Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vaaland on haiguslehel,” ütles Ola. „Tema tunneb röövlite seltskonda kõige paremini. Ma proovin ta homseks siia saada.”

      „Ja mida sa üritad öelda?”

      Ola pilk lõi laua ümber vilgast tantsu. „Suurt ei midagi,” ütles ta vaikselt.

      „Ola on veel üsna uus,” ütles Ivarsson ja Harry nägi, kuidas tema lõualihased olid tööle hakanud. „Ola nõuab sada protsenti kindlat identifitseerimist, mis on muidugi kiiduväärt. Aga seda on natuke palju oodata, kui röövel…”

      „Tapja.”

      „… on pealaest jalatallani maskeeritud, keskmist kasvu, hoiab suu kinni, üritab ebatüüpiliselt liikuda ja kannab liiga suuri jalanõusid.” Ivarssoni hääl tõusis. „Nii et lao terve nimekiri lagedale, Ola. Kes on kõne all?”

      „Keegi pole kõne all.”

      „Loomulikult on keegi kõne all!”

      „Ei,” ütles Ola Li ja neelatas.

      „Kas sa tahad öelda, et kellelgi polnud ühtegi ettepanekut, et mitte ainsalgi meie vabatahtlikest keldrirottidest, kes panevad oma au mängu, käies läbi Oslo kõige hullemate pättidega, innukatest politseinikest, kelle kõrvu üheksal juhul kümnest ulatuvad jutud selle kohta, kes juhtis autot, kes tassis raha täis kotte, kes pidas ukse juures vahti – neist ei taha keegi nüüd isegi midagi pakkuda?”

      „Jah, nad pakkusid küll,” ütles Ola. „Nad nimetasid kuus nime.”

      „Lase siis tulla, mees.”

      „Ma kontrollisin kõiki nimesid. Kolm istuvad kinni. Ühte neist nägi üks tuvastajatest röövi ajal Platal. Üks on Tais Pattayas, seda ma kontrollisin. Ja siis oli veel üks, keda kõik nimetasid, sest tal on sarnane kehaehitus ja rööv oli nii professionaalne – see on Bjørn Johansen Tveita kambast.”

      „Jah?”

      Tundus, nagu oleks Ola kõige parema meelega toolilt laua alla libisenud.

      „Ta oli Ullevåli haiglas, sest tal opereeriti reedel auris alatae’d.”

      „Auris alatae?”

      „Peast eemale hoidvad kõrvad,” ohkas Harry ja nipsutas kulmukarvalt higipisara. „Tundus, nagu plahvataks Ivarsson iga hetk. Kui kaugel sa oled?”

      „21 sai just täis.” Halvorseni hääl kajas kiviseinte vahel. Nii varajasel pärastlõunal olid nad prefektuuri keldri jõusaalis peaaegu ainsad.

      „Sõidad otseteed või?” Harry pigistas hambad kokku ja suutis väntamiskiirust veidi tõsta. Tema veloergomeetri ümber oli juba tekkinud higiloik, samal ajal kui Halvorseni laup oli vaevu niiske.

      „Nii et olete tühjade kätega?” küsis Halvorsen ühtlaselt ja rahulikult hingates.

      „Kui just Beate Lønni lõpuks väljakäidud ettepanekus midagi ei peitu, ei ole meil tõesti kuigi palju.”

      „Mida ta ütles?”

      „Ta kasutab arvutiprogrammi, millega saab videolindi alusel röövija peast ja näost kolmemõõtmelise pildi kokku panna.”

      „Maskiga?”

      „Programm kasutab lindilt saadud informatsiooni. Valgus, vari, õõnsused, kumerused. Mida tihedamalt istuv mask, seda lihtsam on teha pilti, mis sarnaneb maski all oleva inimesega. Igal juhul tuleb sellest vaid visand, aga Beate ütleb, et ta saab seda võrrelda kahtlusaluste piltidega.”

      „Aga see FBI identifitseerimisprogramm?” Halvorsen keeras end Harry poole ja tõdes hämmastusega, et higiplekk, mis oli hakanud levima Jokke&Valentinerne logolt T-särgi rinnaesisel, kattis nüüd tervet särki.

      „Ei, tema programm on parem,” ütles Harry. „Kaugel oled?”

      „22. Milline siis?”

      „Fusiform gyrus.”

      „Microsoft? Apple?”

      Harry koputas nimetissõrmega vastu tulipunast otsaesist. „Vaba tarkvara. Paikneb aju temporaalsagaras ja selle ainsaks ülesandeks on nägude äratundmine. Muud ülesannet sel pole. Tänu sellele lõigule võime vahet teha saja tuhande inimnäo, kuid vaevalt tosina ninasarviku vahel.”

      „Ninasarviku?”

      Harry pigistas silmad kinni, et kipitavat higi eemale tõrjuda. „See oli üks näide, Halvorsen. Aga Beate Lønn tundub olevat täiesti eriline juhtum. Tema fusiform’il on paar lisakääru, mis tähendab, et ta mäletab kõiki nägusid, mida ta oma elus on näinud. Ja ma ei mõtle ainult inimesi, keda ta tunneb või kellega ta on rääkinud, aga ka nägusid, kes on päikeseprillide taga ja temast tänaval inimmassi seas viisteist aastat tagasi möödunud.”

      „Sa teed nalja.”

      „Ei tee.” Harry painutas pea alla, kuniks tõmbas hinge, et jätkata: „Temasuguseid on teadaolevalt vist ainult paarsada. Didrik Gudmundson rääkis, et Beate läbis politseikoolis testi, kus ta tegi kõikidele identifitseerimisprogrammidele pähe. Tüdruk on kõndiv nägude kartoteek. Kui ta küsib: „Kus ma sind varem näinud olen?”, võid sa kindel olla, et see pole lihtsalt külgelöömiskatse.”

      „Jessas. Mida ta politseis teeb? Ma mõtlen, sellise andega?”

      Harry kehitas õlgu. „Sa mäletad vahest uurijat, kes sai kaheksakümnendatel ühe pangaröövi ajal tulistada?”

      „Enne minu aega.”

      „Mees oli juhuslikult läheduses, kui teade laiali saadeti, ja ta jõudis esimesena sinna ning läks ilma relvata panka sisse, et läbi rääkida. Ta niideti automaadiga maha ja röövleid ei saadud kunagi kätte. Seda kasutati hiljem politseikõrgkoolis näitena sellest, mida sündmuskohale jõudes mitte teha.”

      „Tuleb oodata lisajõude, mitte röövlitele vastu astuda ega seada ilmaasjata ohtu ennast, pangatöötajaid ja röövleid.”

      „Õige, see seisab õpikus. Imelik on, et tegu oli nende kõige parema ja kogenuma uurija Jørgen Lønniga. Beate isaga.”

      „Või nii. Ja sa arvad, et sellepärast ta hakkaski politseinikuks? Isa pärast?”

      „Võib-olla.”

      „On ta kena?”

      „Ta on andekas. Kaugel oled?”

      „24. jäi just seljataha, kuus veel. Ja sina?”

      „22. Ma saan sust mööda.”

      „Seekord mitte,” ütles Halvorsen ja tõstis tempot.

      „Saan küll, sest nüüd tulevad mäed. Ja nüüd tulen mina. Ja sinu vaim nõrkeb ja sa kangestud. Nagu tavaliselt.”

      „Seekord mitte,” ütles Halvorsen ja vajutas tugevamini pedaalidele. Tihedas juuksepahmakas oli ilmunud nähtavale higipiisk. Harry naeratas ja nõjatus lenkstangi kohal ettepoole.

      Bjarne Møller silmitses vaheldumisi poenimekirja, СКАЧАТЬ