Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korraga oli tal tekkinud tunne, et poiss ei kuulunud pildile, või täpsemini ei kuulunud sellesse perekonda.

      Sama ei saanud kummalisel kombel öelda selle pikka kasvu heledapäise mehe kohta, kes istus teisel pildil tumedapäise naise ja tema poja taga. See oli tehtud mõned aastad tagasi ühel sügispäeval. Nad olid Holmenkollenil jalutanud, sumanud apelsinikarva lehtedes ja Rakel oli oma taskukaamera ühele kivile pannud ja vajutanud automaatpäästikule.

      Oli see tõesti tema? Harry ei mäletanud, et tal oleks kunagi olnud nii pehmed näojooned nagu sel pildil.

      Rakeli silmad särasid ja Harryle tundus, nagu oleks ta kuulnud naise naeru, mida ta armastas, millest kunagi ei tüdinenud ja mida püüdis alati esile kutsuda. Naine naeris ka koos teistega, kuid Harry ja Olegi juuresolekul oli naerul veidi teistsugune toon, mis oli reserveeritud vaid neile.

      Harry otsis ülejäänud kapi läbi. Siin lebas valge, helesiniste ääristega kampsun. Polnud just Olegi stiil, Oleg kandis lühikesi halle ja musti Slayeri ja Slipknoti T-särke. Harry nuusutas kampsunit. Õrn lõhnaõli lõhn, naiselik. Mütsiriiulil lebas kilekott. Ta avas selle. Hingamine kiirenes. Sõltlase varustus, kaks süstalt, lusikas, kumminöör, välgumihkel ja vatirull. Ainus, mis puudus, oli narko. Harry oli juba kotti tagasi panemas, kui nägi veel midagi. Kapi nurgas olevat särki. Punast ja valget. Ta tõmbas selle välja. Jalgpallisärk, rinnal üleskutse: Fly Emirates, Arsenal.

      Ta tõstis pilgu fotole, Olegile. Isegi poiss naeratas. Naeratas, nagu ta usuks, vähemalt tookord, et siin istuvad kolm inimest, kes on ühel nõul, et kõik on hästi, kõik saab korda, et nii peabki olema. Miks ta siis teelt välja sõitis, tema, kes ta roolis istus?

      „Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas.”

      Harry võttis mõlemad pildid kapiukselt ja pistis rinnataskusse. Kui ta väljus, oli päike loojumas Ullernåseni taha.

      8. PEATÜKK

      Näed isa, mu veri voolab? Sinu halb veri. Ja sinu veri, Oleg. Kirikukellad peaks sulle lööma. Ole sa neetud, olgu see päev neetud, kui ma sind kohtasin. Sa tulid Spektrumist kontserdilt. Judas Priest. Ma olin väljas oodanud ja sulandusin väljujate voolu.

      „Vau, lahe T-särk,” ütlesin ma. „Kust sa selle said?”

      Sa vaatasid mind veidral pilgul. „Amsterdamist.”

      „Sa käisid Amsterdamis Judas Priesti kuulamas?”

      „Ja mis siis?”

      Ma ei teadnud Judas Priestist mitte sittagi. Kuid ma olin vähemalt kontrollinud, et tegu oli bändi ja mitte lauljaga ja et laulja nimi oli Rob-midagi.

      „Vägev! Priest ruulib!”

      Sa kangestusid hetkeks ja vaatasid mulle otsa. Keskendunult, nagu loom, kes on midagi haistnud. Ohtu, ohvrit, partnerit. Või – nagu sinu puhul – võimalikku hingesugulast. Sest üksindus lasus su õlul nagu raske märg mantel. Oleg, kui sa kõndisid seal, selg küürus ja jalgu järele vedades. Ma olin su just üksinduse pärast välja valinud. Ma ütlesin, et käristan sulle koola välja, kui sa Amsterdami-värgist räägid.

      Ja sa rääkisid Judas Priesti kontserdist kaks aastat tagasi Heineken Music Hallis, kahest sõbrast, kaheksateist- ja üheksateistaastasest, kes olid end haavlipüssiga maha lasknud, kui olid kuulanud Priesti plaati varjatud sõnumiga „do it”. Ainult et üks oli ellu jäänud. Priest oli heavy metal. Oli proovinud ka speed metal’it. Ja kakskümmend minutit hiljem olid sa öelnud nii mitu korda goth ja death, et oli aeg tutvustada sulle methi.

      „Lendame kõrgustesse, Oleg. Tähistame kaksikhingede kokkusaamist. Mis sa kostad?”

      „Millest sa räägid?”

      „Pargis on paar peolooma, kes savu tahavad tõmmata.”

      „Tõsiselt?” kõlas skeptiliselt.

      „Ei midagi hard core’i, kõigest natuke ice’i.

      „Ma ei tegele sellega, sorri.”

      „Tead, raisk, ega ma ise ka ei tegele. Tõmbame lihtsalt natuke savu. Meie kahekesi. Puhas ice, mitte mingi pulber. Täpselt nagu Rob.”

      Oleg peatus keset koolalonksu. „Rob?”

      „Jah.”

      „Rob Halford?”

      „Just. Tema roadie ostis sama tüübi käest, kelle käest mina nüüd hangin. Sul nutsu on?”

      Ma ütlesin seda sellise kerglusega ja enesestmõistetavusega, et tõsises pilgus, millega ta mind vaatas, polnud kahtluse raasugi. „Rob Halford tõmbab ice’i?”

      Ta ladus välja need viissada, mida palusin. Ma käskisin tal oodata, tõusin ja lahkusin. Vaterlandi silla suunas. Varsti jõudsin tema vaateulatusest välja, paremale, üle tee ja kolmsada meetrit Oslo keskraudteejaamani. Arvates, et ma ei näe enam kunagi Oleg fakking Fauket. Alles siis, kui ma istusin perrooni all tunnelis, piip suus, sain aru, et me ei olnud veel teineteisega valmis. Mitte sinnapoolegi. Ta seisis mu ees, sõnagi lausumata. Toetas selja vastu seina ja libises mu kõrvale istuma. Sirutas käe välja. Andsin talle piibu. Ta tõmbas kopsudesse. Köhis. Ja sirutas välja teise käe. „Vahetusraha.”

      Tiim Gusto ja Oleg oli sündinud. Iga päev, kui ta oli Claes Ohlsoni laos oma suvetööga valmis, liikusime me Oslo kesklinna, parkidesse, ujusime Middelalderparkeni räpases vees ja vaatasime pealt, kuidas nad ehitasid ooperiteatri ümber uut linnaosa.

      Rääkisime teineteisele kõigest, mida tahtsime teha ja kelleks saada, kohtadest, kuhu soovisime minna, ja suitsetasime ja tõmbasime ninna kõike, mida tema suvetöö raha eest osta saime.

      Ma rääkisin talle oma kasuperekonnast, et isa oli mu välja visanud, kuna kasuema oli mulle külge löönud. Ja sina, Oleg, rääkisid mulle ühest tüübist, kellega su ema koos oli olnud, mendist nimega Harry, kes, väitsid sa, oli top-notch 2 . Keda sa võisid usaldada. Kuid et midagi oli viltu läinud. Kõigepealt tema ja ema vahel. Ja et teid oli segatud ühte mõrvaloosse, mida ta uuris. Ja et siis olidki sa emaga Amsterdami sõitnud. Ma ütlesin, et tüüp oli kindlasti top-notch, aga et see oli veidi kulunud väljend. Ja sina ütlesid, et föking on veel kulunum, ja kas keegi oli mulle üldse öelnud, et seda kutsutakse hoopis fökking, ja et isegi see on nagu lapsik. Ja et miks ma räägin sellist ülepingutatud cockney norra keelt, ma ei olnud ju isegi Ida-Oslost pärit. Mina vastasin, et liialdamine on minu põhimõte, et asja mõte selles ongi, et föking on nii ülepingutatud, et tundub õige. Ja Oleg vaatas mind ja ütles, et ma hoopis ise olin nii vale, et muutusin õigeks. Ja päike paistis ja ma mõtlesin, et see on kõige ilusam, mida keegi minu kohta öelnud on.

      Fuukisime nalja pärast Karl Johanil raha, mina ärastasin Raekoja platsil rula ja vahetasin selle pool tundi hiljem Jernbanetorgetil spiidi vastu. Sõitsime laevaga Hovedøyale, suplesime ja pommisime õlut. Paar naisterahvast kutsusid mu oma isa paati ja sina veel hüppasid masti otsast alla, kukkudes napilt laevatekist mööda. Sõitsime trammiga Ekbergi, et näha päikeseloojangut. Oli Norway Cup ja üks kurb jalgpallitreener vaatas mind ja ma ütlesin, et võin tal tuhande eest suhu võtta. Ta plekkis raha välja ja ma ootasin, kuni tal olid püksid rebadel, enne kui jooksu pistsin. Ja sa rääkisid hiljem, et ta oli näinud totaalselt kuu pealt kukkunud välja ja oli pöördunud sinu poole, otsekui paludes sul СКАЧАТЬ