Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käis läbi, et tema maja oli ainus uus. See oli oma saja üheksakümne ruutmeetriga ka selle kandi üks väiksemaid.

      „Kus ma pissin, emme?”

      Annika kõndis ümber auto.

      „Kükita siiasamasse, keegi ei näe.”

      Samal ajal, kui laps oma sukkpükse alla sikutas ja kraavi pissile sättis, kuulis Annika läheneva auto mootori heli. Heli valjenes, auto sõitis liiga kiiresti.

      Siis katkestasid valgussõõrid pimeduse ja liikusid üle tema ja ta auto, see oli must täistuledega Mercedes. Vaistlikult tõstis ta käe silme ette, et tuled teda ei pimestaks, kuid auto keeras ära.

      See keeras sissesõiduteele, sellele, millest pidi saama tema sissesõidutee, sõitis edasi majast mööda ja otse üle muru järgmisele krundile.

      „Mida põrgut…” ütles Annika ja astus paar sammu aia poole.

      „Emme, valmis on,” teatas laps tema selja taga.

      „Istu autosse, ma kohe tulen,” vastas Annika ja astus sissesõiduteele.

      See oli paksult autojälgi täis. Kõik viisid majani, jagunesid seejärel ja jätkasid eri suundades.

      Ta astus mõne sammu külmunud murul ja saatis jälgi pilguga.

      Kõige sügavam ja kõige rohkem sisse sõidetud jälg suundus edasi krundile, kuhu mersu oli just kadunud. Ta nägi, kuidas auto pidurituled põõsaste taga süttisid ja mootor välja suri.

      Autost astus välja suur ja tugev nokkmütsiga mees, lukustades auto korralikult oma selja taga. Seejärel tõstis ta pilgu ja näis vaatavat otse Annikat, too astus alateadlikult rohkem varju.

      Ta kasutab juhust ja sõidab otse üle krundi, kui maja tühjana seisab, mõtles Annika. Eriti ülbe laiskvorst.

      Mees kraapis lume oma taldade alt korralikult ära ja läks seejärel majja sisse, see oli tõeline sajandivahetuse villamonstrum tornikestega tükkis.

      Siis vaatas Annika taas muruplatsi ja katsus näha, kuhu teised rattajäljed pimeduses viivad. Need kadusid teiste kruntide ja teiste majade juurde.

      „Emme, millal me sõitma hakkame?”

      Kalle nõudlik hääl katkestas jälgede kohta järelduste tegemise, enne kui need olid kuju võtnud.

      „Kohe,” hüüdis ta vastu ja keeras tagasi tänava poole.

      Üks naine, koer rihma otsas, tuli mööda tänavat, kui Annika auto poole läks.

      „Tere,” ütles naine ja naeratas.

      „Tere,” vastas Annika ja avastas, et tal on külm.

      „Kas te teate, on see juba müüdud?” küsis naine ja osutas peaga maja suunas.

      „On küll,” vastas Annika, „mina ostsin selle ära.”

      Naine peatus, pisut üllatunult, koer kiskus rihmast.

      „Väga meeldiv,” sõnas naine, tõmbas kinda käest ja sirutas käe välja. „Ebba Romanova, mina elan seal.”

      Ta osutas rihma hoidva käega pisut eemal asuva maja poole, Annika nägi aimamisi veel üht tohutut kaupmehevillat koos punšijoomisverandade ja aiamajakesega.

      „Ja see on Francesco,” tutvustas naine ja silitas koera.

      „Kuigi me kolime alles maikuus,” lausus Annika ja tegi auto juhiukse lahti.

      „Oi,” ütles Ebba Romanova, „kui tore, mai on siin kandis imeilus. Tere tulemast…”

      Annika astus sammu naisele lähemale ja näitas käega maja poole, kuhu mersu oli kadunud.

      „Kas te teate, kes seal elab?”

      Ebba Romanova jälgis ta pilku.

      „Seal elab Wilhelm Hopkins, villaomanike ühistu esimees.”

      Naine krimpsutas nägu.

      „Ta on natuke omapärane,” ütles ta naerdes.

      Annika pidi vägisi kaasa naerma.

      „No aga siis kohtume ju edaspidi rohkem,” sõnas naine, tõmbas kinda kätte ja hakkas mööda teed edasi minema.

      Annika tõstis käe, et teda tagasi hoida, ta oleks tahtnud üht asja teada. Kuid naine tegi oma värava lahti ja kadus, Annika küsimus jäigi esitamata.

      Miks on minu krunt paksult rattajälgi täis?

      Linna suunal oli liiklus aeglane. Ta ei leidnud Hantverkargatani juures parkimiskohta, vaid pidi sõitma raekojani välja, enne kui enam-vähem seadusliku vaba koha leidis. Lapsed olid väsinud ja külmunud, ta otsustas sõita number kolm bussiga kaks peatust tagasi koduni.

      Ta vaatas üles taeva poole, linnas polnud kunagi tähti näha. Kunagi polnud ka vaikust ega tõelist pimedust.

      Mulle meeldib see, mõtles ta. Hea, kui ei pea kunagi üksi olema.

      Ning tema pilk peatus raekoja peauksel, mis asus paarikümne meetri kaugusel. Rasked uksed olid kinni ja lukus, veel polnud teatatud, kui kaua banketisaalid üldsusele suletud on.

      Ainult kaks päeva tagasi, mõtles ta ja vabises külmast.

      Nad jõudsid koju täpselt selleks ajaks, kui jõulukalendri saade algas.

      Annika läks kööki ja helistas Thomase mobiilile, kutsus, aga mees ei vastanud. Ta pani taldrikud lauale ja otsis külmkapist toidujäägid välja, seal oli nii eelmise päeva sealiha kui ka neljapäevast vorstistrooganovi.

      Niipea kui ta oli vorstikastme mikrosse pannud, kõlas uksekell.

      Thomas unustas võtmed koju, mõtles ta ust lahti tehes.

      Ent seal oli Anne Snapphane, ta parim sõber.

      „Jumal, kuidas ma vihkan kolimist,” teatas Anne ja vajus esikupingile istuma. „Mis nipiga ma olen suutnud nii palju kola kokku kuhjata, ise olen ma veel antimaterialist.”

      „Oo jaa,” vastas Annika, riivates pilguga sõbratari Armani teksaseid ja Donna Karani sviitrit.

      „Ära nüüd oojaata siin midagi,” vastas Anne. „Mul on juba peaaegu kõik lahti pakitud. Tead, mul oli kaheksa juustunuga, see pole ju normaalne? Ja terve panipaik on täis vanu vinüülplaate… Muuseas! Ega sa ei tahaks tulla ja vaadata, kas miski meeldiks? Nojah…”

      Ta ohkas, kui Annika tõstis tõrjuvalt käed.

      „Sa ei ole kunagi eriline muusikasõber olnud,” ütles Anne.

      „Kas Miranda on Mehmeti juures?” küsis Annika, suundudes kööki piiksuva mikroahju juurde.

      Alguses Anne ei vastanud. Ta läks Annikale järele ja nõjatus nõudepesumasinale, käed vaheliti.

      „Ja mängib koos tema ja ta uue raseda pruudiga õnnelikku perekonda, jees,” vastas ta seejärel vaikselt.

      Annika СКАЧАТЬ