Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teistel juhtub, kuid polnud ise seda kunagi kogenud. Jalg oli kohutavalt valus, ta tundis, kuidas säärekont vasaku põlve all vastu nahka surus.

      Ta lohistas end selg ees mööda maad, kuni jõudis väikese puutüveni, toetus sellele ja oigas uuesti.

      Valikuvõimaluste nimekiri oli kahanenud paganama kiiresti.

      Oma terve külje abil upitas ta end püsti, heitis end läbimõeldud liigutusega ettepoole ja kukutas õla vastu puutüve.

      Holy fucking shit!

      Liigese tagasihüppamise valu oli peaaegu väljakannatamatu, ta pidi terve käega puust kinni hoidma, et mitte ära minestada.

      Kui ta oli end kogunud, liigutas ta vasaku käe sõrmi, lehvitas natuke oma käsivart (oma rasket, nõrka, haiget käsivart) ja tegi kindlaks, et see töötab. Jalaga ei saanud ta midagi ette võtta.

      Ta kummardus ettevaatlikult ja sai kiivri kätte. Aeglaselt hüppas ta mootorratta juurde, sai selle püsti ja võttis vaevaliselt istet. Ta oli sunnitud huulde hammustama, kui vasaku jala tugipulgale tõstis. Otsmikul pärlendas valuhigi, kui ta end sadulas paika sättis.

      Korraks ei teadnud ta, millises suunas sõita. Mets näis igal pool ühesugune, ta ei teadnud, kummalt poolt ta tulnud oli.

      Shit shit shit!

      Ta vaatas kella, kolmteist minutit graafikust maas.

      Kaasosaline ootab paadiga Torö juures ainult pool tundi, seejärel oli ta ise andnud korralduse otsad lahti võtta ja Ventspilsi poole suunduda.

      Hirm virutas talle pistodana rindu.

      Kas see närune tööots siin kuradi põhjanabal jääbki talle viimaseks?

      Ta tõstis kiivri pähe, tõmbas visiiri alla ja pani käigu sisse. Keeras ratta ringi ja sõitis enda arvates lõuna poole, vasak jalg üle mõistuse vale nurga all.

*

      Annika ruttas politseiniku kannul läbi raekoja keerdkäikude ja sattus pikka koridori. Silmapiiril hõljusid raskete laetalade all haprad kroonlühtrid, kuid siin valitsesid pimedus, varjud ja vaikus.

      Ärritunult lisas ta tempot ja läks politseinikust mööda.

      „Kui kaua siin aega läheb?” küsis ta oma kella vaadates.

      „Kohe vaatan, kas oleme õiges kohas,” ütles politseinik ja peatus. Ta võttis Annika paljast õlavarrest kinni, nagu oleks too kahtlustatav ja valmis iga hetk põgenema. Annika tõmbas end lahti, politseinik koputas uksele, millel oli kiri „Bråvalla saal”.

      „Kui ma oleksin tahtnud plehku panna, oleksin ma seda juba teinud,” lausus Annika.

      Sees istusid kaks erariides politseinikku ja üks reporter, kes tuli Annikale televisiooni otseülekannetest tuttav ette, reporter nuttis õlgade vappudes. Üks erariides politseinikest hüüdis midagi nii ärritatult, et Annika politseinik oleks ust kinni tõmmates äärepealt oma nina sinna vahele jätnud.

      „Ei olnud õige tuba,” ütles mees ja ta kõrvalestad olid õhetama löönud.

      Nad kõndisid edasi kummaliselt helitult, möödusid hallidest ustest hallide seinte sees ja seejärel suurest avausest, mis viis kabinetti, kus oli just alanud teine ülekuulamine ühe Rootsi Akadeemia liikmega. Annika ei kuulnud vestlust, kuid ta nägi, kuidas politseinik märkmeid tegi ja akadeemia liige närviliselt toolijalga näppis.

      Ma pean meelde jätma, mõtles ta, ma pean suutma seda hiljem kirjeldada.

      Ta pani tähele, et toimuval hoidis silma peal ka Ragnar Östberg, raekoja arhitekt, kelle pronkskuju jälgis kõike murelikul pilgul.

      Kas sa oleksid osanud ette kujutada, et sinu majas juhtub midagi taolist? mõtles Annika ja teda peatas taas kord politseiniku niiske peopesa.

      „Kas sa võiksid natuke siin oodata?”

      „Nagu mul oleks valikut,” vastas Annika ja pöördus eemale.

      Siin oli valgem. Ta nägi detaile selgemini: marmorbüste uste kohal, pronksist uksedetaile, toretsevad lühtreid.

      „Ma pean jõudma kirjutada ka,” ütles ta, kuid politseinik oli juba mööda koridori eemale läinud.

      Uks avanes, keegi seisis ja hüüdis teda. Valgus tungis läbi ukseava välja, langedes koridori vastasseinas rippuvale maalile. Annika sisenes helitult ruumi.

      „Pane uks enda järel kinni.”

      Hääl jahmatas teda.

      „Oleks muidugi pidanud kohe arvama,” sõnas ta, „et sa siin oled.”

      Kriminaalkomissar Q-l oli habe ajamata, näojooned joonistusid teravamalt välja kui tavaliselt.

      „Ma palusin eraldi võimalust sinuga tegeleda,” lausus Q ja võttis raske tammelaua ühes otsas istet. „Istu.”

      Ta näitas, et Annika istuks temast vasakule, vajutas diktofoni käima ja valas endale vett.

      „Ülekuulamine Õhtulehe reporteri Annika Bengtzoniga, sünniaeg ja täisnimi lisatakse hiljem, läbiviija Q, koht Stockholmi raekoja väike kolleegiumisaal, neljapäeval, 10. detsembril kell…”

      Ta peatus ja tõmbas hinge, lükkas käega läbi juuste. Annika istus ettevaatlikult punasest nahast musta karkassiga tugitooli, piidles kõiki tõsiseid härraseid õlimaalidel, kes teda oma jämedate raamide seest silmitsesid.

      „… kell 23.21,” lõpetas mees. „Sa märkasid sinises saalis täna õhtul umbes 22.45 kahtlusalust, kas see vastab tõele?”

      Annika lasi oma koti põrandale ja põimis sõrmed põlve ümber, kuulis Stockholmi liiklust kusagil teises maailmas vaevukuuldavalt mürisemas.

      „Ma ei tea, kas see oli kahtlusalune,” ütles Annika.

      „Kas sa võiksid lihtsalt kirjeldada, mis toimus?” palus komissar.

      „Ei midagi erilist, keegi lihtsalt tõukas mind.”

      Q pööras pilgu ära, otsekui jõudu kogudes.

      „Mul on jube palju vaja kirjutada,” lausus Annika pisut kiledaks muutunud häälel. „Mul ei ole siin aega niisama lobiseda. Ma ei näinud üldse midagi erilist, lihtsalt tantsisin ja mingi naine tõukas mind, mul pole mingit mõtet siin passida, kui terve toimetus ootab minu ja mu teksti järele…”

      Komissar kallutas end ettepoole ja lülitas diktofoni väikese pauguga kinni.

      „Kuule, skandaalinuhk,” ütles ta ja kallutas end tema poole, silmad ähmased. „Praegu ei ole õige aeg oma ego upitada. Sa räägid, mida sa nägid, kuulsid ja tundsid, täpselt nagu sa seda mäletad, siin ja praegu. See kõik toimus vaid pool tundi tagasi ja sina olid üks neist, kes seisid kõige lähemal.”

      Annika vahtis talle mõnda aega vastu, kuid langetas seejärel pilgu, lastes sellel üle tumedates tammepuust riiulites seisvate raskete nahkköites raamatute libiseda. Seejärel ta noogutas.

      Kas teda oli tõepoolest skandaalinuhiks nimetatud?

      „Hiljem teeme põhjalikuma ülekuulamise,” ütles СКАЧАТЬ