Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vedama, et teda oma intervjuu tarvis paremini häälestada. Ta tahab sajakroonist näha, ma pean selle panema malelaua kõrvale, kus ta seda näeb. Ta tõstab käe, nagu hakkaks käiku tegema, kui asjad käivad korraga väga kiiresti.”

      „Kiirmale?”

      Aune naeratas, samal ajal sinist suitsuringi mõtlikult lae poole puhudes. „Järgmisel hetkel olin ma raudses haardes, pea tahapoole surutud, nii et vaatasin otse lakke, ja hääl mu kõrva ääres sosistas: „Kas sa noatera tunned, gadzo?” Seda tundsin ma päris selgelt, seda teravat, raseerimisnoa moodi õhukest terast, mis surus mu naha vastu ja oli valmis kõrisõlme koha pealt sellest läbi tungima. Kas sa oled seda kunagi tundnud, Harry?”

      Harryl käis peast läbi terve rida sarnaseid olukordi, aga ei ühtki päris samasugust. Ta raputas pead.

      „See oli – kui tsiteerida mõnda mu patsienti – jamps. Ma olin nii hirmul, et pidin püksid täis tegema. Siis sosistas ta mulle kõrva: „Pane oma kuningas pikali, Aune.” Ta lõdvendas pisut haaret, nii et ma sain käe tõsta ja oma nupud pikali lükata. Siis, niisama järsku, lasi ta mu lahti. Ta läks teisele poole lauda ja ootas, kuni ma toibusin ja uuesti hingata sain. „Mida põrgut see veel oli?” oigasin ma. „See oli pangarööv,” vastas tema. „Planeeritud ja ellu viidud.” Siis keeras ta minu poole raamatu, kuhu oli kirja pannud mängu käigu. Seal olid kirjas minu esimene käik ja „valge kuningas alistub”. Seejärel küsis ta: „Vastab see su küsimustele, Aune?””

      „Ja mida sa vastasid?”

      „Mitte midagi. Ma möirgasin valvuri järele. Aga enne kui ta ukse lukust lahti sai, esitasin Raskolile viimase küsimuse. Sest ma teadsin, et ma mõtlen end hulluks, kui seal ja kohe vastust ei saa. Ma küsisin: „Oleksid sa seda teinud? Oleksid sa mu kõri läbi lõiganud, kui ma poleks kuningat pikali pannud? Vaid selleks, et võita üks lollakas kihlvedu?””

      „Ja mis ta vastas?”

      „Ta naeratas ja küsis, kas ma tean, mis on eelprogrammeerimine?”

      „Jah?”

      „See oli kõik. Uks läks lahti ja ma pääsesin välja.”

      „Aga mida ta eelprogrammeerimisega silmas pidas?”

      Aune lükkas teetassi eemale. „Omaenda aju saab eelprogrammeerida, et see järgiks kindlat tegevuskäiku. Aju tõrjub teised impulsid ja järgib paika pandud reegleid, ükskõik mis juhtub. Tuleb kasuks olukordades, kus aju loomulikuks impulsiks on paanika. Näiteks siis, kui langevari ei avane. Siis on langevarjuga hüppaja loodetavasti eelprogrammeerinud, kuidas käituda häda korral.”

      „Või sõdurid lahingus.”

      „Täpselt. Siiski on olemas meetodid, kus inimese saab nii põhjalikult ära programmeerida, et ta satub transsi, kust teda ei saa isegi ekstreemse välise mõjustamisega välja, nii et ta muutub elavaks robotiks. On fakt, et see iga kindrali märg unenägu on hirmuäratavalt lihtne, kui vaid osata vajalikku tehnikat.”

      „Räägid sa hüpnoosist?”

      „Mulle meeldib seda nimetada eelprogrammeerimiseks, see ei kõla nii müstiliselt. Tuleb vaid kindlatele impulssidele tee avada ja teistele sulgeda. Andekamad saavad end lihtsalt ise progammeerida, seda nimetatakse enesehüpnoosiks. Kui Raskol oleks eelprogrammeerinud end mind tapma, kui ma kuningat maha poleks pannud, oleks ta endal ümberotsustamiseks tee ära lõiganud.”

      „Aga ta ju ei tapnud sind.”

      „Kõikidel programmidel on escape-nupp, salasõna, mis katkestab transi. Antud juhul võis selleks olla valge kuninga pikali panemine.”

      „Mm. Põnev.”

      „Ja ma olen jõudnud loo ivani…”

      „Ma arvan, et ma taipan,” ütles Harry. „Pildil olev röövel võib olla end eelprogrammeerinud tapma, kui kontorijuhataja õigeks ajaks valmis ei jõua.”

      „Eelprogrammeerimise puhul peavad reeglid olema lihtsad,” ütles Aune, lasi sigarillo teetassi kukkuda ja pani alustassi selle peale. „Et end transsi saada, peab looma väikese, kuid loogilise suletud süsteemi, mis ei lase teisi mõtteid ligi.”

      Harry pani kohvitassi kõrvale viiekümnekroonise ja tõusis püsti. Aune vaatas vaikides, kuidas Harry pildid kokku korjab, ja küsis siis: „Sa ei usu sõnagi sellest, mis ma rääkisin, eks ole?”

      „Ei.”

      Aune tõusis samuti ja pani jakinööbid kõhu pealt kinni. „Mida sa siis usud?”

      „Ma usun seda, mida kogemus on mulle õpetanud,” ütles Harry. „Et pätid on üldiselt vähemalt sama rumalad kui mina, valivad lihtsad lahendused, tegutsevad lihtsatel motiividel. Lühidalt öeldes ongi asjad tavaliselt nii, nagu paistavad. Ma pakun, et see röövel oli kas oimetuks uimastatud või läks paanikasse. Tema tegu oli pagana loll ja ma järeldan sellest, et ta ongi loll. Võta see mustlane, keda sa ilmselgelt nii targaks pead – kui palju aega ta selle noarünnaku eest trellide taga sai?”

      „Ta ei saanudki,” ütles Aune sardooniliselt naeratades.

      „Oh-oh?”

      „Nad ei leidnud mingit nuga.”

      „Mu meelest ütlesid sa, et te istusite tema kongis luku taga.”

      „Oled sa kunagi rannas kõhuli lebanud ja su sõbrad ütlevad, et püsiksid täiesti liikumatult, sest nad hoiavad su selja kohal hõõguvaid süsi. Ja siis sa kuuled neid „oih” ütlemas ja järgmisel hetkel tunned sa, kuidas söed su seljale kukuvad ja nahka põletavad?” Harry aju tuhnis suvemälestuses. See käis kiiresti. „Ei.”

      „Aga siis tuli välja, et nad mängisid vingerpussi, et need olid jääkuubikud…”

      „Ah nii?”

      Aune ohkas. „Vahel ma mõtlen, kus sa oma kolmkümmend viis eluaastat veetnud oled, Harry.”

      Harry tõmbas käega üle näo. Ta oli väsinud. „Olgu, aga mis su jutu mõte on, Aune?”

      „Et üks hea manipuleerija suudab sind uskuma panna, et sajakroonise serv on noatera.”

      Blond naine vaatas Harryle otse silma ja lubas talle päikest, kuid päeva peale ilmuvaid pilvi. Harry vajutas off-nupule ja pilt kahanes väikseks helendavaks täpiks neljateistkümnetollise ekraani keskel. Kui ta silmad sulges, jäi Stine Grette pilt võrkkestale püsima, taustaks reporteri teksti kaja „… juhtumis puuduvad jätkuvalt kahtlusalused”.

      Ta avas uuesti silmad ja uuris peegelpilti väljasurnud ekraanil. Ennast, vana rohelist Elevatori tugitooli ja lagedat diivanilauda, mida ehtisid vaid klaaside ja pudelite jäetud rõngad. Kõik oli endine. Reisi-TV oli seisnud riiulis Lonely Planeti, Taimaa raamatu ja Norra teedeatlase vahel nii kaua, kui ta seal oli elanud, ja see polnud nende peaaegu kahekümne aasta jooksul meetritki liikunud. Ta oli lugenud seitsmeaastakiheluse kohta, et umbes seitsme aasta möödudes hakkavad paljud inimesed uut elukohta igatsema. Või uut töökohta. Või uut elukaaslast. Harry polnud seda täheldanud. Ja ta oli ligi kümme aastat samas kohas töötanud. Harry vaatas kella. Anna oli öelnud kell kaheksa.

      Mis elukaaslasesse puutus, polnud ta kunagi nii kaugele jõudnud, et teooriat järele proovida. Peale kahe suhte, mis oleksid võibolla võinud nii kaugele jõuda, olid romansid lõppenud sellepärast, СКАЧАТЬ