Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üldse muretse, Trev, semu,” sisistas Andy ja tõstis ähvardavalt mõõga. „Selle pärast tuleb sõda, kurat võtaks!” Aga Trev oli korraga juba tema kallal nagu herilane.

      „Misasja? Sa oled peast segi! Sa ei saagi aru, jah?”

      „Ma näen kiivreid, Andy,” ütles Hiiglane tungivalt vahele.

      „Mis? Mida mina tegin?” imestas Andy.

      „Täpselt sama palju kui need lollid Stollopid. Pimekad ja dollid… ma loodan, et jumalad situvad teile mõlemale pähe, kui neil kõht lahti on!”

      „Nad on juba päris lähedal, Andy.”

      Stollopi-poisid, kes ei olnud päris juhmid, olid juba minekul. Linn oli meeskonnavärvides rahvast täis, Vahtkond ei saa kõiki jälitada. Aga jah, kui lüüa poissi ja see hakkab kõvasti veritsema ja lõpetab hingamise, on see samaväärne mõrvaga, ja sellistel puhkudel võivad Vana Sami omad üsna üllatavat kiirust üles näidata.

      Andy ähvardas Trevi raevukalt sõrmega. „Sul läheb Rüsinas raskeks, kui sa oled selline mats, kellel pole ühtegi semu.”

      „Praegu pole Rüsin!”

      „Ärka juba üles, poiss. Rüsin on kogu aeg.”

      Koletu Jõuk lahkus kiiresti, aga Hiiglane pöördus korraks ja ütles hääletult „anna andeks”. Nemad ei olnud ainsad, kes minema kiirustasid. Tänavalolijad pooldasid kõigest hingest tasuta etendusi, kuid praegune võis kaasa tuua probleeme, näiteks selliste ohtlike metafüüsiliste küsimuste esitamist nagu „Kas te nägite, mis juhtus?” Vahtkonnal oli muidugi väga lihtne öelda, et süütutel pole midagi karta, aga see on jabur jutt. Kellele lähevad korda süütud ja nende mured, kui vahtkondlased on oma teed läinud?

      Trev põlvitas Napi jahtuva surnukeha kõrvale.

      Ja hakkas jälle hingama, terve minuti järel, nagu talle endale tundus. Ta oli hingamise lõpetanud, kui Andyle peale kargas, sest kui sa Andysugustega niimoodi räägid, oled sa nagunii surnud, nii et milleks õhku raisata?

      Aga on ju mingid asjad, mida peab tegema. Kui keegi kokku kukub, siis peab talle vist vastu rinda kolkima, et süda uuesti tööle panna, või midagi sellist? Aga Trev ei teadnud, kuidas see käib, ja polnud tarvis just erilist tarkust, mõistmaks, et seda pole kõige õigem aeg proovida ja õppida, kui Vahtkond on lähenemas. Neile jääks täiesti vale esmamulje.

      Kui kaks vahtkondlast kohale tormasid, kõndiski Trev just sellepärast ebakindlal sammul neile vastu, Napi keha kätel. Trev nägi kergendusega, et üks tulijatest on konstaabel Tursk – tema kuulus vähemalt nende vahtkondlaste hulka, kes kõigepealt küsimusi esitavad. Tema taga, varjates päikese eest suurema osa ümbruskonnast, tuli trollist vahtkondlane Sinijaan, kes võis terve tänava tühjaks teha lihtsalt nii, et kõndis selle keskel.

      „Kas te saate aidata ta Leedi Sybili Hospitali viia, härra Tursk? Ta on väga raske,” ütles Trev.

      Konstaabel Tursk tõmbas verest läbi imbunud särgi kõrvale ja laksutas kurvalt keelt. Kogemustega tuleb äratundmine.

      „Surnukuur on lähemal, poiss.”

      „Ei!”

      Tursk noogutas. „Sina oled ju Dave Usutava poeg, eks?”

      „Ma ei pea ütlema, kes ma olen!”

      „Ei pea, sest ma tean niigi,” lausus konstaabel Tursk rahulikult. „Hea küll, Trev. Sinijaan võtab selle mehe, keda sa pole kindlasti kunagi varem näinud, ja me läheme jooksuga. Ülemöödunud ööl oli korralik äike. Võibolla tal veab. Ja sinul võib ka vedada.”

      „Mina seda ei teinud!”

      „Muidugi mitte. Aga nüüd… vaatame, kes kiiremini jookseb. Kõigepealt hospitali.”

      „Ma tahan temaga koos minna,” ütles Trev, samal ajal kui Sinijaan Napi õrnalt oma tohututele käsivartele võttis.

      „Ei, poiss,” sõnas Tursk. „Sina jääd minu juurde.”

      Konstaabel Tursaga asi ei lõppenud. Tursaga ei lõppenud asi kunagi. Kõik kutsusid teda Heeringaks ja tema rahulik, sõnatu sõnum – me oleme selle supi sees koos, miks me peaksime teineteise elu raskeks tegema – mõjus tihtipeale, kuid varem või hiljem anti küsitletav üle mõnele kõrgemale võmmile, kelle jaoks elu raskeks tegemine mõnes väikeses toas, mille ukse juures seisis teine võmm, oli töö. Ja see kõrgem võmm oli viimasel ajal topeltvahetusi teinud, nagu tema olekust paistis.

      „Härra, mina olen seersant Angua, ja ma loodan, et te pole endale pahandusi kaela tõmmanud.” Seersant tegi märkmiku lahti ja silus lehe sirgeks.

      „Kas võtame kõik veel kord üle? Te ütlesite konstaabel Tursale, et nägite kaklust ja kui te kohale jõudsite, olid kõik suured poisid minema jooksnud ja hämmastaval kombel leidsite oma töökaaslase, härra Napaka, kes verest tühjaks jooksis. Noh, ma võin kihla vedada, et ma oskan nimepidi nimetada kõik need suured poisid, viimase kui ühe. Huvitav, miks teie ei oska? Ja mida, Trevor Usutav, see tähendab?” Ta nipsas mustvalge emaileeritud märgi üle laua ja kas õnneliku juhuse või täpse arvestuse tõttu tungis märgi nõel paari tolli kaugusel Trevi käest laua sisse.

      Leedi Sybili Tasuta Hospitali mitteametlik moto oli „Kõik ei sure”. Oli tõsi, et pärast hospitali asutamist vähenesid surmavõimalused linnas hämmastaval kombel vähemalt mõnel põhjusel. Teadaolevalt pesid hospitali kirurgid käsi isegi enne operatsiooni, mitte ainult pärast. Kuid nüüd liikus Leedi Sybili Hospitali valgetes koridorides kogu, kes teadis, et selle asutuse mitteametlik moto on tegelikult täiesti ebatõene.

      Surm seisatas korralikult puhtaksküüritud laua kõrval ja vaatas alla. HÄRRA NAP? SEE ON TÕESTI ÜLLATUS, lausus Surm ja pistis käe oma rüü voltide vahele. VAATAME SIIS, MIS MEIL SIIN ON.

      TEATE, jätkas ta, KUNAGI MURDSIN MA PEAD, MIKS INIMESED NII PALJU VARA

      KOKKU KRAABIVAD. LÕPMATU AJAGA VÕRRELDES ON INIMESTE ELUIGA JU IMELÜHIKE. JA TEIL SAMAMOODI, HÄRRA NAP. KUIGI MA MÕISTAN, ET NATUKE KOKKUKRAAPIMIST VÕIKS TEIE PUHUL IMET TEHA.

      „Ma ei näe teid,” ütles Nap.

      SELLEST POLE MIDAGI, vastas Surm. HILJEM EI MÄLETA TE MIND NIIKUINII.

      „Nii et ma suren,” tähendas Nap.

      JAH. SURETE JA SIIS ELATE JÄLLE. Surm õngitses oma rüü voltide vahelt elumõõtja ja vaatas, kuidas liiv ülespoole langeb. KOHTUME SIIS HILJEM, HÄRRA NAP. KAHJUKS OOTAB TEID EES HUVITAV ELU.

      „Dollika armupant korralikule Pimekaevu poisile? Jumalad küll, mida see veel tähendab? Ja teate, mis? Ma uurin selle välja. Peab ainult natuke peale pressima.”

      Trev ei öelnud midagi. Ta ei saanud muud teha. Pealegi oli ta seersanti enne ka näinud ja talle oli alati tundunud, et see vahib tema kõri.

      „Konstaabel Tursk ütles, et Leedi Sybili Hospitali Igor on praegu tööl. Ma loodan väga, et tal on kusagil tõrres süda, mis teie sõbrale sobib,” ütles seersant Angua. „Aga tegemist on ikkagi mõrvaga, isegi kui härra Nap homme omal jalal siia kõnnib. Isand Vetinari reegel: kui kellegi jalulepanemiseks on Igorit vaja, oli ta surnud. Põgusalt surnud, seda küll, ja sellepärast tõmmatakse ka mõrvar ainult põgusalt võlla. Tavaliselt aitab veerand sekundist.”

      „Mina СКАЧАТЬ