Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi pärast arvuti väljalülitamist veel mõneks ajaks istuma ja lasi pilgul üle toimetuse käia. Väsimus kisendas kehas, ometigi oli kahtlane, kas ta sel ööl üldse sõba silmale saab.

      Ta nägi Janssonit suitsuruumi poole astumas, sigaret ja kohvitass käes, võttis oma riided ja kõndis kahinal tema juurde.

      „Täna oli vanal ikka eriti sitt tuju,” ütles Jansson ja vaatas vilksamisi Annikat, too istus oma kohvitassiga ta kõrvale.

      „Ta on alati selline, kui mina läheduses olen,” vastas Annika ja vaatas oma kohvi. „Ta on jube vihane selle peale, mida ma omanikest ja TV Scandinaviast kirjutasin, kuulsid, et ta ei saagi Ajalehtede Liidu esimeheks?”

      Jansson süütas selle öö sajanda sigareti ja puhus suitsu oma kohvile.

      „Minu arvates võtad sa seda liiga isiklikult. Ta on ju täiskasvanud inimene, kellel on paras ports vastutust, ta ei saa ju võtta südamesse selliseid pisiasju, siis ei saaks ta ju muud üldse tehagi.”

      Annika tundis joogi kuumust läbi õhukese plasti, liigutas natuke sõrmi, et need kõrvetada ei saaks.

      „Ma tunnen Schymanit,” ütles ta vaikselt. „Rohkem, kui kõrvalt võib paista. Ma tean, mis mees ta on, ja usu mind, ta ei võtnud seda asja sugugi kergelt. Küllap see läheb üle, aga mitte enne, kui juhatuse esimees on talle andeks andnud. Pakun, et läheb veel pool aastat, enne kui mind külmkapist välja võetakse.”

      Jansson rüüpas häälekalt sõõmu kohvi.

      „Mis jutt see on?” küsis ta pärast neelamist. „Mis mõttes külmkapist? Nobeli pidustustele saatmine on ju ometi auväärt ülesanne?”

      „Ulf Olssoniga koos? Nalja teed. Ja selles kostüümis?”

      Ta võttis roosa polüesterseeliku servast kinni, palistus oli rebenenud. Ta tundis kõrvalt Janssoni pilku, mõnikord vaatas mees teda samamoodi, nagu vaadatakse imelikku taime või tundmatut lindu, mitte üldse pahatahtlikult, vaid nagu imestades, nagu botaaniku või ornitoloogi pilguga.

      „Kuidas seal tegelikult oli?” küsis Jansson ja tõmbas sügava mahvi.

      Annika pani korraks silmad kinni, manas silme ette sinisesse saali astumisel tekkinud mulje.

      „Suurejooneline, vähemalt alguses. Palju küünlaid, hulk inimesi. Üsna vastik toit, eelroog ei kõlvanud üldse süüa. Kuid see oli soe, üldse mitte külm, nagu tavaliselt öeldakse…”

      Ta oli sattunud Bossega Konkurendist sama laua äärde, nad olid varem kohtunud, muuhulgas ka Yxtaholmi lossis Michelle Carlssoni mõrvast lugu tehes. Nad olid rääkinud ja naernud, teineteist riivamisi puudutanud ja terviseks joonud.

      „Kas see vastab tõele, et ajakirjanikud pannakse alati posti taha istuma, et nad midagi ei näeks?”

      Annika noogutas.

      „Täitsa tõsi. Kolm ja pool tundi, ja meil pole aimugi, mis toimub aukülaliste laua juures. Teie nägite vast telekast palju paremini. Tahad veel midagi teada?”

      „Kas sa nägid tõepoolest mõrvasid pealt?”

      Annika hingas sügavalt sisse ja kogus end.

      „Ainult üleval kuldses saalis, ja seal suri ainult von Behring.”

      Ta jäi vait, meenutas naise selgeid silmi, tema keha, mis lebas täiesti liikumatult.

      „Ma nägin, kuidas ta pihta sai, ja siis kukkusin ma ta kõrvale…”

      Ta kuulis ise ka, kuidas ta hääl murdub ja kuidas tema kõrist tungib välja nõrk heli, väike nohin, mida ta üritas piinlikkusest kohvilonksuga varjata.

      „Kuid sel hetkel ma mõrvarit ei näinud ja ma ei näinud ka, kuidas ta tulistas.”

      Jansson süütas uue suitsu.

      „Kuidas sa siis robotfotot said teha?”

      „Ma põrkasin temaga kokku mõni hetk enne laske, ta astus mulle jala peale.”

      Annika pani plasttopsi põrandale ja tõmbas saapa jalast. Läbi nailonsuka paistis sinakaslilla verevalum, umbes viiekroonise mündi suurune.

      „Oh sa poiss,” ütles Jansson.

      „Nad tulevad pildiga homme välja, võite kindlad olla, nad pidid veel enne mõne teise tunnistajaga üle vaatama.”

      „Kuidas see neil üleüldse käib? Kas keegi istub ja joonistab?”

      Annika tundis, kuidas õlad lõdvestuvad ja esimest korda terve öö jooksul alla vajuvad.

      „Kõik tehakse arvutis. Istutakse Kungsholmsgatanil vanas politseimajas, tavalises kolme arvutiga kabinetis. Nad alustavad tööd sellega, kellel on kõige põhjalikum info, kes nende arvates kõige rohkem nägi. Kui oled oma jutu ära rääkinud, siis tuleb seda uuesti teha, ainult et tagurpidi, siis tulevad uued asjad välja. Kronoloogiliselt rääkides otsid asju, mis üksteisega haakuksid, et sündmused edasi liiguksid…”

      Ta märkas, kuidas ta laterdas, kuid ei saanud sinna midagi parata, sõnad voolasid temast välja, nagu oleksid terve öö paisu taga kinni olnud, Jansson kuulas ja noogutas ja suitsetas ja Annika tundis, et rääkimine teeb talle head.

      „Ma pidin minema veerandtunniks välja kohvi jooma ja kui ma tagasi tulin, oli kriminalist teinud arvutis pildi, ja siis pidin ma hakkama näitama, mis oli kõige rohkem valesti. Ma ütlesin, et soeng, ja siis ta hakkas naerma ja ütles, et kümnest naisest üheksa alustab alati sellest, et soeng on vale. Siis ma muudkui muutsin ja muutsin, nii kaua kuni nägin midagi, mis ei olnud sarnane, pidin ma seal olema, sellepärast läkski nii palju aega…”

      „Kas ta istus ja joonistas erinevaid ninasid?”

      Annika rüüpas oma jahtunud kohvi ja raputas pead.

      „Kõik oli ühes arvutiprogrammis, kus oli sadu erinevaid ninasid, mida sai ringi tõsta, muuta vajadusel suuremaks ja väiksemaks. Ja siis silmad ja huuled ja nii edasi…”

      „Vau,” tegi Jansson.

      Annika hoidis plasttopsi peos ja teadis, et mees küsib seetõttu, et hoolib temast, mitte robotfotost.

      „Aitäh,” ütles ta vaikselt.

      Silmapilk vajutas öötoimetaja koni tuhatoosi laiaks ja tõusis järsult püsti.

      „Ei, kurat küll,” sõnas ta, „nüüd aitab.”

      Ning Annika jäi üksi suitsuruumi istuma ja nägi läbi nikotiinist määrdunud klaasi, kuidas toimetus kogus hoogu järgmiseks hingetõmbeks, uueks tiraažiks, uueks päevaks.

      Korraga oli Thomas teadlik tänavalaterna kõikuvast mustrist magamistoa laes, teda oli äratanud heli, mille ta kohe unustas. Ta lebas mõnda aega vaikselt, lastes reaalsusel endasse imbuda.

      Miski krigises väljas, buss või auto või mõni muu sõiduk, kõik need linnahelid, kõik need pidevad stressifaktorid. Kõikuvad laternad muutsid ta magamistoa praamiks merel, mis ei olnud mitte kunagi paigal, vaid pidevas liikumises. Mootorite vingumine tegi ta kodust kõlakasti, linnakeskkonna kontserdisaali. Tal oli sellest korterist nii kõrini, et süda läks pahaks, ta oli nii kohutavalt tüdinud, et oleks СКАЧАТЬ