Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teised mind tagant, sest nõudlus Kaupo teadmiste järele oli suur. Neli-viis kamraadi okupeerisid minu laua ümbruse ja nii me seal puntras istusime nagu näljane täikoloonia, kaelad õieli Kaupo vihiku suunas.

      „Inka õps teeb täna testi,” targutas Kaupo, valvates, kuidas klassikaaslased tema koduseid ülesandeid krabinal enda vihikutesse laadivad.

      „Mille peale?” küsis keegi ehmunult.

      „Ei tea, kontrollib vist, mis meil eelmisest õppeaastast meeles on.”

      „Kuradi lehm!”

      „Mäletad, mis mata õpa meile teisel koolipäeval ütles? „Gümnaasiumiharidus on vabatahtlik! Te ei pea siin istuma, kui ei taha.””

      „Mina ei taha siin istuda, aga miks ma peaksin minema 20 kildi kaugusele kooli, kui võin siinsamas, kodust 200 meetri kaugusel keskhariduse saada?” teatas Kaupo. „Tuleb odavam.”

      Tjah, et mina siia gümnaasiumi sattusin, oli puhas juhus. Põhiainete keskmine andis nii hea tulemuse, et pääsesin viimase nimena enne punast joont sisse. Üldse on meie klassis 26 õpilast (imestan, et kümnendas ühtegi välja ei visatud, kuigi põhjust anti selleks küll ja küll), mehisem pool hõivab neist tubli kümme kohta.

      Enela, kes oli ennast tihedalt minu külje alla pressinud, jättis kirjutamise mõneks sekundiks sinnapaika. Üle klassiläve marssis ilusmees Taavi, Nike’i spordikott üle parema õla, mõnus muie suunurgas. Õlgadeni blondid kiharad, nägu ja tegu nagu noorel Tarzanil. Ta heitis koti demonstratiivselt põrandale oma pingi kõrval ja libistas laiadelt ujujaõlgadelt kerge jaki, paljastades sitikmusta T-särgi kirjaga „I’m the MAN, not a boy!”. Kahju, et Enela lasi end Taavi särgi sõnumist ära petta… Ta vahtis kutti nagu ilmutust ning kuigi tüdruku leegitsev pilk oli põgus, reetis see nii mõndagi…

      Igahommikune mahakirjutamisprotseduur sai vaevalt ühele poole, kui koolikella kananahka tekitav plärin esimesse tundi kutsus.

      Keemiaklass võttis meid vastu veel enam-vähem hingamiskõlbliku õhuga, kuid õps, kohe-kohe pensionile jääv Lenini ilmega kiilakas vanamees, oli juba kõueilma tekitavas meeleolus. Ta kamandas meid kohtadele ning hakkas rääkima mingitest süsinikahelatest, joonistades samal ajal kõrbepruunile tahvlile lõpmatu hulga C-tähti ja kriipsukesi. Mida kauem ta rääkis, seda raskem oli mul silmi lahti hoida. Loengu esimese kümne minuti jooksul jõudsin täpselt 29 korda haigutada. Siis torkas keegi tagapingist mulle pastakaga ribide vahele ja ulatas pisikese hoolikalt kokkuvolditud paberlipiku. Kirjas seisis: „Tule pärast tundi ÕOV ruumi.Tax.”Vaatasin Taavi poole – ta istus kolm pinki tagapool – ja sain kinnituseks tema silmapilgutuse. Pärast keemilist jubedust ja õpsi teravat märkust („Unistage vähem, härra Rukkis!”) lonkisingi õpilasomavalitsuse ruumi. See asub neljandal korrusel kunagises abiruumis, mida ükski endast lugupidav pedagoog enam kasutada ei taha.

      „Mis mureks?” küsisin sisse astudes.

      Taavi istus juba arvuti taga ja klõbistas ägedalt klahvidega. „Mul on sulle üks jutt,” lausus ta monitorilt pilku tõstmata. „Järgmisel reedel toimub „Willemi juures” suuremat sorti läbu.”

      „Willemi juures?”

      „Kohvikus,” täpsustas Taavi.

      „Õigus küll.”

      Sellest vanasse veskihoonesse rajatud söögikohast olin tuhandeid kordi mööda jalutanud, kuid täna hommikul oli minu aju liiga kange, et kõike kohe esimese laksuga taibata.

      „Ja kuna sa oskad hästi joonistada, võiksid selle jaoks ühe pisikese plakati valmis sirgeldada. See ei pea olema midagi geniaalset, lihtsalt parajalt värviline ja väljakutsuv. Mis arvad?”

      Järjekordne „suuremat sorti läbu”, mõtlesin. Oskan Taxi meelest hästi joonistada? Tjah, joonistamine mulle meeldib, kõik minu vihikute kaaned on nii seest- kui ka väljastpoolt kaetud piltidega elust enesest, vahest ainult pisut sürrimas võtmes, aga… Aga? Hmmm… Tegelt – milles probleem?

      „Okei…” venitasin. Seda, et minult teenet palutakse, ei juhtu just igal sajandil. Tavaliselt olen mina see hädapätakas, kes teisi palumas ja nurumas käib. „Teen ära. Palju mul aega on?”

      „Ülehomseks saad? Toon sulle paberi ja värvid.”

      Ma ei imestanud, et Tax seda värki ajab. Ta on kohvikupidajate naaber ja kohalik aktivist. Ilge naistemees veel pealekauba. Tema oskuste ja kogemuste põhjal võiks kirjutada raamatusarja „Kuidas moosida tüdrukuid”. Esimene osa kannaks pealkirja „Kuidas tüdrukule silma jääda”, teine „Kuidas tüdrukult kohting välja meelitada”, kolmas „Kuidas tüdruk voodisse (või auto tagaistmele) tõmmata” ja neljas „Kuidas tüdrukust lahti saada”. Oleksid need alles bestsellerid!

      Kõigele lisaks räägitakse, et Taxil on plikside lantimiseks ka korralik varustus: priske sööt ja õngeritv. Mina isiklikult ei oska seda juttu kommenteerida – pole teda duši all näinud, kuid aimasin, et Enela on järjekordne siplev särjemaim ta õnge otsas. Just temaga ma lahkudes uksel kokku põrkasingi. Mind ei teinud see nipsakas plika märkamagi, kuid tema ilus-armas nägu tõmbus automaatselt naerule Taavit nähes.

      „Tšau, Tax,” siutsus Enela, pähkelpruunid juuksed läikimas nagu hästitoidetud tõupeni karv. Ta ujus kutile külje alla ja hakkas midagi „väga tähtsat” seletama. Taavi heitis meevärvi karvadega kaetud käe talle naksti ümber. Mul polnud mingit tahtmist näha ega kuulda, mis edasi saab. Astusin selg ees ÕOV ruumist välja.

      Järgnes matemaatikatund. Midagi nii kiretut, ebaloogilist ja ajudel istuvat – ühesõnaga igavat – pole maailmas veel leiutatud. Kui tunnis räägitakse pika numbrijoru lihtsustamisest, ei muutu need mis tahes valemeid rakendades iial lihtsamaks, arvude koondamisel tuleb neid ainult juurde, ja tundmatud, olgu nad x-id või y-id, jäävadki minu ajukäärudes tundmatuteks objektideks. Hüperaktiivne mata õps aga vuhiseb mööda klassi edasi-tagasi, veab tahvlile kriidi klõbinal üha uusi valemeid ning lõuad jahvatavad tal seejuures kiirelt ja isukalt.

      „Lahendage ülesandeid, muudkui lahendage!” kraaksub ta tunnist tundi. „Mina ei pea teie eest kogu tööd ära tegema. Minul on ülikool juba ammu lõpetatud, teil alles 11. klass käsil! Lahendage, ärge istuge niisama!”

      „Ma lahendaks sõrmed villi, kui klassi ees seisaks pikk ilusate säärtega blondiin, otse ülikoolist tulnud,” sosistas Kaupo mu selja taga. Tjah, kahjuks on meie mata õps täpselt vastupidine tema unistuste pedagoogile. Lühike kõverate jalgade ja halli peaga pensionär, väikesed silmad kortsulises nirginäos. „Võib-olla saaksin ma siis ka sellest ülesandest aru.”

      Mida see Kaupo õige halab! Tema ei pea ühte arvestustööd viis korda ümber tegema, enne kui pika miinusega kolme kätte saab – visaduse eest. Minuga on alati nii. Õpi või pea pooleks, kasu ei midagi! Mata lihtsalt ei ole minu ala. Õpsi selline vabandus muidugi ei kõiguta, tema ajab oma matemaatilist täpsust taga ja nimetab mind vaid „laisaks ja vas-tu-tus-tun-de-tuks noormeheks”. Õnnetuseks ei ole ta suu peale kukkunud ja kui vaja, räägib terve klassi surnuks. Seepärast lähemegi me, vaesekesed, mata tundi nagu lahingurindele, lootuses, et 45 minuti pärast oleme endiselt elus ja suure vedamise korral isegi terved.

      Miks me peame selles nõmedas komejandis kaasa mängima ja raiskama aega, kallist aega, mis kahekümne esimesel sajandil aina defitsiitsemaks ressursiks muutub? „Te ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks,” kordavad õpsid harvemal juhul üle päeva vanade roomlaste tarkusetera, mida nad ise tõsiselt ei võta, sest ainult õpilaste „koolilembusest” nemad oma kukruid täidavadki. Meie, õpilased, oleme vaid marionetid, keda СКАЧАТЬ