas pilgu üle õla ja andis Nurule märku.

      Paarid liikusid kahelt poolt ümber putka. Esimene pilk üle väikese platsi teiste ladude ja kärujaama enda poole näitas lagedat lund paari tumeda laiguga, mis ilmselt oli veri. Suures koguses. Siiski mitte kehad. Raun noogutas üle õla pealiku poole ning too tõmbus koos Taelaga varju. Nemad katsid ülejäänud kahte seebiputka tagant.

      Nurg hingas hooga sisse, lõi putka ukse jalaga lahti ja mõlema päikeselambid jõllitasid oma külmade kiirtega pimedasse ruumi, kuna kaks sõdurit sinna sisse sukeldusid. Raun, kaitseriiv pealt ära, röökis: «Uniooni patrull, kõik kõhuli!» ja nagu nägigi mingit varjatud liikumist kasti taha kadumas. Andis sinna suunas valangu. Hingas, justkui oleks jupp maad jooksnud, ning trügis edasi.

      Vastupanu ega uusi hääli ei järgnenud, nii et ülevaatus.

      Kärme kontrolli käigus selgus, et ruum on tühi, välja arvatud hulk laiali paisatud seebikaste ning kolm suurt verelärakat põrandal ja seina katval savikrohvil. Värskepoolse vere läige oligi see, mida ta oli liikumiseks pidanud. Seintes pudenes värsketest kuuliaukudest tasakesi krohvikilde.

      Auke oli hulga rohkem ja enamasti teises suunas, kui võinuks jääda Rauni enda varjude laskmisest.

      «Kus siis laibad on?» küsis Nurg, kuuliaugud üle vaadanud, ühe kastivirna taha kiigates ja sõrme läbi seinale jahtunud vere tõmmates. «Või Uniooni valve, kui koht bandiitide käest üle võeti?»

      Raun vangutas pead: «Ma ei saa aru. Kui sealpool on jätkuvalt lahing käimas, kes hakkaks surnuid sinna kaasa vedama?»

      Seebiputka tühjus ning vaikus olid kuidagi väga halbaennustavad.

      Välja tagasi.

      Phone-X ja Tael ootel, nende taga Vant kramplikult oma tööriistakohvrit pigistamas.

      «Ei midagi?»

      «Ainult veri ja ümberkukkunud kastid,» sisistas Nurg mustade vuntside varjust.

      Kaks ja kaks, suundusid СКАЧАТЬ