Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvas Ponder, et ta andis oma panuse, et NÜ saaks püsida valitud kursil, milleks oli heasüdamlik, dünaamiline paigalseis. Asjade seisu niimoodi hoidmine pakkus alati rahuldust, sest oli teada, mis oleks teine võimalus.

      Aga raamat, mis end ise lahti lööb, oli Ponderi meelest anomaalia. Ja nüüd, samal ajal kui tema ümber tõusid hommikusöögieelse õhtusöögi hääled, silus ta avanenud lehekülje sirgeks ja hakkas hoolega lugema.

      Glenda oleks hea meelega mõne taldriku vastu Julieti armsat tühja pead puruks löönud, kui tüdruk lõpuks öökööki ilmus. Vähemalt oleks ta sellest hea meelega ja üsna sihikindlalt mõelnud, kuid ei olnud mingit mõtet endast välja minna, sest tema viha sihtmärk ei pannud eriti tähele, mida teised mõtlevad. Julietis ei olnud kübetki tigedust, tal oli lihtsalt väga raske mõista, et keegi võiks üritada tema vastu halb olla.

      Niisiis ajas Glenda läbi sõnadega: „Kus sa olid? Ma ütlesin proua Whitlow’le, et sa oled tõbine ja läksid koju. Sinu isa muretseb ennast haigeks! Ja teistel tüdrukutel on raskem.”

      Juliet vajus toolile nii graatsilise liigutusega, et see tundus lausa laulvat.

      „No ma käisin ju jalgpalli vaatamas! Me mängisime nende Pimekaevu väärakate vastu.”

      „Kella kolmeni hommikul?”

      „No reeglid on ju sihuksed: mäng käib, kuni aeg saab täis, keegi saab surma või värav lüüakse.”

      „Kes võitis?”

      „I’tea.”

      „Sa ei tea?”

      „Kui ma ära tulin, otsustati parajasti peahaavade järgi, kes võitis. Ja ma käisin seal Näruse Johnnyga.”

      „Ma mõtlesin, et sa jätsid ta maha.”

      „No ta käristas mulle õhtusöögi välja.”

      „Sa ei oleks pidanud minema. Sa ei tohiks sellistes kohtades käia.”

      „Nagu sina teaks?” nähvas Juliet, kes vahel pidas küsimusi vastusteks.

      „Hea küll, pese siis nõud ära, eks?” lõpetas Glenda. Ja mina pean need pärast üle pesema, mõtles ta, kui tema parim sõbranna suurte keraamiliste kraanikausside juurde hõljus. Juliet otseselt ei pesnud nõusid, ta pigem ristis neid kergelt veega. Võlurid ei ole sedasorti inimesed, kes märkaksid taldrikul eelmise päeva kuivanud muna, kuid proua Whitlow nägi selle mitme toa kauguselt ära.

      Juliet meeldis Glendale, tõepoolest meeldis, kuid vahel mõistatas Glenda, miks see nii on. Muidugi olid nad koos üles kasvanud, aga Glendat oli alati hämmastanud, kuidas saab Juliet, kes oli nii kaunis, et poisid muutusid närviliseks ja teinekord minestasid, kui ta mööda kõndis, olla igas asjas nii… noh, juhm. Tegelikult oligi üles kasvanud ainult Glenda. Julieti osas ei olnud ta kindel: vahel oli Glendal tunne, et tema oli üles kasvanud nende mõlema eest.

      „Kuule, sa pead ju neid ainult natuke küürima, muud midagi,” heitis ta, kui nõusid oli mõni sekund loiult vette kastetud, siis aga võttis harja Julieti täiuslikust käest ja mõtles, kui rasv äravoolutorust alla läks: juba jälle. Tegelikult lausa jälle jälle. Kui kaua see juba kestnud on? Isegi tema nukkudega pidin tema eest mina mängima!

      Taldrikud lõid Glenda käe all üksteise järel kiiskama. Miski ei aita tõrksaid plekke nii hästi puhastada kui allasurutud viha.

      Nii et Närune Johnny, mõtles Glenda. Pühad jumalad, see poiss haiseb ju kassipissi järele! Ta on ainus poiss, kes on nii loll, et usub, et tal oleks Julietiga võimalus. Taevas küll, Julietil on selline keha, aga ta käib ainult täielike puupeadega! Mida ta ilma minuta teeks?

      Pärast seda põgusat elevusehetke läks öököögis töö jälle vanaviisi edasi ja need, keda oli nimetatud „teisteks tüdrukuteks”, jätkasid oma tuttavate ülesannete täitmist. Peab ütlema, et enamiku puhul neist oli tüdrukupõlv lõppenud juba kaua aega tagasi, aga nad olid head töötajad ja Glenda oli nende üle uhke. Proua Hedges valitses juustulaudade üle nagu ei keegi teine. Mildred ja Rachel, kes olid ametlikult palgal köögiviljakokkadena, olid osavad ja usaldusväärsed – tegelikult oli see just Mildred, kes oli välja mõelnud kuulsa punapeedi-koorejuustu-võileibade retsepti.

      Kõik oskasid oma tööd. Kõik tegid oma tööd. Öököögi peale võis kindel olla ja Glendale meeldis kindlus.

      Tal oli kodu, kuhu minna, ja ta vaatas hoolega, et ta käiks seal vähemalt korra päevas, kuid elas ta öököögis. See oli tema kants.

      Ponder Stibbons tunnistas raamatulehte enda ees. Tema pea täitus koledate küsimustega, mille hulgast kõige suurem ja koledam oli lihtsalt:

      Kas on mingit võimalust, et keegi saaks selle minu süüks ajada? Ei. Väga hea!

      „Ee… kahjuks paistab, et siin on üks traditsioon, mida me vist ei ole üsna pikka aega täitnud, ülemkantsler,” ütles ta, kusjuures tal õnnestus murelikkust mitte välja näidata.

      „Aga kas see on oluline?” küsis Ridcully end sirutades.

      „See on traditsiooniline, ülemkantsler,” vastas Ponder etteheitvalt. „Kuigi ma võiksin minna nii kaugele, et väita, et nüüd on kurvastaval kombel saanud traditsiooniks selle traditsiooni mittejärgimine.”

      „No aga siis on ju kõik korras,” ütles Ridcully. „Kui me suudame teha traditsiooni mingi teise traditsiooni mittejärgimisest, on see ju kahekordselt traditsiooniline, või mis? Milles siis asi on?”

      „See on Ülemkantsler Purgis Biggeri Pärand,” ütles traditsioonideülem. „Ülikool teenib Biggeri valdustelt väga hästi. Nende suguvõsa oli väga rikas.”

      „Mnjah. See nimi tuleb tõesti tuttav ette. Tubli mees, et meile pärandi jättis. Mis siis sellega on?”

      „Ee… oleks hea, kui minu eelkäija oleks mõnele traditsioonile rohkem tähelepanu pühendanud,” jätkas Ponder, kes uskus, et halbu uudiseid tuleb kuulajatele tilkhaaval sööta.

      „Olgem ausad, ta oli ikkagi surnud.”

      „Jah, muidugi. Võib-olla, härra ülemkantsler, peaksime me, khm, võtma traditsiooniks traditsioonideülema tervise kontrollimise?”

      „Oh, tema tervis oli üsna hea,” heitis ülemkantsler. „Ta oli lihtsalt surnud. Surnu kohta oli ta päris hea tervise juures.”

      „Temast oli järel ainult tolmuhunnik!”

      „See ei tähenda veel, et ta haige oli,” märkis Ridcully, kes uskus, et kunagi ei maksa alla anda. „Põhimõtteliselt tähendab see, et tema seisund oli stabiilne.”

      Ponder ütles: „Pärandiga on seotud üks tingimus. See on väikeses kirjas.”

      „Oh, väikest kirja ei viitsi ma kunagi lugeda, Stibbons!”

      „Mina viitsin. Seal seisab „… ja nii peab see jätkuma, kuni Ülikool saadab oma meeskonna palli tagumise mängule ehk Waeste Poiste Loebule.””

      „Waeste Poiste Loebule?” kordas määratlemate uuringute õppetool.

      „See on naeruväärne!” hüüatas Ridcully.

      „Naeruväärne СКАЧАТЬ