Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

      Hommikupoolne valvekord venis nagu tatt. Ärevus, mis une ajal oli poole teadvust ärkvel hoidnud, hakkas päästmatult vaibuma, aga just see oligi kõige ohtlikum.

      «Sa oled kuningatega kunagi vastamisi olnud?» küsis Raun Phone-Xilt. Suur mees kehitas oma laia kumerat turja.

      «Eemalt olen näinud. See ei olnud üksik kütt, vaid selle… Jahialade piirkonna saadik. Kuradi suur oli küll, aga muidu nägi üsna inimese moodi välja ja käitus ka sinnakanti.» Ta sügas nina ja madaldas hääle peaaegu kuuldamatuks. «Ja ma olen näinud lindi pealt, kui kuradi ruttu nad liiguvad. See ei ole normaalne. Neil on midagi viga, masinavärk sees või muud sihukest, see on kindel.»

      Raun noogutas. Ta oli kuulnud seda – ja muudki.

      «Ega inimene nende vastu põhimõtteliselt ei saagi. Ainult tehnikaga,» arvas ta.

      «Nad rikuvad tehnika ära, keegi ei tea, kuidas. Muidugi ei toimi see alati ja päriselt, aga kuningate vastu tõrguvad relvad üle mõistuse tihti. Masinad jäävad seisma. Häirekellad ei hakka tööle.»

      Raun vaikis ja seedis kuuldud informatsiooni. Miks sellest üldse rääkida? Ta oleks end palju julgemini tundnud, kui pealik poleks relvatõrgetest hinganudki.

      «Noh, aga kui küsitakse, kumb on kiirem, kas kuningas või kuul – ja mõni relv ikka lahti läheb viimaks – siis üldjuhul on kuul ikkagi kiirem,» võttis Phone-X asja siiski julgustavalt kokku.

      Jah, kui Raun oleks tema nendes sõnades veendunud olnud, oleks aeg koiduni palju muretumalt kulunud. Nüüd ta ainult noogutas vaikides.

      Lobisemine ei olnud tema tugev külg.

      Kell kuus hakkas väljas õhkõrnalt valgemaks minema ning Raun ja PiX polnud enam jupp aega puid tulle lisanud. Võis juba peaaegu loota, et nad on selle öö üle elanud ja pääsevad läbi lume kärujaani poole tagasi tõttama.

      «Aga ma olen ikka veel näljane!» kaebas Katja, hõõrudes katelokikaant pärast kiiret hommikueinet kolme relvastatud mehe turvamisel sisse toodud lumega.

      Keegi peale tema poleks konservtoidu nappuse üle virisemisele mõelnudki. Aga bossi hala tekitas Raunis pigem turvatunnet, mitte ärritust.

      Katja oli nii erikuradi tavalises tujus ja tavalisel määral vinguv, tavalisel määral kohusetruu, varusid ennastsalgava õiglusega jagav, et tekkis tunne, nagu jõuaksid nad ka tavalisel moel turvaliselt transpordibaasini välja.

      Hommik oli pilvine ja suhteliselt soe, vast viis miinuskraadi. Nad läksid nii kiiresti kui andis, sumbates lumme kõige mõistlikumat teed kärujaamas ootava kärujaani suunas. Vant kandis raadiot ja kontrollis perioodiliselt kanaleid, ükskõik, kas vaenuliku või sõbraliku side märkamiseks. Katja kena blondi pea ümber oli mässitud valge koeravillane rätik ja ta nägi oma binokliga välja nagu sõjaväesaabastes ja moondepükstes muinasjutuprintsess. Raskelt koormatud printsess, siiski. Kui relvad välja arvata, kandsid kõik sõdurid kergemaid koormaid kui spetsialistid, nii et noil kahel oli turjal suurem jagu tarbeväärtust. Aga selle tegi tasa tõsiasi, et sõdurid kaitsesid neid omaenese naha hinnaga kui tarvis. Spetsialistide kaotamine tõi teistele kaasa tagajärgi. Ebameeldivaid.

      Raun astus otse Nuru jälgedesse, relv rinnal, kõrvad ja silmad ümbrust valvamas. Kogu nende liikumisskeem oli Katja ja Vandi kaitsmiseks kohandatud. Spetsialist tähendas teadmisi ja teadmised lugesid.

      Vastuvõtja meediku kinnastatud käes võttis tooni üles ja iugatas. Vant tõstis jubina kõrva äärde. Tael, kes külge kattis, peatus ja kõik kuulatasid.

      Segane krudin ja sahin. Eetrihäire. Ja siis: «…sajandat korda: Uniooni rühm number kaksteist piirialal, tulge kuuldele! Kuradi pask, no tulge lõpuks!»

      Vant rullis nuppu. Ta vastas eriti selgelt, suud iga sõna jaoks avades: «Unioonrühm number kaksteist kuuldel.»

      «Oh, kurat, ometi! Siin kärujaani turvepealik. (Ragin) …eeme. Oleme bandiitide valve ning tule all, (ragin) …käru üleandmist. Paneme vastu, aga ootame kannatamatult abiväge. Palju teil moona on? Kuuldel.»

      Vant heitis kiire pilgu Katja poole, silmad prilliklaaside taga küsivad. Naine võttis aega raiskamata meedikul sidejaama pihust ja tõstis selle oma näo juurde.

      «Moonavarud esialgu piisavad. Milline on täpne olukord ja teie ettepanek? Kas me bandiitidest läbi murdes kärujaaniga Vesikülla tagasi pääseme? Kuuldel.»

      Kuni Katja vastust kuulas, põrnitses Raun Phone-Xi poole.

      «Ku-nin-gas?» vormis ta suu abil hääletult, ning kergitas küsimusena kulme. Sõdurpealik noogutas talle ja sihtis siis, pilguga bossi silmi otsides, sõrmega saatjat. Katja noogutas vastu, lõpetas kõne ning andis karbikese sõdurile edasi.

      Phone-X võttis saatja oma suurde kätte, kuhu too peaaegu ära kadus. «Uniooni rühma number kaksteist militaarjuht siin. Teatan, et meil on endal kontaktiohtlik olukord Peatuspaigast viie miili kaugusel tuvastasime tõenäolise kuningarünnaku tundmatu sihtmärgi vastu. Aga see oli kindlasti inimene. Öösel meid ei tülitatud, aga ei saa välistada, et ta meid jälitab. Kuuldel.»

      «Tulge kiiresti!» Hääl saatjast kõlas kaunis paanilisena. «Meil on vaja neist sitasest bandiitidest lahti saada ja (ragin, ragin) …võime kärujaaniga kõik koos kus kurat sõita. (ragin) …teie kuninga neid laipu õgima. Kui ta neid tahtma peaks (ragin) …uuldel?»

      Katja pilk, PiXi noogutus, lühike vastus kärujaamale.

      See oli niisiis, ühesõnaga, otsustatud.

      Kompassid ja vähemalt mingisugused kaardid olid kõigil olemas. Kaks kehvakest lähisaatjat kamba peale samuti. Kärmesti pandi paika uus formatsioon: Nurg pidi minema skaudina ees, teatama raadio teel, kuhu bandiidid jälgi on jätnud, ning otsima ohutut teed. Ta oli jälgede ja varjumise peale osav, kaugelt parem kui Raun. Raun omakorda oli parem kui Tael ja Phone-X.

      Plaani hea külg oli see, et ehk ei kõnni nad niiviisi otse varitsusse. Halb külg oli see, et Nurg jääb ette minnes üksi. Aga spetsialiste ja nende väärtuslikke ihusid koos väärtuslike teadmiste ja oskustega pidi samuti keegi kaitsma. Suur sidejaam pidi jääma spetsialistide kätte, pisemad sõduritele.

      Lumes sumpamine viiekesi koos pausidega – mil Nuruga ühendust peeti – erines kuuekesi lumes sumpamisest eeskätt selle poolest, et Katja iga pooltunni järel, kui Nurg sekundi pealt ühendust ei võtnud, närvlikult taskut kompas ja vandesõnu pomises.

      Arusaadav: seesugused üksinda skautimised bandiidialal võisid väga halvasti lõppeda. Lasud, mida keegi ei kuule, ja võib-olla leitakse kunagi 8 tunni pärast alasti laip, kogu varustus viimse kui tikuni läinud, vahel koguni hambad välja tõmmatud.

      Nurg oli selle meeskonnaga päris kaua koos töötanud. Ta oli oma.

      Pealegi, kahtlustas Raun, magas Katja asulaperioodidel Nuruga. Salaja, et neil sellega seoses eraldi meeskondadesse asuda ei soovitataks. Ekspides nad mingit sellist jama endale ei lubanud, aga bossi kirumine võttis Nuru raporti hilinedes pisut närvlikuma tooni, kui võib-olla mõne teise mehe luurele saatmisel juhtunuks. Katja silmad külmast õhetavate põskede ja laia lopsaka suu kohal tõmbusid külmadeks ja murelikeks.

      Hakkas tasakesi hämaraks kiskuma, kuid lumevalgust pidi veel tundideks jätkuma. Nad olid juba päris kärujaama lähedusse välja jõudnud, aga Nurg polnud ette nähtud ajal ühendust võtnud.

      Rühm СКАЧАТЬ