Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lainena läbi sinise saali ja raekoja kõikide saalide.

      Kus mu kott on, mõtles Annika ja proovis end püsti ajada, sai löögi vastu pead ja langes maha tagasi.

      Hetk hiljem kadus rahvas tema ümbert ja ta tõsteti rahvamassi seest välja, üks tumehall ülikond paigutas ta kindlal käel seljaga saali suunas. Ta leidis end põrnitsemas tumedat tammepuust ust.

      Ma pean Janssoniga ühendust saama, mõtles ta ja otsis pilguga oma kotti. Ta oli pannud selle Kolme Krooni saali viivate vasest uste juurde, kuid näha oli ainult komberdavaid inimesi ja kohale tormavaid tumehalle mehi.

      Põlved läksid nõrgaks, ta tajus tuttavat ängi ligi hiilimas, kuid hoidis seda ohjes, pole hullu, pole hullu. Ta sundis end aeglaselt hingama ja võtma olukorda sellisena, nagu see oli.

      Ta ei saanud midagi teha.

      Kunstiteos taamal seinal vahtis teda nõudlikult, siugjad juuksed näo ümber lendlemas. Üks paks mustas pitskleidis naine tema kõrval pööras silmad pahupidi ja minestas. Üks noor mees kisendas nii valjult, et kaelasooned olid kummipaeltena pingul. Üks purjus vanamees pillas oma õlleklaasi kolksuga kivipõrandale.

      Ei tea, kuhu Bosse läks, mõtles ta.

      Ta pulss aeglustus, ühtlane helitaust peas hakkas aeglaselt lahustuma, sinna tekkisid sõnad ja fraasid. Ta eristas hüüdeid ja käsklusi, seda ennekõike tumehallide ülikondade suust. Nood rääkisid metalsel häälel juhtmetesse, mis ühendasid kõrva ja suud ning kadusid põuetaskusse või püksivärvli vahele.

      „Köögilift on liiga väike, kanderaam ei lähe sisse, torni peavärava kaudu tuleb välja viia.”

      Ta tajus ainult sõnu, mitte seda, kes neid ütles.

      „Hoone on ümber piiratud, selge. Jah, me oleme tunnistajad fikseerinud ja tühjendame nüüd banketisaale.”

      Pean koti üles leidma, mõtles Annika.

      „Ma pean oma koti üles leidma,” lausus ta valjusti, kuid keegi ei kuulnud. „Kas ma võin oma koti tuua? Mul on telefoni vaja.”

      Ta pööras ringi, inimmass liikus nüüd aeglasemalt, otsekui sipelgad külma ilma eel. Valgeis rõivais naine tuli pooljoostes Kolme Krooni saalist, kanderaami ees lükates, tema järel üks mees veel ühe kanderaamiga, siis mitu meest stetoskoobi ja hapniku ja tilgutitega. Eemal kuldses saalis seisid Nobeli pidustuste külalised ühtse müürina, näod valged ja suuavad mustendamas. Karjed olid vaibunud, vaikus kõmises. Annika kuulis vaikset ja katkendlikku vestlust valgete kitlite vahel, seejärel tõsteti kehad raamidele ja alles nüüd märkas Annika meest, meest, kes oli põrandale langenud, ta oli teadvusel ja halises. Naine oli täiesti liikumatu.

      Hetk hiljem olid nad kadunud.

      Sumin saabus tagasi kõrvulukustava võimsusega ja Annika kasutas juhust. Ta lipsas kiiresti kahest ülikonnast mööda ja sai oma koti kätte. Üks meestest haaras temast kinni, samal ajal kui ta oma mobiiltelefoni välja õngitses.

      „Kusagile sa ei lähe,” ütles mees tarbetult karmi hääletooniga ja Annika raputas end lahti.

      Ta valis Janssoni uudistelaua otsenumbri ja sai vastuseks kolm lühikest signaali.

      Võrk hõivatud.

      No mida…?

      Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.

      Piip-piip-piip. Võrk hõivatud.

      Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.

      Võrk hõivatud.

      Annika vaatas abiotsivalt ringi. Keegi ei pannud tema kimbatust tähele, peale peategelase seinal rippuval ebaproportsionaalsel kunstiteosel.

      „Nimi?”

      Ploki ja pastakaga teksapükstes mees seisis ta ees.

      „Vabandust?” ütles Annika.

      „Kriminaalpolitseist, kas te ütleksite oma nime? Me katsume siia natuke selgust tuua, ehk nägite midagi?”

      „Ma ei tea,” vastas Annika ja vaatas eemale, marmorpõrandal paistva vere poole, mis oli hakanud juba tumenema ja hüübima.

      Ingleid ei ole, jõudis ta mõelda, taevale tänu, et inglid suu peavad.

      Teda läbis külmavärin ja ta märkas, et on kaotanud oma salli, vanaema peene õlasalli, mida too oli omal ajal Harpsundi perenaisena kandnud. See oli hunnikus hüübiva vereloigu kõrval põrandal.

      Keemiline puhastus, mõtles Annika, loodetavasti saab ikka asja.

      „Annika Bengtzon on mu nimi,” ütles ta politseinikule. „Ma kajastan Nobeli pidustusi Õhtulehes. Mis siin juhtus?”

      „Kas te laske kuulsite?”

      Laske?

      Annika raputas pead.

      „Kas te märkasite seoses tulistamisega mõnda kahtlast isikut?”

      „Ma tantsisin,” vastas ta, „vähe ruumi oli. Keegi tõukas mind, aga ei midagi kahtlast, ei…”

      „Tõukas, kes tõukas?”

      „Üks naine, ta tahtis edasi liikuda, astus mulle jala peale.”

      „Okei,” sõnas politseinik ja kirjutas midagi oma plokki. „Oodake siin, keegi tuleb ja viib teid ülekuulamisele.”

      „Ärge minge,” ütles Annika. „Ma pean artikli kirjutama. Mis te nimi on? Kas ma võin teid tsiteerida?”

      Teksades mees astus talle nina alla ja surus ta seina vastu, nii et Annikal jäi hetkeks hing kinni.

      „Seisad täpselt siinsamas,” kamandas mees, „kuni ma tagasi tulen.”

      „Mitte mingil juhul,” vastas Annika, hääl kiledusest murdumas.

      Politseinik ohkas ja lohistas ta Kolme Krooni saali.

      Tähtaeg, mõtles Annika. Mis pagana nipiga ma siit nüüd minema pääsen?

      Peatoimetaja Anders Schyman oli just sättinud end elutoa diivanile koos oma naise ja Almodóvari filmiga, kui öötoimetaja helistas.

      „Nobeli tseremoonial on toimunud tulistamine,” teatas Jansson. „Vähemalt viit inimest on tulistatud, ei tea, kas nad on veel elus.”

      Anders Schyman silmitses oma naist, too vajutas pulti, katse valida õiged subtitolos oli luhtumisele määratud.

      „See ümmargune nupp,” ütles ta ja näitas ette, samal ajal kui öötoimetaja sõnad tasahilju pärale jõudsid.

      „Annika Bengtzon ja Ulf Olsson fotost on seal,” teatas Jansson. „Pole nendega ühendust saanud, helistada ei saa. Võrk on üle koormatud.”

      „Räägi uuesti,” ütles Schyman ja näitas kätega oma naisele, et too filmi pausi peale paneks.

      „Võrk on üle koormatud, tuhat kolmsada inimest tahavad korraga raekojast välja helistada, võrk ei pea vastu.”

СКАЧАТЬ