Tagasi minevikku. Ben Elton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aitas noore ema jalule, kui too tänusõnu kogeles. Või vähemalt Stanton aimas, et need olid tänusõnad. Naine rääkis türgi keeles, seda ta taipas, kuid ei saanud sellest aru. Aga tänulikkus naise silmis, kui too näokatet paigale sättis, oleks olnud mõistetav igas keeles.

      Inimesed kogunesid nende ümber ja vadistasid eri keeltes. Peale türgi keele tundis Stanton ära kreeka, prantsuse ja araabia keele, aga kindlasti oli neid teisigi. Galata sild oli ilmselt kõige rahvasterohkem paik maamuna peal. Paabel ise oli vaevalt rohkem mitmekeelsem olnud.

      „Palun väga vabandust, khm, proua,“ alustas Stanton inglise keeles, olemata päris kindel, kuidas naise poole pöörduda, „aga ma ei räägi…“

      „Ta ütleb tänusõnu, kuigi olen kindel, et seda te arvasite ka ise,“ ütles hääl tema õla juures. Stanton pöördus vaatama ning märkas keskealist meest Euroopa rikkuri laialtlevinud linases ülikonnas ja õlgkaabus. „Ta ütleb, et päästsite tema laste ja tema enda elu, ning seda te kahtlemata tegite. Korralik töö, peab mainima. Te tormasite üle silla, nagu teil oleksid kohtutäiturid kannul.“

      Üks vormis mees tegi endale läbi rahvahulga teed. Stanton arvas, et too oli ilmselt politseinik, kuid võis olla ka mingit liiki sõjaväelane või isegi postiljon. Türgi ametnikud armastasid ekstravagantseid vorme.

      Stanton tundis, et keegi võttis tema käe ja raputas seda. Keegi teine patsutas teda aga seljale. Näis, et üks eakas prantslasest härrasmees tahtis talle dringi välja teha, kuigi mehe punase kartulinina järgi võis arvata, et see oli pigem põhjus tal endal üks naps võtta.

      Kõik oli valesti. Stantoni ülesanne oli varjuna läbi linna hiilida, kuid äkki sattus ta rahvahulga keskele. Tal oli vaja sealt kiiresti minema pääseda.

      Aga noor ema muudkui tänas teda; surudes nutvaid lapsi enda ligi, suured tumedad silmad rõõmust säramas, kiitis ta Stantonit ikka ja jälle.

      „Te… mu… lapsed,“ ütles ta aeglases, katkendlikus inglise keeles.

      Naise mõte oli selge: Stanton oli päästnud tema lapsed ja miski maailmas ei saanud olla tähtsam.

      Aga Stanton ei olnud päästnud enda lapsi.

      Kuidas ta oleks saanud seda teha? Tema pere polnud kunagi sündinudki.

      2

      2024. AASTA jõululaupäeva varahommikul Cambridgeshire’is sõitis Hugh Stanton, Briti armee erruläinud kapten ja kutseline seikleja, oma mootorrattal jäises koiduõhus.

      Libedal liivatamata teel oli paks udu ja märgistus auklikult asfaldilt ammu kustunud. Kui Stanton oleks võimsal mootorrattal suurel kiirusel sõitmiseks pidanud sihilikult välja otsima kõige reeturlikumaid ja surmavamaid tingimusi, oleks ta pidanud vaeva nägema, et leida paremaid.

      See sobis talle väga hästi.

      Surm oli ainus väljavaade elus, mida Stanton ootas suure entusiasmiga.

      See oleks olnud ka väga lihtne surm. Tee oli tühi, ükski teine esitulede valgusvihk ei valgustanud jäist pimedust. Poleks mingit riski, ei mingit kaasnevat kahju. Puhas töö. Mitte nagu neil õudsetel, higi ja vaeva täis kõrbeoperatsioonidel armeepäevil, kui plahvatanud Toyotade segamini rusudes näis alati lebavat surnud naisi ja lapsi.

      Koht oli üksildane ja ohtlik. Stanton pidi ainult kokkupõrke esile kutsuma. Üks väike pööre puu poole. Veidi rohkem gaasi… ja unustus.

      Kuid… Mis siis, kui põrgu on tõesti olemas?

      Stanton oli nii lähedal ateismile, kui kaine mõistus lubas, kuid Cassie oli olnud katoliiklane. Stanton pidi seega arvestama õrna võimalusega, et põrgu oli olemas, ja kui oli, siis enesetapp viiks ta kindlasti sinna. Mitte et mõte tulest ja väävlist oleks teda eriti häirinud. Igavene saatanlik piin võis tegelikult olla heaks vahelduseks tema enda seltskonnale, mis oli juba peaaegu väljakannatamatuks muutunud. Ainus hirm, mis põrgul oli Stantonile varuks, oli lihtsalt see, et kui üldse oli selline koht olemas, siis kindlasti polnud seal Cassie’t ega lapsi.

      Inglid ei läinud põrgusse.

      Võimalus veeta igavik lahus oma kaotatud perekonnast oli lihtsalt liiga kohutav mõte, et võtta riski, olgu see kui tahes väike. Seega, vaatamata igatsusele vabaks saada, hoidis Stanton kõvasti mootorratta juhtrauast kinni ja tähelepanu kindlalt teel, mille ääres vilksatasid uduses pimeduses hõbedaselt helkides mööda puud, oksad laiali ja külalislahked. Nagu armsama käsivarred, pakkumas troosti.

      Stanton vilgutas suunatuld. Cambridge’i teeots lähenes. See tee polnud talle võõras. Ta oli sõitnud sellel palju kordi üliõpilasena, kiirustades varastel hommikutundidel Londonist tagasi, pistes reite vahele pigistatud kaasaostetud toitu endale suhu kiivri avatud visiiri kaudu.

      Nüüd oli Stanton tagasi, teel hommikusöögile vana tuutori, professor Sally McCluskeyga, väljapaistva sõjaajaloolasega, kes oli olnud üliõpilaspõlves tema lemmikõppejõud. Rohkem kui lihtsalt lemmikuna oli McCluskey tegelikult üks väheseid inimesi Stantoni elus, kellega ta oli kunagi end lähedasena tundnud. Suur lõbus naine punetavate põskede ja halvasti pleegitatud vuntsidega, kellele meeldis kõige enam kaminatule paistel istuda, jook käes, ning meenutada kuulsusrikast ja verist minevikku. McCluskeyle oli ajalugu elav ja ergastav: põnev kangelaste ja lurjuste, surmaga lõppevate vandenõude ja julgete unistuste kavalkaad. Oma hubases elutoas Great Courtil korraldas ta oma tudengitega iga nädal arutelusid, mida ta kutsus mis-siis-kuideks. Pikad laisad pärastlõunad, kus ta pakkus õlut, kartulikrõpse ja väljakutseid, hirmutasid, ent ka vaimustasid üliõpilasi, kes pidid ette kujutama ning põhjendama alternatiivseid ajaloolisi stsenaariume. Stsenaariumid mis, kui poleks olnud juhust ja õnne, oleksid kergesti võinud moodustada professori loengute sisu.

      Stanton meenutas naist liikumatult kamina ees seismas, seljas vana sõjaväesinel, mida ta kasutas hommikumantlina, suur perse vankumatult ja häbitult leekide ja tudengite vahel. Joogiklaas käes. Haukumas välja oma mis-siis-kuisid.

      „Kuulge, te unised põrsad!“ hõikas McCluskey häälel, mis oli saanud oma tooni kooli jäähokiplatsidel ja hiljem lihvitud seinuväristava täiuslikkuseni neil aastakümnetel, kui ta juhendas sõudenaiskondi Cami jõel. „Mis siis, kui kuningas George III oleks järele andnud Ameerika kolonistide nõudmistele ja andnud neile Westminsteris käputäie parlamendiliikmeid?“

      Järgnenud arutelu oli alati vali ja elav ning lõppes eranditult sellega, et McCluskey ignoreeris oma õpilaste jõupingutusi järelduste tegemisel ja haukus välja oma arvamuse.

      „Noh, esmalt poleks alanud verist iseseisvussõda ja USA oleks arenenud koos Kanada ja Austraaliaga. Hamburgerit poleks kunagi leiutatud, poleks olnud kõnniteedel vedelevat närimiskummi ja maailm ei oleks kunagi kuulnud tapatalgutest keskkoolides. Kas te suudate seda uskuda? Ameerika, kaotatud mõne alamkoja lisaliikme koha pärast. AMEERIKA! Suurim auhind sel neetud planeedil. Läinud, mõne näruse koha tõttu sõltumatute pinkidel. George neetud Kolmas ei olnud lihtsalt hull, ta oli täielik tonto2! Kurat küll, ütlen ma! Keda see kotib, et ta upitas natuke põllumajandust ja oli lahke laste vastu? Ta jättis meid Ameerikast ilma ja ta oli eesel!“

      Kui lõbusad olid olnud need pikad, poolvintis pühapäeva pärastlõunad. Arutelud mandusid alati valjudeks, sõimu täis lahinguteks, ühel pool marksistid, kes väitsid, et suur osa ajaloost oli vältimatu, ettemääratud majanduslike ja materiaalsete jõudude tulemus, ja teisel pool romantikud, kes uskusid, et ajalugu tegid üksikisikud ja et üks kõhuvalu või kohale jõudmata armastuskiri oleks võinud kõik muuta.

СКАЧАТЬ