Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise säärasel arvamusel ja see vaid kinnitab kaht näiliselt vastuolulist tõsiasja: ühest küljest võimu rafineeritud taktikat partei kurssi järgiva riigitruu noorsoo kasvatamisel ning teisalt, et loomulikult said Traudli-sugused noored teatud piires omatahtsi ning enda meelest täiesti märkamatult tegutseda.

      Neil aastail keskendub Traudli huvi iluvõimlemisele, tema unistus ja aina kasvav soov on saada kutseliseks tantsijaks nagu noorem õde. Mõni teine, argisem elukutse teda ei paelu. Lõpetanud 1936. aastal keskastme lütseumi, peab ta hakkama ruttu raha teenima, et ema toetada. Talle antakse nõu minna aastasesse kaubanduskooli, pärast võib mõnes büroos sekretärina tööd leida. Ühe sõbratari sõbratar Kutsekogude Liidust saavat talle muretseda koha, mis tulevikus tagab pensioniõiguse. Püsimatu Traudl ei oska end pensionärina kujutleda. Kutsekogude Liitu ei taha ta kindlasti minna, ta astub rõõmutult kaubanduskooli ja õpib vastumeelselt selgeks pimemeetodil masinakirja. „Emme, teistel vahest on selle peale annet, minul kindlasti mitte!” Stenograafia ja raamatupidamise saab ta hõlpsamini selgeks. Kooli lõpetamise järel otsib neiu tööd, mis eelkõige peab vastama ühele tingimusele – jätma talle piisavalt aega tantsuharrastuseks. Lõpuks leiab ta bürooametniku koha Ühendatud Saksa Metallitehaste (Vereinigte Deutsche Metallwerke – VDM) Müncheni esinduses, saab juba varsti puurilao juhatajaks ja teeb oma majapidamises korrapäraselt inventuure. Karjääri algus on paljutõotav, kui poleks esinduse autojuhti, kes tema juurde lattu hiilib ja talle pornograafilisi pilte näitab. Traudl loobub kohast väljamõeldud ettekäändel, sest tõelist põhjust ei söanda ta oma ülemusele avaldada. Edasi töötab ta mõnda aega vana õuenõuniku Dillmanni notaribüroos ja läheb 1939. aastal Rundschau kirjastusse Ohmstrassel – õmblustöö eriajakirja Die Rundschau peatoimetaja assistendiks. Kui peatoimetaja asetäitja sõjaväkke võetakse, antakse tema ülesanded Traudlile ja ta täidab neid kohusetundlikult ning vahel isegi rõõmuga, aga on kindel, et lahkub oma kohalt kohe pärast viimase tantsueksami sooritamist.

      Traudlile on tema töö eesmärgile jõudmise vahend, ei midagi rohkemat. Vaba aja veedab ta sõprade ringis: käiakse koos kinos ja ujumas, tehakse väljasõite ning võimaluse korral peetakse lõbusaid olenguid. Suurema osa ajast aastail 1938–1941 pühendab Traudl siiski tantsuõpingutele. Tema õpetaja „Usus ja Ilus”, Herta Meisenbach, peab teda küllalt andekaks ning soovitab tal astuda oma kooli Münchenis Franz-Joseph-Strassel. Et Traudlil ei õnnestu õppemaksuks vajalikku summat kokku saada, annab Meisenbach talle koolis assistendi koha. Isegi kui Traudl parajasti ei tantsi, liigub ta nüüd kunstnike keskel. 1930. aastate keskpaiku asub Münchenisse elama nimekas ballettmeister Helge Peters-Pawlinin, kes paneb seal kokku balletitrupi. Leidnud Lola Fasbenderi tantsukoolist Traudli tollal 14-aastase õe Inge, treenib ta teda tipptantsijaks. Inge võetakse tema truppi „Romantiline Ballett”, ta jätab kooli sinnapaika, käib trupiga ringreisidel ja hakkab juba varakult raha teenima. 1940. aastal sõlmib temaga töölepingu Berliini Deutsche Tanzbühne. Nüüd on Traudlil selge eesmärk silme ees: ta tahab oma andekamale õele pealinna järele minna.

      Oma noorpõlve üheks kõige väljakujunenumaks omaduseks peab Traudl Junge kohanemisvõimet ehk natuke negatiivsema sõnaga öelduna mõjutatavust. Kes on need inimesed, kes tema mõtteid ja tegusid mõjutasid?

      Kas tema isa, kes natsionaalsotsialismilt silmanähtavat kasu lõikas? 1936. aastal on ta Ludwigshafenis Dornieri tehaste turvadirektor ja teist korda abielus. Traudl ja Inge käivad temal ja „tädil” ta ametisuvilas Bodensee ääres külas. Traudlile on see kurb kogemus. Ta kaotab isa, kes ütleb talle, et „sa räägid liiga pikaltlaialt”, ta ei pea temast enam lugu.

      Või parimad sõbratarid? Lähima klassiõe Valenciga läheb nende tee lahku siis, kui mõlemad on 16-aastased, ja uuesti kohtab Traudl teda alles hulk aega pärast sõda. 1930. aastate lõpus ja 1940. alguses on tema südamesõbratar Ulla Kares, kellega koos vaimustutakse Ufa filmistuudio staaridest Renate Müllerist, Heinz Rühmannist ja Hans albersist ning imetletakse Gary Cooperit. Ulla pilk natsivõimu kavatsuste suhtes hakkab selgima juba 1938. aastal – blond ringijuht visatakse päevapealt BDM-ist välja, kuna tuleb ilmsiks, et tema ema on nn veerandjuut. Seejärel pageb Ulla oma sünnilinnast Essenist Münchenisse, aga isegi südamesõbratar Traudl kuuleb alles palju aastaid pärast sõda, et Ullat peeti kaheksandikjuudiks.

      Sõbratar Ulla Karesega, 1940

      1943. aastal armus Ulla oma hilisemasse mehesse, pooljuut Hans Raffi. 1944. aastal Raff interneeriti ja saadeti sõjatööstusse sundtööle. Järgmise aasta märtsis läks tal korda põgeneda ja sõja lõpuni varjas Ulla teda enda juures. Sedagi sai Traudl teada alles pärast sõda – nende kontakt kadus siis, kui ta Berliini asus.

      Või mõni meessõber? Varane austaja? ajal, mil noorem õde Inge mängib juba poistega, piirdub tema alles nukkudega, naljatleb Traudl hiljem. Ema hoiatuste tagajärjel peab ta seksi pikka aega „halvaks ja ebameeldivaks” asjaks ega rutta enne kogemusi hankima, kui on tutvunud oma tulevase mehega.

      Traudl oli 18-aastane, kui tema ja Inge liituvad enamikus kreeklastest koosneva välisüliõpilaste ja – kunstnike rühmaga. Traudl ja Inge välja arvatud, on peaaegu kõigil oma partner. Kolmandasse Riiki suhtuvad need noored teesklematumalt kui sakslased, teavad uusimaid natsivõimuvastaseid anekdoote, kuulavad keelatud välismaiseid raadiojaamu ja vahel koguni kritiseerivad valitsust. Lõppkokkuvõttes aga huvitab Traudlit ikkagi ainult kunsti- ja teatrimaailm.

      Traudl Junge ise mainib kaht inimest, kes teda 1930. aastate keskpaigast kuni Berliini asumiseni tugevalt mõjutasid. Esimene, ballettmeister Pawlinin, kujundas tema elulaadi ja juhtis ta tähelepanu puhtale, tõelusest kaugel asetsevale teatrimaailmale. Teine on Tilla Höchtl, Traudli õe kolleegi Lotte ema. Tilla kasvatab oma tütart üksi nagu ka Hildegard Humps, aga on vastupidi viimasele emantsipeerunud, väga iseteadlik ja spontaanne naine, keda iseloomustavad hea huumor, lõikav iroonia, põnevad ideed ja selge põlgus natsionaalsotsialismi vastu. Traudlist ja Tillast saavad südamesõbrannad. Peale Traudli ja Inge püüab ema Tilla ka ema Hildegardis rohkem isikupära esile tuua ja iseseisvat mõtlemist kasvatada. Ta pilkab inimesi, kes mõtlevad rohkem nn ühiskonnaelu normide järgimisele kui oma vajaduste rahuldamisele. Vaimuvaesed maksiimid, nagu „seda ei tehta”, tema silmis ei kehti. Edukalt istutab ta Humpside peresse filisterluse mõiste sõimusõna tähenduses. Vähe sellest, Traudlile tundub, et Tilla mõjul hakkavad pereliikmed sundimatumalt ja ka enesekindlamalt käituma.

      1941. aasta suvel toimub Traudli tantsueksam. Muuseas lastakse tal seal tõlgendada teemat „Palve”. Tema põlved vabisevad erutusest, kuid dramaatilist etteastet see ei kahjusta. Eksam on sooritatud.

      Nüüd viimaks tahab ta teoks teha kavatsuse Berliini elama asuda, kuid tema ülemus ei ole sellega päri ja lükkab Traudli lahkumispalve tagasi, viidates natside kehtestatud korraldusele, millega sätestatakse tööjõu liikumine sõja ajal. Sellest, kuidas tal pärast pikka saalimist 1942. aasta kevadel oma õe Inge kolleegi, Hitleri erakantselei juhataja Martin Bormanni naiseõe tantsijatar Beate Eberbachi vahendusel siiski õnnestub „teenistuskohustuse korras” Berliini pääseda, pajatab ta oma käsikirjas ise.

      Traudli Berliini asumise rõõmu tumestab ema jäämine Münchenisse. Ta on seal üksi, sest vanaisa suri 1941. aastal. Sealtpeale üürib Hildegard Humps üht tuba välja ning elatubki toaüürist ja rahast, mida tütar Berliinist saadab. Osad on vahetunud: nüüd peab Traudl ülal ema, kes on palju aastaid oma lastele ohverdanud. Ülalpidamismurega seguneb aina süümepiin, et ta jättis ema maha. Lõppude lõpuks on Saksamaa juba kaks ja pool aastat sõjas. Traudli uus elu algab ajal, mil liitlased sõtta pöörde toovad. 1941. aasta detsembris kuulutab Saksamaa sõja Ameerika Ühendriikidele. Karm talv 1941/1942 peatab saksa vägede edasitungi Venemaal, Nõukogude Liit osutub visaks vastaseks ning lepib USA ja Suurbritanniaga oma poliitiliste vastuolude kiuste kokku teise rinde avamise kohta Lääne-Euroopas. Märtsis 1942 saab Lübeckist esimese Saksa linnana Briti lennuväe vaippommituse sihtmärk. Natsionaalsotsialistlik propagandaaparaat kannab hoolt, et Saksa tsiviilelanikkond saaks sellest СКАЧАТЬ