Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnas ta, „mind tõukas naisterahvas, küünarnukiga, ja siis astus ta mulle jala peale ka.”

      „Kuidas ta välja nägi?”

      Ruum langes talle otsa oma raskete õlimaalide ja tumedate riiulitega, ta pani käed silme ette ja kuulis iseennast pika ja väriseva nuuksega õhku ahmimas.

      „Ma ei tea,” sosistas ta.

      Annika mobiiltelefon hakkas helisema, sundides teda keskenduma. Nad ootasid vaikides, et helin lõppeks.

      „Ütle siis parem,” sõnas Q, kui telefon oli lõpuks vaikinud, „kus sa olid sel hetkel, kui ta sind müksas?”

      Annika manas vaimusilma ette muusika, sära ja rõõmu, pimeduse ja tunglemise.

      „Tantsupõrandal, ma tantsisin. Kuldse saali ühes otsas, mitte orkestri juures, vaid teisel pool.”

      „Kellega sa tantsisid?”

      Kohmetus ja häbi valdasid teda, ta vaatas endale sülle.

      „Bossega, ta on Konkurendi reporter.”

      „Blond kutt, üsna suurt kasvu?”

      Annika noogutas, pilk maas ja põsed õhetamas.

      „Palun, kas sa võiksid sõnadega vastata?”

      „Jah,” vastas Annika pisut liiga valjusti ja ajas selja sirgu. „Jah, täpselt.”

      „Kas tema võis midagi näha?”

      „Jah, muidugi, kuigi ma ei usu, et see naine talle peale astus.”

      „Ja mis edasi juhtus?”

      Mis edasi juhtus? Ei midagi. Üldse mitte midagi, rohkem ta ei näinudki.

      „Ma ei tea,” vastas ta. „Ma pöörasin selja ega näinud midagi muud.”

      „Ja sa ei kuulnud midagi?”

      Rõõmuhõiskeid? Muusikat? Oma hingetõmbeid?

      „Ainult paugatusi.”

      „Paugatusi?”

      „Nagu selliseid summutatud helisid, õhusurvet. Pöörasin end just sel hetkel ringi ja nägin üht meest põlvili langemas. Ta tantsis ühe naisega ja naine näis üllatunud, et mees niimoodi kokku kukkus, ta vaatas üles ja mulle otsa, ja siis vaatas ta alla oma rinnale ja ma vaatasin ka sinna ja nägin, et ta oli verine, verd justkui pumpas temast välja ja ta vaatas uuesti üles ja mulle otsa ja siis vajus ta kokku ja kõik hakkasid karjuma…”

      „Millal see teine paugatus tuli?”

      Annika vaatas altkulmu Q-le otsa.

      „Mis teine?”

      „Sa ütlesid „paugatusi”.”

      „Ütlesin või? Ma ei tea. Käis pauk ja siis vaatas naine mulle otsa ja siis käis jälle pauk, jah, vist ikka oli kaks paugatust…”

      „Kui kaugel sa olid sellest paarist, kes kukkus?”

      Ta mõtles mõnda aega.

      „Kaks meetrit, võib-olla kaks ja pool.”

      „See naine, kes sind tõukas, kas sa nägid teda, kui need inimesed kukkusid?”

      Kas ta nägi? Kas ta nägi mingit naist? Nägi ta õlapaelu?

      „Õlapaelad,” lausus Annika. „Tal olid kitsad õlapaelad. Või kitsa õlarihmaga kott.”

      Q tegi märkmeid ja noogutas alla ploki poole.

      Annika surus sõrmeotsad silmalaugudele ja otsis, otsis piltide ja meeleolude seast: mis peitus rõõmsate helide taga?

      Bosse käsi, mis kõrvetas läbi kanga ta seljal. Bosse käsi, mis hoidis teda nii tugevasti enda vastas, et ta tundis mehe niudeid oma kõhuga, omaenda kätt mehe kukla taga, seda ta tundis, seda ta mäletas. Muusika oli ainult suitsukate, igav ja üsna üheplaaniline, kuid seda oli vaja, et neid varjata, et nad saaksid hoida teineteist selles sädelevkuldses valguses.

      „Ma sain küünarnukiga ribidesse,” ütles ta kõhklevalt. „Ja siis astuti mulle jala peale. Ma ei tea, kumb oli enne.”

      Ta mobiil hakkas uuesti helisema.

      „Lülita see välja,” käskis Q ja Annika vajutas kõne kinni.

      Muidugi oli see Jansson.

      „Kas see jala peale astumine oli meelega tehtud?”

      Ta pistis hääletule režiimile pandud mobiili kotti ja vaatas üllatunult üles.

      „Kindlasti mitte,” vastas ta. „Üks suur paks mees üritas otse minu kõrval poognaid keerutada, ta lendas naisele otsa ja see omakorda sadas mulle otsa.”

      Miski välgatas Q silmis, põgus huvihelk.

      „Kas see naine ütles midagi, kui ta sulle otsa kukkus?”

      Annika vaatas raamaturiiulis üht 1964. aastast pärit nahkköites volikoguprotokolli, otsekui oleks ta vaadanud naist, õlapaeltega naist.

      „Ta otsis midagi oma kotist,” lausus Annika. „See õlarihm oli üsna lühike, nii et ta pidi käe üsna kõrgele üles tõstma, et seda kätte saada, niimoodi…”

      Ta tõmbas oma parema õlavarre üles ja tegi, nagu otsiks midagi kujuteldavast õlakotist.

      „Mis värvi see kott oli?”

      „Hõbedane,” kinnitas ta kõhklematult oma üllatuseks. „See oli matt ja hõbedane. Ümbrikukujuline, nagu elektriarve.”

      „Mille ta kotist välja võttis?”

      Annika vaatas uuesti 1964. aasta protokolli, sobrades oma mälus.

      Mitte midagi, ainult valu jalas.

      „Valus oli,” vastas Annika. „Ma oiatasin. Ta vaatas üles mulle otsa.”

      Annika noogutas ebalevalt.

      „Jah,” sõnas ta iseenda veenmiseks, „ta vaatas üles mulle otsa, otse mulle otsa.”

      „Ütles ta midagi?”

      Annika heitis pilgu üle läikiva laua.

      „Tal olid kollased silmad,” ütles ta. „Jääkülmad kollased silmad, sellised kullakarva.”

      „Kollased?”

      Jah, kuldkollased.

      „Ja kuidas ta riides oli?”

      Annika pani silmad uuesti kinni ja kuulis muusikat tümpsumas, nägi õlarihma enda ees. See oli punane nagu veri, punane nagu elu, või oli hoopis verd jooksva naise kleit punast värvi? Või veri? Või oli õlapael äkki valge, valge nagu lumi pruuni naha taustal, või oli õlg hele ja pael СКАЧАТЬ