Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Thomas viskas rätiku põrandale.

      „No kurat küll,” karjus ta. „Kuna me läheme minu vanemate juurde glögi jooma, siis pead sa loomulikult tööle minema, ma teadsin seda!”

      „Aga vot ei pea,” vastas Annika ja tõusis püsti. Ta võttis põrandalt Thomase käteräti ja ulatas selle talle, nägi, et mees oli selle sisse lõigates veriseks teinud. Thomas pööras rätikut vastu võtmata ringi, Annika nägi ta laiu õlgu taas vannituppa kadumas. Mõneks ajaks jäi Annika seisma, kõhusopis möllamas vastuolulised tunded. Nii väga oleks ta tahtnud meheni küündida. Nii siiralt põlastas ta mehe üha kasvavat enesega rahulolu. Nii väga vihkas ta mõtteid mehest koos selle väikese blondi maavalitsuselinnu Sophia Grenborgiga.

      Neil oli olnud suhe, kuid Annika hoolitses selle lõppemise eest.

      See on läbi, mõtles ta. Nüüd on kõik jälle hästi.

      Glögijoomine ämma-äia juures Vaxholmis oli just nii kurnav, kui ta oli peljanud. Stiilne vana villa oli tuubil täis entusiastlikke pintsakutes ja läikivates kingades eeslinlasi. Annika käis ringi, lapsed kramplikult kummagi käe otsas. Nad olid ilusti riides, siledaks kammitud ja ujedad. Ukseavades oli selline tunglus, et aeg-ajalt tekkisid ummikud. Ta tundis, kuidas higi rindade all ja laste pihus voolama hakkas, varsti on käed nii libedad, et lapsed kaovad nende otsast.

      Suur osa külalistest oli kohalikust ettevõtjate klubist. Thomase isa oli kolmkümmend aastat selle juhatusse kuulunud. Räägiti turistidest, palju neid oli olnud, kuidas neid juurde tuua. Arutati nende ettevõtjate probleemi, kes tegutsesid ainult kolmel suvekuul, ja seda kohalike arvelt. Kiideti jõuluturgu, mis oli täies hoos ja pidi veel ühe nädalavahetuse kestma.

      Ja kummalisel kombel arutati ka päevasündmusi.

      „Küll on ikka hea, et nad need Nobeli-terroristid kinni võtsid,” ütles üks siniste juustega daam ühele valgete juustega daamile, kui Annika möödus, otsides lastele midagi hamba alla.

      „Kujuta pilti, et al-Qaida on juba Stockholmis,” lausus üks mees. „Kes teab, äkki on nad siinsamas Vaxholmis?”

      Annika kõndis edasi, talutades lapsi köögi suunas.

      „Jah, aga no mina pean küll ütlema, et see Nobeli pidusöök on nii ülehinnatud… Toit on ju juba täiesti jahtunud, kui see lauda viiakse.”

      Sõnad tulid ühe noorepoolse külalise suust, see oli tüse meesterahvas, kes oli töötanud koos Thomase endise naisega pangas.

      „Ega ei ole küll,” sekkus Annika ja peatus. „See on mingi müüt, mida levitavad inimesed, keda pole sinna kunagi kutsutud.”

      Vestlus ta ümber vaibus ja meestesalk vahtis teda üllatunult.

      „Ah nii,” ütles tüse meesterahvas, silmitsedes Annika musti teksaseid ja natuke liiga suurt pintsakut. „Nii et sina siis tead paremini?”

      „Toit on soe. Süüa ei kõlba, aga on soe,” lausus Annika ja tõmbas lapsed endaga kööki kaasa.

      Seal oli samuti palju rahvast, ennekõike kontsakingade ja kostüümidega naised. Nad vestlesid ja naersid ja viibutasid oma veiniklaase, mida täitis kohustusliku glögi järel Burgundia vein.

      „Annika,” ütles ta ämm Doris. „Kas sa saaksid aidata mul need kandikud tuppa viia? Ma viiksin muidu ise, aga sa tead ju küll, kuidas mu puus on …”

      Tema kõrval seisis Eleonor, Thomase endine naine. Ämm suhtles pärast lahutust Eleonoriga edasi, see võimendas Annika alaväärsustunnet veelgi.

      „Lapsed tahavad kõigepealt midagi süüa,” vastas Annika ja tegi, nagu ei näeks Eleonori. „Siis võin ma kandikud ka ära viia. Kas ma võin teha mõne võileiva?”

      Dorise verevaesed huuled olid veel kahvatumaks tõmbunud.

      „Oi, muidugi,” vastas ta nõrgal häälel, „siin on ju palju süüa.”

      Annika vaatas köögikapil seisvaid kandikuid: suupisted heeringaga ja suupisted krevettidega ja suupisted karpidega.

      Ta kummardus Kalle juurde alla.

      „Kas sa isa oled näinud?” küsis ta vaikselt ja poiss raputas pead.

      Ta võttis lastel uuesti kätest kinni ja suundus taas rahvamassi hulka.

      Kui ta Thomase lõpuks veinikeldrist üles leidis, oli tal selg higist läbimärg. Thomas vestles Martini, Eleonori uue mehega.

      Martin näis lõbustatud, Thomas näis pingutatud ja pisut vindine.

      „Probleem ei seisne selles, et politsei kuulab pealt kuritegelikke jõuke,” selgitas Thomas natuke liiga valjusti ja loksutas pisut glögi üle ääre, kui ta oma argumendi kaalu rõhutas. „Probleem on selles, et tegevus ei ole reguleeritud, et seda ei kontrollita ja et meil puuduvad seadused selle kohta, kuidas politsei peaks käsitlema lisainformatsiooni, mis nendeni jõuab…”

      „Thomas,” ütles Annika ja proovis mehe tähelepanu võita. „Lapsed peavad midagi sööma. Ma lähen toon midagi poest.”

      „Uute seaduste vajalikkuse mittenägemine on nagu pea liiva alla pistmine…”

      „Thomas!” ütles Annika. „Thomas, ma sõidan lastega nüüd koju. Mis sa arvad, saad sa pärast kellegi teisega linna?”

      Mees pööras pilgu temale, katkestamisest häiritud.

      „Mispärast? Kuhu sa lähed?”

      „Lapsed peavad midagi sööma. Nad ei söö heeringat ja karpe.”

      Martin jälgis lõbusalt nende dialoogi, pani käed rinnale risti ja nõjatus tahapoole, rikka ettevõtja üleolek keskklassi tühistest muredest.

      „Kas sa neile midagi muud ei saa anda, mingit võileiba teha näiteks?”

      Thomas tundis tema saabumisest ilmselgelt piinlikkust, Annika neelas viha ja alanduse alla.

      „Tee, nagu soovid,” teatas ta, keeras ringi ja lahkus, lapsed kannul koperdamas.

      Annika peatus E18 maantee ääres McDonald’sis, teel Stockholmi poole. Lapsed said kumbki oma lasteeine, ise ei suutnud ta end sööma sundida. Pärast seda, kui enamik hamburgeritest oli ära nokitud ja plastmänguasjad puruks pillatud, saatis ta nad pallimerre mängima.

      Ta ostis kohvi ja istus mänguväljaku äärde õhtulehti lugema.

      Konkurent oli teinud erilehe, pannud esiküljele Bandhageni terroristiperekonna vahistamise telekaadri. Bosse oli teksti kirjutanud. Annika puudutas ta nime sõrmeotsaga, vaatas seejärel häbelikult ringi, ega keegi polnud liigutust märganud.

      Õhtulehes polnud midagi, vähemalt mitte selles eeslinnaväljaandes, mille tema oli ostnud. Tal polnud vähimaidki illusioone, et tema ajaleht oleks olnud parema analüüsivõimega või esitanud uudist teistsuguse nurga alt, nad polnud lihtsalt veel jõudnud.

      Muus osas olid lehed küllalt sarnased, umbes nagu oligi võinud arvata. Mõlemad olid nõus Saksa terrorismiversiooniga ja osutasid al-Qaidale kui atentaadi taga peituvale ajule. Mõlemad olid ka nimetanud Aaron Wieseli tegelikuks ohvriks ja Caroline von СКАЧАТЬ