Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peale hakata. Kodus käib päevaleht Münchner Neueste Nachrichten, et põneva joonealuse romaani ükski osa kaduma ei läheks. Detektorvastuvõtjaga kuulab perekond soovikontserte, õhtuti istutakse ümber laua, kuuldeklapid peas ja tekstiraamat ees, ning jälgitakse telefoniliinide kaudu tehtavaid ooperietenduste otseülekandeid. Vanaisa vihastab iga kord, kui programmi edastamist häirib Traudlile või Ingele tulev telefonikõne.

      1933. aasta on Traudl Jungele eelkõige seetõttu otsustav aasta, et ta avastab endas tantsukire. Inge tutvustab talle õekseid Erika ja Lore Klopferit – tüdrukuid n-ö paremast seltskonnast. Nende isa on BMW teenistuses olev advokaat, nad elavad arcisstrassel väga esinduslikus korteris, kus ei puudu seisusekohane teenindav personal. Proua Klopfer möönab, et tema lapsed on „natuke hellitatud”, ja soosib seetõttu nende lävimist tubli Ingega. Ning kui Erika ja Lore astuvad Lola Fasbenderi lastetantsukooli, et eeskätt rühti ja liikuvust õppida, läheb tema kulul sinna ka Inge, kelle anne on silmnähtav. Tantsutundide ajal surub Traudl nina vastu klaasust laiaks, et õpetus temalegi kaduma ei läheks. Kui õpetaja talle viimaks halastab ja kutsub ta tunnis kaasa tegema, tunneb Traudl end nagu avatud paradiisiväravas ning asub enda jaoks rütmikat avastama.

      Seda, et Erika ja Lore on juuditarid, saavad Traudl ja Inge teada alles 1936. aastal, mil nood ameerika Ühendriikidesse New Yorki emigreeruvad. Võib-olla põhjusel, et varem polnud ka õeksed ise oma päritolust teadlikud. Vanemad lasksid nad ristida luteri usku, meenutab Erika Stone, sündinud Klopfer. Usk olevat iga inimese südames, öelnud nende ema. Tütarde vaimustusse „natsionaalsotsialistliku massipropaganda toredusest ja hiilgusest, paraadidest ja lauludest” suhtunud ta vaoshoitult, kuid perekonna juudi päritolust ja juute Saksamaal varitsevast ohust rääkis naine lahkumisvalust murtud lastele alles veidi enne ärasõitu.

      Kolm aastat kestnud sõpruse jooksul jääb Traudlil otsekui kahe silma vahele, et Erika ja Lore isal keelatakse oma kutsealal töötada; et Klopferid teenijatest loobuvad ja Tengstrassele märksa väiksemasse korterisse kolivad. Traudl kadestab oma sõbratare nende tavatu ameerika-reisi pärast … ja nemad omakorda Traudlit tema Saksa Neidude Liidu (Bund Bund Deutscher Mädel – BDM) vormi pärast.

      Saksa Neidude Liitu astub Traudl 1935. aasta paiku. Vormi juurde kuuluva pruuni veluurvesti ostab ema majapidamisrahast läbi häda säästetud markade eest. Kui Traudl selle ihaldatud eseme viimaks selga tõmbab, valdab teda enneolematu uhkus. Ta on salgajuht, salka kuulub kuus tema klassiõde, kuus graatsiat, nagu nad ennast nimetavad. Rividrilli tehakse lütseumi terrassil. „Parem pool! Sammu marss!” käsutab Traudl ja hõikab siis: „Sieg!” Ning tema hoolealused hüüavad vastu: „Heil!”, „Sieg! – Heil! – Sieg! – Heil!” Üldiselt on tal selle liidu tegevusest vähe meeles: igavad puhkeõhtud; mitmesugustel üritustel spaleeris seismised; Müncheni Ramersdorfi linnaossa rajatud esimese töölisasumi avamispidu ja see, kuidas ta seal oma salga tüdrukutega rahvatantse esitas; Talveabi korjandused; väljasõit Wolfratshausenisse, kus tehti lõket ja elati telkides; ning … Herta. Herta on nende rühmajuht ajal, mil 16- või 17-aastane Traudl astub kaubanduskooli. Ta selgitab neidudele, mida mõistab Kolmas Riik kunsti ja kirjanduse all, musitseerib koos nendega ning viib nad idüllilistele matkaradadele. Traudl võtab temast eeskuju. Kui ta Hertal kord üksi külas on, embab see teda lahkumisel ja suudleb huultele. Traudlis pole veel ärganud huvi meeste vastu, aga et õrnust igatseb temagi, siis jätab säärane südamlikkus talle väga sügava mulje.

      1938. aastal kaotab Traudl austatud rühmajuhi silmist, sest talle avaneb midagi põnevamat. Ta astub Saksa Neidude Liidu koosseisus äsja asutatud organisatsiooni „Usk ja Ilu” (Glaube und Schfinheit) liikmeks. Sinna võetakse 18–21-aastasi „aaria rassist saksa naisi”. „Saksa Neidude Liidu ülesanne on kasvatada neidudest natsionaalsotsialistliku maailmavaate ustavaid kandjaid, kelle keha ja vaimu vahel valitseb kooskõla, kes oma füüsilise tervise ja tasakaalustatud olemusega kehastavad seda ilu, mis tõendab, et inimene on Kõigekõrgema looming,” sõnastab 1937. aastal BDM-i juhi kohale määratud Jutta Rüdiger liidu eesmärgi. „Me kasvatame neide, kes tunnevad uhkust, et tulevikus valivad nad endale elukaaslaseks võitleja. Me kasvatame neide, kes tingimusteta usuvad Saksamaasse ja füürerisse ning tulevikus istutavad selle usu ka oma laste südamesse. Siis jääb natsionaalsotsialism ja ühtlasi ka Saksamaa igavesti püsima!”

      „Usus ja Ilus” räägitakse poliitikast sama vähe kui teistes Kolmanda Riigi noorsoo-organisatsioonides. Peamiselt võimeldakse ja tantsitakse, et neidude n-ö poisistamisele või mehestamisele naiselikkuse rõhutamisega vastu astuda. Tegelikult aga kujundatakse noori naisi ka võimlemise ja tantsimise abil partei ja riigi eesmärke silmas pidades. Loomulikult ei öelda seda neile sõnaselgelt, ka Traudl Junge kuuleb sellest esimest korda alles aastakümneid pärast sõda. Huviala harrastamise kaudu tahetakse 18–21-aastastest neidudest kasvatada „ühiskondlikult mõtlevad inimesed” ning takistada neid enneaegu abielunaise ja ema ossa asumast. Selle asemel peavad nad edaspidigi „füürerit, rahvast ja isamaad teenima”. Teatud osas koolitab „Usk ja Ilu” veel tulevasi BDM-i, Natsionaalsotsialistliku Naisliikumise ja Riigi Tööteenistuse naisjuhte.

      Selliste teemadega nagu „Eluviis ja elu sisustamine” või „Poliitiline vaimuarendus”, mis põhikirja järgi samuti kuuluvad „Usu ja Ilu” õppekavasse, Traudlit ei tülitata, ta vähemalt ei mäleta seda hiljem. Teda lummavad Kolmanda Riigi suured vaatemängulised kultuuriüritused. Alatihti toimuvad natsiliikumise pealinnas Münchenis pidulikud rongkäigud. Ta on vaimustuses uhkest, kolme kilomeetri pikkusest protsessioonist „2000 aastat saksa kunsti”, millega tähistatakse saksa kunsti päeva 1937. aasta juulis ja kahel järgmisel suvel, ning Nymphenburgi lossipargis ajavahemikul 1936–1939 igal aastal etendatavast „amatsoonide ööst”. Vaimustust lisab õde Inge osalemine saksa kunsti päeva programmis – ta tantsib Inglise aias Kleinhesseloheri järve laval „Sabiinitaride röövimise” etenduses. Käivitub natside kontseptsioon näidata end ühekorraga emotsionaalsest ja maailmavaatelisest küljest. Nende kultuuriponnistustes teeb „amatsoonide öös” statistina kaasa ka Traudl. Ning juba 15-aastaselt on ta modelliks šveitsi skulptorile Walter Oberholzerile, kelle käe all valmib purskkaevu kaunistav raidkuju. Pronkstüdruk viskab palli vett sülitavale faunile, tal oli Traudli kaunis keha, aga mitte tema nägu, 1937. aastal paigutatakse kompositsioon Müncheni Saksa Kunsti Majja.

      Alles sirguvaid piigasid kindlalt Kolmanda Riigi poolt või vastu häälestada on sama võimatu nagu tõenäoliselt suuremat osa saksa rahvast ja eriti selle aja noori. Kui väga massiürituste ilu Traudlit ka ei hulluta, kui väga ta saksa sportlaste olümpiavõitude ja Hitleri välispoliitiliste edusammude puhul ka ei juubelda, on kohalik parteipoliitika tema meelest tülgastav. Nüüd ütleb ta, et pidas tuusade ülepakutud natsimeelsust ja nende mahhinatsioone „proletaarseks ja väikekodanlikuks”, kuid selles valitsust süüdistada ei tulnud tal mõttessegi nagu ka enamikule tema eakaaslastest. Rahva seas liikuvate Hitleri-anekdootide peale küll südamest naerdes ning natside häälekandjas Der Stürmer avaldatavaid antisemiitlikke karikatuure võõristades ja jälestades ei taipa Traudl siiski, kui suur oht ähvardab Hitleri poliitilisi vastaseid ja juute. Lütseumis õpib ka kolm juuti. Ühisel kooliajal – kuni 1936. aastani – olevat nii õpetajad kui ka õpilased pidanud neid võrdõiguslikeks. Kui nende juudi päritolu üldse mainiti, siis ainult seoses usutunnistusega. Seejärel kaotab ta kõik kolm silmist. Temani jõuab kuuldus, et üks olevat koos vanematega emigreerunud. Seda, mis teistest sai, ei tea ta tänapäevani. 1938. aasta novembripogrommi – „kättemaksu juudi poodidele, millest suuremal osal löödi sisse kõik aknad”, nagu Münchner Neuesten Nachrichten järgmisel päeval kirjutas –, põlevaid sünagooge ja sadu suvaliselt arreteeritud juudi mehi ei võtnud 18-aastane neiu südamesse. See, mida Traudl ja tema sõbrad järgmistel päevadel natside jõhkruse kohta kuulevad, on neile küll vastumeelt, aga nad lohutavad end, et tegemist on ühekordse ekstsessiga. Ja lõpuks riivab see neid sama vähe nagu juutide tagakiusamine üldse – 1933. aasta 1. aprillil riigi käsul korraldatud esimene juudiboikott, sildid kirjaga „Juutidele keelatud!”, 1939. aasta alguses käivitatud aktsioon majanduse täielikuks puhastamiseks juutidest või juutide märgistamine kollase kuusnurkse tähega septembris 1941. Traudl mäletab, СКАЧАТЬ