Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hendatud Rob Wilkinsile, kes tippis sisse suurema osa sellest ja kellel jätkus arukust vahel naerda. Ja Colin Smythile minu julgustamise eestJumalanna Sibaya laul on Ralph Waldo Emersoni imelise luuletuse „Brahma” paroodia, aga seda te teadsite muidugi juba niikuinii

      Nähtamatud akadeemikud

      Ankh-Morporki Kuninglikus1 Kunstimuuseumis oli kesköö.

      Muuseumi uuele töötajale Rudolph Puistajale meenus umbes kord minutis, et üldiselt oleks olnud arukas rääkida kuraatorile oma pimedusekartusest, hirmust kummaliste helide ees ja, nagu ta nüüd teadis, hirmust absoluutselt kõige ees, mida ta nägi (ja kõige ees, mida ei näinud, kui mõtlema hakata), kuulis, haistis ja tundis öise valvekorra lõpututel tundidel mööda selga üles ronimas. Polnud mingit mõtet endale korrutada, et muuseumis on kõik asjad ja olendid surnud. Sellest polnud sugugi abi.

      See tähendas, et ta torkab silma.

      Ja siis kuulis ta nuuksatust. Karjatus oleks parem olnud. Kui sa karjatust kuuled, on asi vähemalt selge. Vaevukuuldav nuuksatus on selline asi, mis paneb su ootama ja kuulatama, sest sa ei ole kindel.

      Puistaja tõstis laterna, väriseva käega. Siin ei oleks tohtinud kedagi olla. Muuseum oli kindlalt lukus, keegi ei pääsenud sisse. Ega ka välja, turgatas Rudolphile pähe. Ta kahetses väga, et see mõte talle pähe tuli.

      Ta oli keldris, mis polnud tema vahiringis kõige hirmsamate kohtade seas. Seal olid peamiselt lihtsalt vanad riiulid ja kapid, täis asju, mis olid peaaegu, kuid täiesti kindlalt mitte lõplikult ära visatud. Muuseumitele ei meeldi midagi ära visata, sest pärast võib välja tulla, et see oli väga tähtis.

      Jälle nuuksatus ja heli, nagu… kraabitaks midagi keraamilist?

      Järelikult on kusagil tagumistel riiulitel rott? Aga rotid ju ei nuuksu?

      „Kuule, ma ei taha sind otsima tulla!” hüüdis Puistaja siiralt ja tõelevastavalt.

      Ja riiulid plahvatasid. Puistajale tundus, et see juhtus aegluubis, keraamiliste nõude ja kujude tükid hõljusid tema poole lennates laiali. Ta kukkus selili ja laienev pilv lendas temast üle, tabas riiuleid ruumi teises servas ja hävitas need täielikult.

      Puistaja lebas pimeduses põrandal, suutmata liigutada, ja ootas, et iga hetk rebivad tema kujutlustes tunglevad viirastused ta tükkideks…

      Sealtsamast päevased töötajad ta leidsidki, sügavas unes ja üleni tolmusena. Nad kuulasid tema segaseid seletusi, kohtlesid teda lahkelt ja nõustusid, et tema iseloomutüübile sobiks paremini mõni teine elukutse. Nad mõistatasid natuke aega, mis tal hakanud oli, sest öövalvurid on ka parimal juhul üsna hämmeldusseajavad inimesed, kuid siis heitsid need mõtted peast… sest nad leidsid ühe asja.

      Seejärel leidis härra Puistaja töö lemmikloomapoes Pelikoli trepil, kuid lahkus kolme päeva pärast, kuna kassipoegade ainitine pilk pani ta õudusunenägusid nägema. Mõne inimese vastu on maailm väga julm. Kuid Puistaja ei rääkinud kellelegi hunnitust sätendavast naisest, kes hoidis pea kohal suurt palli, naeratas talle ja haihtus siis. Ta ei tahtnud, et teda imelikuks pidama hakatakse.

      Kuid võib-olla oleks nüüd paras aeg rääkida vooditest.

      Lektroloogia, voodeid ja nendega seotut uuriv teadus, on vahel äärmiselt kasulik ja võib öelda voodi omaniku kohta väga palju, isegi kui selleks on ainult tõdemus, et ta on väga teadlik ja leidlik sisekujundaja.

      Nähtamatu Ülikooli ülemkantsler Ridcully voodi näiteks läheb vähemalt pooleteise voodi ette, kuna sellel on kaheksa posti. Tema voodi juurde kuulub väike raamatukogu ja baarikapp ning selle sisse on osavalt ära peidetud eraldi uksega kemps, mis on üleni mahagonipuust ja messingist ning aitab vältida neid öiseid pikki ja külmi retki läbi maja, millega käib alati kaasas oht komistada toatuhvlite, tühjade pudelite, saabaste ja kõigi teiste takistuste otsa, mis seatakse inimese teele, kes palvetab pimeduses, et järgmine asi, mille vastu ta oma varba ära lööb, oleks ööpott või siis vähemalt miski, mida on lihtne pärast ära puhastada.

      Trevor Usutava voodi on igal pool: sõbra toa põrandal, igas tallilakas, mis on lukust lahti jäetud (see on tavaliselt palju paremini lõhnav variant), või mõnes tühjas majas (kuigi neid on tänapäeval väga harva leida); ta magab ka tööl (aga on alati ettevaatlik, sest paistab, et vana Smeems ei maga kunagi ja võib talle iga hetk peale sattuda). Trev saab magada igal pool ja teebki seda.

      Glenda magab raudvoodis2, mille vedrud ja madrats on end aastate jooksul õrnalt ja lahkelt tema keha järgi vorminud, tekitades ruumika lohu. Selle lookas sängi põhja hoiab põrandast kõrgemal kõdukiht, mis koosneb väga odavatest ja kolletanud armastusromaanidest – sellistest romaanidest, mille jaoks on loomulik sõna „pihik” kasutamine. Glenda sureks, kui keegi sellest teada saaks, aga võib olla sureks hoopis teadasaaja, kui Glenda saaks teada, et ta on teada saanud. Tavaliselt on tema padja peal väga vana karumõmm, kelle nimi on Tudi.

      Traditsiooniliselt, kaastundereeglite raamatu järgi, peaks sellisel karul olema ainult üks silm, aga Glenda lapsepõlves tehtud õmblemisvea tõttu on tal silmi kolm, seega on ta rohkem valgustatud kui keskmine karu.

      Juliet Stollopi voodi kohta kuulutas selle müüja tema emale, et see on sobiv printsessile, ja see on enam-vähem samasugune kui ülemkantsleri voodi, kuigi peaaegu igas mõttes vähem samasugune, kuna voodi moodustavad gaasriidest eesriided, mis ümbritsevad väga kitsast ja väga odavat voodit. Nüüd on Julieti ema juba surnud. Seda võib järeldada tõsiasjast, et kui voodi kasvava tüdruku raskuse all kokku vajus, tõstis keegi selle õllekastide peale. Iga ema oleks hoolitsenud, et õllekastid oleksid vähemalt roosaks värvitud ja kroonidega kaunistatud nagu kõik muu selles toas.

      Härra Nap oli seitse aastat vana, kui sai teada, et mõned kasutavad magamise jaoks spetsiaalset mööblieset.

      Nüüd oli kell kaks öösel. Nähtamatu Ülikooli iidvanades koridorides ja sammaskäikudes valitses imal vaikus. Ka raamatukogus oli vaikne ning vaikne oli ka saalides. Vaikust oli nii palju, et seda oli kuulda. Kuhu ka ei läinud, toppis see su kõrvad nähtamatuid ebemeid täis.

      Pinks!

      Imevaikne heli voolas mööda, vedela kulla hetk haudvaikuses.

      Jälle võttis ülemistel korrustel maad vaikus, kuni selle katkestas Smeemsi, küünlaselli paksutallaliste, reeglistikus ette nähtud susside sahin – Smeems tegi pikas öös oma kontrollkäiku ühe küünlajala juurest teise juurde ja võttis oma reeglistikus ette nähtud korvist küünlaid. Teda abistas selle juures (Smeemsi hootise nurina järgi otsustades mitte piisavalt) üks küünlaniristaja.

      Smeemsi nimetati küünlaselliks, sest just niimoodi kirjutati see ametinimetus ülikooli kroonikasse, kui see ametikoht peaaegu kaks tuhat aastat tagasi loodi. Ülikooli küünlajalgade, seinalühtrite ja, mis pole sugugi vähem tähtis, kroonlühtrite täitmine oli lõputu töö. Tegelikult oli see kõige tähtsam töö ülikoolis, vähemalt küünlaselli arvates. Muidugi oleks Smeems olnud surve all nõus tunnistama, et ülikoolis olid ka mingid teravatipuliste kübaratega mehed, aga nemad tulid ja läksid ning olid tavaliselt ainult ees. Nähtamatu Ülikool ei olnud akende poolest rikas, nii et ilma küünlasellita oleks see ühe päevaga pimedusse mattunud. Võimalus, et võlurid astuvad korraks lihtsalt välja ja palkavad tohutu rahvamassi hulgast mõne teise, kes suudab redeli otsa ronida, taskud küünlaid täis, ei olnud Smeemsile kunagi pähe tulnud. Tema oli asendamatu nagu kõik teised küünlasellid enne teda.

      Ja nüüd kostis tema selja tagant kolin – reeglistikus ette nähtud kokkupandav treppredel tehti lahti.

      Smeems pöördus välkkiirelt. „Hoia seda kolakat õigesti, pagan võtaks!” sisistas ta.

      „Andke СКАЧАТЬ