Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Konkurendis väideti, et jälitustööd Saksamaal olid hommikutundidel jõudnud otsustavasse faasi, Õhtulehes tsiteeriti anonüümseid allikaid, kelle väitel oli kolm meest juba eelmisel õhtul Berliinis kinni võetud.

      Haavata saanud turvamees jutustas mõlemas lehes kaldal toimunud tulistamisest ja nägi mõlemal pildil samasugune kannataja välja. Wiesel olevat riigist välja viidud, ilma et keegi osanuks kinnitada, kuhu täpsemalt.

      Annika lühike tekst Caroline von Behringi kohta oli kõige taga kahel veerul.

      Konkurendil oli kaks lisalaotust graafiku ja kommentaaride ja analüüsidega, mis ei lisanud midagi uut.

      Kuid Õhtulehel oli üks asi, mis Konkurendil puudus.

      Arvamusküljel väitis keegi professor Lars-Henry Svensson Karolinska Instituudist, et Nobeli komitee oli ebaeetiline ja korrumpeerunud, mehe argumendid olid struktureerimata ja pisut segased.

      „Nüüdsel ajal juhitakse KI-d nagu ükskõik millist kasumit taotlevat ettevõtet,” kirjutas professor. „Nobeli komitee otsustab anda preemia vastuolulisele elu tekke uurimisele. Nobeli preemia kasutamine oma isikliku kukru täitmise eesmärgil on mitmes mõttes taunitav, kuid eelkõige on see vastuolus Nobeli testamendi ja viimase sooviga…”

      „Emme, ta loobib mind pallidega,” kisendas Ellen pallimerest.

      „Loobi aga vastu,” vastas Annika ja luges edasi.

      „See, et Wieselile ja Watsonile anti Nobeli meditsiinipreemia, on kahtlemata suur skandaal. Caroline von Behring oli vastuolulise tüviraku-uurimise veendunud pooldaja ning surus ka kõigest jõust läbi, et preemia just Watsonile ja Wieselile läheks. Huvitav, millised olid tema argumendid. Kindlasti ei tohiks debatt teraapilise kloonimise edasiste tagajärgede kohta vaibuda. Eetika ja inimväärikuse debatt ei tohi surra koos Caroline von Behringiga.”

      No kes ometi selle jabura artikli lehte võttis, mõtles ta. See kujutas endast peaaegu lahkunu laimamist.

      Kindlasti oli härra professor kõigepealt proovinud seda suruda Peenesse Päevalehte ning seejärel Konkurenti ja veel mõnesse, enne kui nendeni jõudis, ja küllap oli teiste loobumisel ka põhjus.

      „Emme!” kisas Kalle. „Ta lööb mind!”

      Annika keeras lehed suureks toruks kokku ja surus kotti.

      „Okei,” ütles ta püsti tõustes. „Teate, mis me nüüd teeme? Sõidame maja vaatama!”

      Hakkas juba hämarduma, kui ta autoga mööda Djursholmis asuvat Vinterviksvägenit lähemale vuras. Tänav oli kitsas, asfalteeritud, kuid ilma kõnniteedeta.

      Ta keeras auto teeserva, võttis käigu välja ja pani käsipiduri peale.

      „Mis te arvate, lapsed?” küsis ta end tagaistme poole keerates. „Kas siin oleks tore elada?”

      Lapsed vaatasid oma elektronmängude kohalt üles ja heitsid ükskõikse pilgu valge eramaja poole, mis hulpis võimust võtvas pimeduses.

      „Kas kiikuda saab?” küsis Ellen.

      „Saad päris oma kiige,” vastas Annika. „Kas lähme välja vaatama?”

      „Kas me sisse tohime minna?” küsis Kalle.

      Annika vaatas taas läbi tuuleklaasi välja.

      „Täna mitte,” kostis ta ja uuris moodsa arhitektuuriga maja.

      Merevaade, mõtles ta. Suur viljapuuaed, tammeparkett kõikides tubades, avatud planeering köögi ja söögitoa vahel, vahemeresinised mosaiigid mõlemas vannitoas, neli magamistuba.

      Talle meenusid internetis olnud majakuulutuse pildid, hele magamistuba, avarad pinnad.

      „Miks sisse ei tohi minna?” küsis Kalle. „Need, kes siin elasid, on ju ära kolinud.”

      „Me ei ole veel maja eest maksnud,” vastas Annika. „Sellepärast ei ole meil ka oma võtmeid. Me tohime majja minna ainult koos maakleriga, ja praegu teda ju ei ole.”

      „Kus issi on?” küsis Ellen, kes oli äkki märganud, et Thomast ei ole autos.

      „Issi tuleb natuke hiljem, ta jäi veel mõneks ajaks vanaema ja vanaisa juurde.”

      Annika keeras võtit, mootor suri välja ja pimedus neelas auto endasse.

      „Emme, pane tuled põlema!” viiksatas pimedust pelgav Ellen ja Annika lülitas salongitule kärmesti põlema.

      „Ma lähen vaatan natuke ringi,” ütles ta. „Kas tahate kaasa tulla?”

      Lapsed ei teinud temast väljagi ja kummardusid taas oma mängude kohale.

      Annika avas autoukse ja astus ettevaatlikult jäisele asfaldile. Mere poolt puhus tuul, niiskust oli aimata, kuigi vett polnud näha. Kuulutuses lubatud „merevaade” piirdus pisikese sinise merevilksatusega ühest ülakorruse magamistoast, kuid mis seal ikka.

      Ta lasi autouksel oma selja taga kinni vajuda ja astus aia poole.

      Vaid kolme nädala eest oli ta paljastanud Luleås ühe vana maoistliku grupeeringu, seoses sellega oli ta leidnud vanast trafokapist kotitäie eurosid. Rootsi kroonidesse arvutatult oli seal sada kakskümmend kaheksa miljonit. Kümnendiku summast pidi ta saama tuleva aasta aprilli lõpus leiutasuna endale, see oli kaksteist koma kaheksa miljonit krooni.

      Djursholmi maja oli ta internetist leidnud juba enne, kui raha talle sülle kukkus, see oli peaaegu uus, vaikses ja rahulikus kohas, ainult kuus koma üheksa miljonit.

      Ta oli selle kätte saanud kuue koma viiega. Keegi teine polnud üle pakkunud.

      Üleandmine pidi toimuma 1. mail, kui leiutasu on välja makstud. Hantverkargatani korter tuli kevadel maha müüa, ta oli juba pöördunud ühe maakleri poole ja lasknud selle ära hinnata. Nad saaksid kuni kolm ja pool miljonit.

      „Siis sa saad ehk paadigi osta,” oli Annika öelnud ja Thomasele sülle pugenud.

      Mees oli teda juustele suudelnud ja seejärel rinnast näpistanud.

      „Äkki lähme puhkame natuke?” oli Thomas sosistanud ja naine oli eemale tõmbunud.

      Ei saanud, ei suutnud. Iga kord, kui mees seksida tahtis, nägi Annika teda vaimusilmas koos Sophia Grenborgiga, nende avalikku kudrutamist NK kaubamaja juures, mille tunnistajaks ta tahtmatult sattunud oli, kujutas ette nende higist leemendavaid kehi ja ekstaasis pilke.

      „Emme,” ütles Ellen, kes oli autoukse praokile lükanud. „Mul on pissihäda.”

      Annika keeras ringi ja läks auto juurde tagasi.

      „Tule, ma aitan sind,” sõnas ta ja tegi tüdruku turvatooli rihmad lahti.

      Ta vaatas ringi, et leida lapse pissitamiseks hea koht, lasi pilgul libiseda üle taeva ja puulatvade ja hoonete. Taevas oli selge, tähed süttimas. Vaikus nende ümber oli suur ja tume.

      Maja, tema maja paiknes ühe tavalise ristmiku nurgakrundil. Selle ümber olid erineva stiili ja arhitektuuriga majad, alates eelmisest sajandivahetusest pärit uhketest kõrgklassi villadest kuni viiekümnendatel ehitatud hiigelakende СКАЧАТЬ