Nobeli testament. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Ei! hüüdis Annika. Oota!

      Ja järgmisel hetkel lebas Caroline tema jalge ees, ta lebas marmorpõrandal ja vaatas üles Annikale otsa ja Annika tundis suurt kergendust, ta langes naise kõrvale põlvili ja kallutas end tema suu kohale, et kuulata, ja siis märkas Annika, et terve naise rinnakorv oli lõhki rebitud, ta nägi südame rütmilisi kokkutõmbeid ja verd, mis iga kokkutõmbega välja pressis.

      Ei! karjus ta meeleheites ja katsus püsti tõusta, kuid ei saanud, ta käed olid tinarasked ja neid ei olnud võimalik tõsta. Ma ei tahtnud hiljaks jääda, see polnud nii mõeldud!

      Ent siis nägi ta äkitselt, et maas ei lamanud sugugi mitte Caroline von Behring, vaid Sophia Grenborg, tema mehe endine töökaaslane, ja kohemaid kasvas õudus üle juubelduseks.

      Nüüd sa sured, mõtles ta võidukalt, ja õnnetunne kandus varvaste ja sõrmedeni.

      Järgmisel hetkel oli Thomas seal, ta põlvitas Sophia juurde ja võttis ta oma sülle, ja samal ajal kui lahtisest rinnakorvist voolas verd, hakkas ta sureva naisega armatsema ja surev naine naeris valju häälega.

      Ta ärkas võpatusega. Tuba valgustas jahe ja hall koidukuma. Nurgas aimas ta ikka veel Sophia Grenborgi helisevat naeru, see oli nõrk ja külm nagu jää.

      Nüüd on ta läinud, mõtles Annika. Ta ei sega meid enam kunagi.

      Thomas oli lapsed lasteaeda viinud, ta küünitas end põrandale mobiili järele, et vaadata, mis kell on. See näitas 10.46. Ta oli maganud kolm ja pool tundi.

      Unenägu jälitas teda ebamugava varjuna, kuni ta duši all käis ja riidesse pani. Ta ei söönud hommikust, helistas hoopis Beritile ja nad otsustasid varem lõunale minna.

      Lumesadu oli hommikutundidel tihenenud, mattes kõik helid endasse. Buss number 62 saabus helitult ja ebamäärase koguna peatusesse. Juht ei vaadanud Annika poolegi, kui ta peale ronis ja oma kuukaarti näitas. Ebamäärane vastikustunne unenäost käis tal kuklasse hingates kannul, kui ta mööda vahekäiku astus, möödudes musta ja halli riietatud kaasreisijatest, kes ei teinud teda märkamagi.

      Mind ei ole olemas, mõtles ta. Ma olen nähtamatuks muutunud ja astunud põrgusse suunduva kummitusbussi peale.

      Kaksteist minutit hiljem hüppas ta Vene saatkonna juures maha. Beritil olid toidukupongid kaasas ja Annika võttis süüdlaslikult veel ühe laenuks.

      „Varsti saad tagasi…”

      Kolleeg rehmas ta vabanduste peale käega ja loovis salatilaua poole, värsked ajalehed kaenla alla surutud.

      Nad nokkisid kahvliga oma toitu, samal ajal lugedes ja sirvides.

      Seal olid ohvrid: laureaat, Nobeli komitee esimees ja kolm turvameest. Info viimase kolme kohta oli juhuslik, õiged nimed oli teada saadud alles varastel hommikutundidel ja omastele polnud veel jõutud teatada.

      „Need asjad tuleb meil siis pärastlõunal ära jagada,” ütles Berit ja Annika märkis leheservale üles.

      Ilmnes, et laureaat oli intensiivist tavalisse palatisse üle viidud.

      „Kuigi vaevalt et ta just puusanihestuse-Helgaga samasse palatisse pandi,” märkis Annika ja sirvis edasi.

      „Terve Mossad1 valvab teda,” ütles Berit ja krõbistas ära Wasa näkileiva viimased tükid. „Neil on ikka jube keeruline selgitada, mis nipiga oli võimalik teda tulistada. Pealegi nad ju teadsid, et ta oli saanud kuhjaga ähvardusi.”

      Aaron Wiesel ja Charles Watson olid tüvirakkude uurijad ja teraapilise kloonimise tulihingelised pooldajad. Otsus neile Nobeli preemia anda oli olnud vastuoluline. See oli põhjustanud protestilaine nii katoliiklaste kui ka radikaalsete protestantide ringkondades.

      „Kas sa jälgisid debatti, kui auhinna saajad välja kuulutati?” küsis Berit.

      „Ei julgeks väita küll,” vastas Annika ja hammustas kapsarulli. „Nad tahavad embrüod kokku ehitada, et tüvirakke kasvatada?”

      „Jah, nad tahavad kasutada teaduses tuumaülekannet, ja see on üks võimalus toota embrüot ainult uurimise huvides. Bush üritab USA-s uuringuid kõikide vahenditega peatada. Euroopas on see vastuolus nii EL-i konventsiooniga aastast 1997 kui ka EL-i mulluste soovitustega. Seni on see tegelikult lubatud ainult Inglismaal, Belgias ja meil.”

      „Ja Ameerika usuhullud väitsid, et teadlaste eesmärk oli luua Frankensteini koletis, et nende eesmärk oli hakata jumala asemikuks maa peal.”

      „Mitte ainult hullud, teisedki olid samal arvamusel, kuid esitasid seda pisut leebemas võtmes. Ega need polegi lihtsad küsimused.”

      Annika koputas kahvliga vastu taldrikut.

      „Mis nad üldsegi selle Watsoniga, teise laureaadiga, ette võtsid?”

      „Ta saadeti juba öösel eralennukiga Ameerikasse tagasi. Küllap nad saadavad Wieseli ka minema, niipea kui ta suudab reisida.”

      Caroline von Behringi elu ja tegemised oli öö jooksul käbedalt kokku võtnud reporter, kelle nime nad polnud kunagi kuulnudki.

      „Küllap keegi veebitoimetusest,” arvas Annika.

      Artikkel oli lame ja tobedalt kirjutatud. Sellest ilmnes, et Nobeli komitee esimees oli surmahetkel 54-aastane. Tema suguvõssa kuulus esimene Nobeli meditsiinipreemia laureaat, saksa sõjaväearst Emil Adolf von Behring Saksamaalt.

      Emil Adolf von Behring oli imuunsusõpetuse teerajaja, tema leiutas difteeriavastase seerumi näol kaasaegse vaktsiini. Selle eest omistati talle 1901. aastal Nobeli meditsiinipreemia.

      Noor Caroline astus oma sugulase jälgedes ja temast sai immunoloogiaekspert. Läbilöögi saavutas ta juba noorena ja tegi seejärel Karolinska Instituudis hiilgavat karjääri. 38 aasta vanuses sai temast professor ja ta valiti Nobeli preemia üldkogusse. Kolm aastat hiljem sai ta liikmeks Nobeli komitees, otsust vormistavas rühmas, kuhu kuulus ainult kuus liiget. 52-aastasena sai ta komitee esimeheks, ning juhtis selle tegevust järgmised kolm aastat.

      Ta oli teist korda abielus, lapsi ei olnud.

      Õukond oli edasi andnud kuningapaari kaastundeavalduse, nii et sealtpoolt ei tule vast enam midagi.

      „Iisraellase eraelust ei ole peaaegu sõnagi,” ütles Annika. „Mida me tema kohta teame?”

      „Vallaline, lasteta, töötab koos ameeriklasega Brüsselis. Üsna usukauge, ma pakun.”

      „Homo?” küsis Annika ja tõmbas leivatükiga mööda taldrikut, et viimased kastmeriismed kätte saada.

      „Arvata võib. Ma arvan, et nad on Watsoniga paarike. Nad on koos nii jube nunnud.”

      Ajalehes polnud juttu muust kui politsei tulemusteta mõrtsukajahist. Seal oli pilte politseinikest sildadel ja politseinikest tunnelites ja politseinikest erinevate veekogude ääres. Robotfoto oli nii esiküljel kui ka lehes sees üle terve lehekülje. Tekstist ilmnes, et see oli välja töötatud „kuriteopaigal viibinud tunnistajate” abil, Annika kohta polnud poolt sõnagi. Peaaegu kõik politseioperatsiooni artiklid oli kirjutanud reporter Patrik Nilsson, kes moodustas koos Beritiga nüüdsel ajal kogu krimitoimetuse.

      „Konkurenti oled näinud СКАЧАТЬ