Tagasi minevikku. Ben Elton

Чтение книги онлайн.

      „Jõulud tähendavad meie Päästja sündi,“ märkis McCluskey. „See kindlasti tähendab midagi.“

      „See värdjas mind ei päästnud.“

      „Võib-olla ta ei ole sinuga veel lõpetanud.“

      Stanton vaatas oma endist professorit pika ja tõsise pilguga. Oli vähe inimesi, keda ta rohkem austas, kuid olid ka piirid.

      „Ma tõesti loodan, et te ei kutsunud mind siia, et mind usu abil lohutada,“ urises ta.

      „Loomulikult mitte,“ vastas professor McCluskey. „Ma ei usu,et religioon peab olema lohutav. Just sellepärast läkski kõik valesti anglikaanide jaoks: nad püüdsid saada lohutust. Sisimas tahavad inimesed tuld ja väävlit. Nad tahavad vägivaldset kättemaksuhimulist Jumalat, kes ütleb neile, mida teha, ja annab peksa, kui nad ei tee seda. Sellepärast prohvet Muhamedil läheb praegu nii hästi. Olen isegi mõnikord mõelnud usu vahetamisele. Vähemalt on Allahil veidi tuld kõhus. Aga tead, ma ei suuda kunagi napsist loobuda. Kui juba selle teema juurde jõudsime – kas soovid tilga brändit? Oled külmas pika maa maha sõitnud.“

      Kell oli vaevalt pool üheksa hommikul ja Stanton oli valmis keelduma, kuid McCluskey ei oodanudki temalt vastust ning sirutas juba käe konjakipudeli järele, mis seisis põrandal tema tursunud pahkluude vahel. Ta turtsatas suure pildi poole haigest maksast, mida valitsuse seadus käskis pudelil näidata, seejärel solksatas paraja törtsu mõlemasse teetassi. „Ausalt öeldes, kui on vaja lohutust, eelistan ma iga kell märjukest usu asemel.“

      „Mul pole alkoholi vaja. Olen piisavalt palju joonud. See ei aita.“

      „Aga et on jõulud, siis terviseks!“ Professor kõlksas tassi vastu Stantoni oma ning, olles puhunud valjusti selle sisu pinnale, jõi kõik ära ja ohkas rahulolevalt.

      „Nii, prof,“ küsis Stanton, „milleks see kõik? Teie e-kiri ütles, et peate mind kiiresti nägema. Miks?“

      „Sa käisid Šotimaal, eks?“ küsis professor McCluskey, ignoreerides Stantoni küsimust. „Rääkisin su koloneliga.“

      „Kust kurat tema teab, kus ma olin? Ta lõi mu minema.“

      „Nad hoiavad sul silma peal. Arvavad ikka veel, et sa võid pläägutada kõikidest oma põnevatest salajastest missioonidest. Sa võid sellega palju raha teenida.“

      „Ma ei taha palju raha teenida. Pole seda kunagi tahtnud. Nad peaksid seda teadma. Ja ikkagi, isegi kui see lontrus teab, kus ma olen, miks ta seda teile räägib? Arvasin, et rügement peab olema diskreetne.“

      „Su kolonel oli Trinity kolledži mees. Sellised asjad loevad ka praegu veel midagi.“

      Hugh noogutas. Muidugi lugesid. Ka praegu. Kuigi riik oli lõhestatud igasuguste jaotustega, mida ühiskond oskas toota – ilmalike, usuliste, rassiliste, seksuaalsete ja rahalistega –, need vanad sidemed püsisid edasi. Sa pidid olema sündinud selleks, et seda saada, ja Stantoni ema oli selleks kõik teinud. Armee oli spondeerinud tema õppimist Cambridge’is ja see oli esimene kord, kui Stanton oli saanud teadlikuks vilistlaste võrgustiku hämaratest tegemistest ja see üllatas teda ikka veel.

      „No hüva, mida te tahate?“ küsis ta. „Miks te mind üles otsisite?“

      „Jõuan ka selleni, Hugh, jõuan,“ vastas McCluskey, mahedas toonis veidi terast, mis oli hirmutanud väga palju üliõpilaste põlv-kondi. „Aga ma eelistan teha seda omal moel ja omal ajal.“

      Stanton hammustas huulde. Mõni asi ei muutunud kunagi. McCluskey oli veel professor ja tema oli veel tudeng. Sa ei kasva kunagi välja sellest suhtest, ükskõik mis ka ei juhtuks hilisemas elus. McCluskey oli õpetanud neid, kes said ministriks, suursaadikuks ja Stantoni puhul autasustatud sõduriks ning kuulsaks seiklejaks. Aga nad kõik olid uuesti 18-aastased, kui istusid sellel antiiksel kuninganna Anne’i toolil ja metsikud, verd täis valgunud silmad puurisid neid tihedate sassis kulmude alt. Neid kutsuti McCluskey hekkideks ja praegu olid need värvitud naeruväärselt süsimustaks. Stanton mõtles, et kui naine viitsis neid värvida, miks ta siis ühtaegu ei trimminud neid veidike.

      Ta võttis lonksu teed. Isegi läbi konjaki maitse tundis ta ära teesordi, mida McCluskey alati kasutas: maasikamaitseline English Breakfast. Stanton ei olnud maitsnud seda viisteist aastat.

      „Olin jah mägismaal,“ nentis ta. „Üleval, kauges loodeosas. Telgis, mägedes Loch Maree kohal.“

      „Jahedavõitu.“

      „Veidike.“

      „Nuhtlesid end ja puhastusid, eh?“

      „Lihtsalt mõtlesin, et elu tõeliselt füüsiliselt ebamugavates tingimustes aitab hästi mõtetel kõrvale kalduda.“

      „Mis muidugi ei aidanud.“

      „Ei.“

      „Kuradima loll mõte.“

      „Arvan sama.“

      „Kui tahad norutada, võiksid seda vähemalt teha, küte sisse lülitatud.“

      „Ma vist lootsin, et suren nälja või külma kätte.“

      „Armas taevas! Kas tõesti? Miks sa ennast lihtsalt maha ei lase?“

      „Ma ei usu enesetappu.“

      „Ahh. Juhuks, kui on elu pärast surma? Mõistan. Nii et arvasid, et kui võitled kehvade ilmaoludega, teeb emake loodus selle töö su eest ära ja lähetab su unustusse, ilma et su südametunnistusele jääks plekki?“

      „Jah, seda ma vist silmas pidasin.“

      „Aga kahjuks sa oled Guts Stanton. Mees, keda miski ei tapa. Liiga palju söödavaid samblikke kividel. Jää all just sinu jaoks mõni meriforell, keda torgata teravaks ihutud pastakaga. Piisavalt oksi ja kanarbikku, et ehitada ellujäämiseks tuulevari. Me kõik armastasime su show’sid siin kolledžis, Hugh. Olime kohutavalt uhked. Tudengid alati küsivad su kohta. Siis ütlen neile, et sa püüdsid loengute ajal paljaste kätega rotte ja sõid neid toorelt.“

      „Sain ühe roti kätte,“ vastas Stanton, „ja ma kindlasti ei söönud seda ära. See ilmselt oleks mu ära tapnud.“

      „Noh, pole midagi parata, legend sinust kasvab. „Guts versus Guts“3. Oivaline show. Olen kõik salvestanud. Isegi maksnud selle eest. Noh, see läks heategevuseks.“

      Stanton võpatas. „Guts versus Guts“ oli olnud pealkirjaks väga heaidee. Mitte see inimene-looduse-vastu-värk, see oli lihtsalt jama. Stantoni kogemuse järgi polnud inimene kunagi looduse vastu, sest loodusel oli suva, kas sa elasid või surid. Aga Stanton pani end proovile looduse vastu, just seda ta tegi: testis iseend. Just sellepärast oli ta pannud oma väikesele videohobile sellise pealkirja. Tegelikult oli olnud nõme kasutada oma vana armee-aegset hüüdnime. See oli okei, kui su semud ütlesid sulle, et sa oled üks peast segi ja hulljulge jobu ning panid sulle nimeks Guts, kuid kasutada seda nime veebiülekande pealkirjas tähendas eputada.

      „Igatahes,“ jätkas professor McCluskey veidi vaiksemal kui tavalisel, kõmiseval hääletoonil, „tahan lihtsalt öelda, kui kahju mul on ja kõik see muu. Selle õnnetuse pärast. Minu kaastunne… mõtlesin sulle kirjutada, СКАЧАТЬ