Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvutiõpetus olnuks kah jama, kui seal netti poleks. Aga muidu oli pool päeva raisus ja seda tõhusamalt otsustasin kulutada ülejäänud aja. Toppisin Taavi antud valge paberipoogna ja õlivärvid kotti ning läksin koju. Nii-öelda koju.

      Välisuks kriuksatas kaeblikult, kui ma üle läve astusin ja tossud koridoris jalast kiskusin.

      „Kas sina, Joel?” küsis kähe hääl, mis kuulus emasele homo sapiensile.

      Ma ei vastanud. Vantsisin mööda kääksuvat puittreppi oma toa suunas.

      „Joel?” kumises nüüd otse minu selja taga. „On sul väga kiire?”

      Pöörasin viimasel trepiastmel ümber. „Jah, mul on tegemist,” vastasin mutile näkku vaatamata.

      „Süüa tahad? Tegin lõunaks mannaputru, see ei ole veel päris ära jahtunud.”

      „Pole huvitatud,” ütlesin kiirelt ja sulgusin oma tuppa. Ma lihtsalt ei kannata, et muti püüab alkovabadel hetkedel toredat perekonda mängida. See kukub alati nii võltsilt välja. Viimasel ajal teeskleb ta lahkust ja heatahtlikkust tihemini kui kunagi varem ja see käib mulle kohutavalt närvidele. Ta vist arvab, et olen unustanud kõik tema igakuised suuremad laamendamised ja karjumised – või on ta need ise unustanud. Ta on juba aastaid minu ja Kaisa kallal iga pisimagi asja pärast näljase emalõvi kombel purelenud ning süüdistanud meid kuritegudes, mis paneksid isegi paadunud mõrtsukad punastama. Need on küll vaid sõnad, aga mõjuvad nagu rusikad. Ma ei saa tema sõnelusi purjutamise arvele kanda. Ta ongi selline.

      Tõmbasin Taxi joonistamistarbed kotist välja ning lükkasin raamatukuhja laual koomale, et sinna värvid ja paberid laduda. Pean tunnistama, et igasuguste tähtsate ninade kirjutatud popteaduslikud teosed lebavad sageli mu kirjutuslaual ning jõuavad sealt ka minu käte vahele. Miskipärast huvitab mind kõik see jama, mis on olnud enne mind. Alates Aleksandrist ja Julius Caesarist ning lõpetades Stalini-Bushiga. Vallutajad ja valetajad, kangelased ja kurjategijad, kes hoolitsesid selle eest, et inimkonna kannatused otsa ei saaks. Ning ajaloolastel leib ei lõpeks. Muuseas, minu ajalooline lemmiktegelane on kahtlemata Martin Luther. Mõnus vend, võrgutas ära ühe nunna ja andis paavstidele sellise hoobi, et need pole praeguseni toibunud. Kuigi üldiselt usutegelased mulle ei meeldi. Välja arvatud meie linna koguduse õpetaja – noor tumedapäine naine, endine blondiin. Ta värvis oma juuksed tumedaks, sest heledad kiharad ei sobinud musta talaari ja kiriku interjööriga. Ta ei ole ka mingi usufanatt, kes viiskümmend korda päevas palvetab. Kui teda poes nägin, oli ta ostukorv täisteraleivast, gaseeritud veest ja biojogurtist pungil ja naise näol väga ilus naeratus. Püha Vaim ei ole jõudnud teda veel ära rikkuda. Tema ja Luther ongi kõige lahedamad hingekarjased, keda tean.

      Võtsin mustandipaberi ja hakkasin sinna Taavi näpunäiteid meelde tuletades kergeid pastakajooni vedama. Kuna järgmisel reedel toimub tema sõnade kohaselt „Willemi juures” lõikuspeo teemal tantsuõhtu, otsustasin kasutada plakatil kõrvitsaid, kurke ja õunu. Klišee küll, aga see-eest võimas.

      Kust ma joonistamispisiku külge sain, ei oska selgitada, kuid igatahes pakub see mulle suurt mõnu. Ka Hitler oskas noorpõlves hästi maalida ja joonistada, hiljem joonistas ta lausa terve Euroopa kaardi ümber. Aga minu „Mein Kampfid” ei ole veel võideldud.

      Joonistamine annab mulle positiivset energiat. See on nagu rääkiminegi, mis pidavat murekoormat kergendama, kuid minu mõtted on tihti liiga keerulised, et neid sõnadena väljutada. Minu sõnad on minu pildid, grafitid ja šaržid ning mu huuled on pastakas ja aerosoolvärvid. Ma ei ole igas mõttes mõttetu kunstnik nagu Masson. Minu piltidel on mõte. Kunsti õps ütles kord, et ma maalin nagu Dali või Magritte. Võib-olla on tal õigus, kuid minu eriline lemmik on Yves Tanguy. Kord vaatasin kunstiõpikus ühte Tanguy pilti (see oli vist „Korralageduse ordenipael”) ega saanud sellelt enam pilku lahti. See lummas mind, tõmbas endasse, hullutas ja uimastas. Näis, nagu oleks pildi repro raamatusse tagurpidi sattunud, kuid ümber pöörates oli pilt veelgi enam tagurpidi. Mind valdas kummaline tunne. Deja vu või midagi sellist. Oleksin otsekui peeglisse vaadanud ja seal enese hinge näinud. Sellest hetkest alates hakkasin Tanguyd jumaldama. Joonistasin tema maalidest kaverid. „Piiritu jaotatavus”, „Merevaigu ilme”, „L’Avion”, „Echelles”, „Läbi lindude, läbi tule ja mitte läbi klaasi” – need on minu suurimad lemmikud. Laenutasin raamatukogust paksu kunstiraamatu, lõikasin sealt tema töid välja ning kleepisin need otse oma toa ukse kohale, kus need nüüd igat sissetulijat varitsevad. (Lõigutud raamatu viisin tagasi, ilma et raamatukogumutt midagi märganud oleks.) Isegi tapeeti olen oma joonistustega mitmes kohas veidi täiendanud. Pehmed kellad, tiivulised ühesilmsed hobused, kuumaastikud tulnuktaimedega – see siin ongi kunst! Ülim looming, mille minu mõistus on sigitanud ja käsi ilmale toonud. Minu mõtted, minu olemus. Siin, seina peal.

      Oma parimaks tööks pean praegu pastakajoonistust „Vangistatud liblikad”. Ka kolmevärviline „Varaaniurg” on päris hästi välja kukkunud A4 formaadis sürr. Need on mu visioonid ja viirastused, mida hoian kiivalt teiste pilkude eest läikivmustas mapis kirjutuslaua kõige alumise sahtli põhjas.

      Ma joonistan hoogsalt, mõnuga. Kui paber otsa saab, võtan voodi alt aerosooli balloonid, lähen mõnel hämaral õhtupoolikul inimtühjadele tänavatele ning jätkan tööd seintel. Mentidele, kes pesitsevad seal pigimustade müüride ja leekivpunase katusega majauberikus, selline kunst paraku ei istu. Aga see on nende mure. Mina pean ennast väljendama ja välja elama ning KUNST on selleks peaaegu et ainuvõimalik tee. Kõige enam gräffisid olen jätnud vanasse pooleldi lagunenud laohoonesse linna servas. See pole küll minu lemmikkoht, kuid temas hõljub mingi kummaline atmosfäär, mis paneb mu kätetöö elama. Mõnikord, igasuguse kila-kola, üksikute klaasikildude ja tühjuse sees kõndides tajun, kuidas mu ammu sirgeldatud ning juba unustatudki pildid hingavad. Teinekord lausa lõõtsutavad. Ahmivad haisvat õhku. Kuid nad ei näe mind, oma loojat. Neil pole silmi, sest nad on vaid pildid.

      See vana laohoone on minu isiklik galerii. Tema külastajateks on närilised, neid jahtivad hulkuvad kassid ning vilkad sisalikud. Nad sagivad siin hämaruse kaitsva hõlma all, ajavad oma asju ja imetlevad mu hingeldavaid pimedaid pilte. Õhtuvalguse pehme hääbuv paiste loob neile mitmekihilisi installatsioone ja tema sünged varjud vehklevad tummas meeleheites nagu surmamõistetud tantsijannad. Ning vaikselt mädanevad sarikad nagisevad alandlikult, kaotanud juba ammu lootuse näha inimest, kes neid kokkuvarisemisest päästaks.

      Siin seistes tunnen end tühjalt kui toru. Tahaksin nutta. Enda, õe, isa, kõigi tuttavate, lausa kogu õnnetu maailma pärast. Nälgivate afgaanide, aidsihaigete kongolaste, mässavate tšetšeenide ning kirjaoskamatute hiinlaste pärast. Hääbuva amuuri tiigri ja pandakaru pärast. Öökülmasid trotsivate, kuid ometi närtsimisele määratud võõrasemade ja peiulillede pärast. Oma raisatud, kasutult liiva jooksnud elupäevade pärast. Tahaksin nutta, kuid pisarad ei pääse minust välja. Nii ei jäägi mul üle muud kui võtta pliiats või aero ja joonistada, rääkida oma lugu, mida vähesed tunnevad ja mitte keegi päriselt ei mõista.

      4

13. SEPTEMBERKOLMAPÄEV19.35

      Oeh! Kaks päeva olen jooksnud nagu hamster grammofoniplaadil. Ei saa korralikult hinge tõmmata, sellepärast ma praegu näost sinine olengi. Joonistasin peoplakati valmis – võõpasin sinna tüseda kõrvitsa, paar rohelist kurgipoissi ja mitu suurepärast õuna. Põhilise osa paberipinnast hõivab aga tekst „Lõikuspidu „Willemi juures”! 22. september. Algus kell 20.00. Dress-code: sügisvärvid. Sissepääs hea tuju ettenäitamisel!” Kujundasin selle võimalikult ilmekalt ja fantaasiarikkalt, lisasin rokokoo-ornamente ning gootilikke lillemustreid. Sürrealismist otsustasin seekord loobuda. Tulemus on parajalt kitšilik, kuid samas popp nagu tulev pidu isegi. Šedööver kuivas lausa kolm tundi, mustanditele ja maalimisele kulus eelnevalt kokku umbes seitse korda kuuskümmend minutit. Kui СКАЧАТЬ