Esimene aasta. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

      Viis minutit hiljem ei näidanud autorivi ikka veel mingit märki liikuma hakkamisest. Kristjan trummeldas sõrmedega roolile ja vaatas ringi. Natuke maad eespool oli paremat kätt ühe väikese kõrvaltänava ots, kuid sinna keeramiseks peaks ta mööda kõnniteed sõitma. Järsku märkas ta üksikut kuju, kes kiirel sammul linnapiiri poolt lähenes. See oli väikest kasvu kõhn noor naine, pooleldi krunnist lahti pääsenud tumedate juustega, moodsalt riides ning päris ilus. Kuid Kristjani tähelepanu köitis peamiselt tema hüljatud ilme.

      Ignoreerides Katrini ärevat küsimust: “Kuhu sa lähed?”, tegi Kristjan autoukse lahti ja ronis välja. Ta läks kiiresti ümber auto kõnnitee poole ja hõikas: “Vabandust! Ega te ei tea, mis seal lahti on, et see ummik ei liigu?”

      Kogu peatus, pöördus ja vaatas tummalt Kristjanile otsa. Too vahtis naise suuri silmi, taibates järsku, et nende meik on pisaraist laiali läinud, ning tundes häbi, et teda seganud oli. Kohmetult küsis ta siiski veel kord: “Lihtsalt, te tulete sealtpoolt… Ega te ei tea, mis seal toimub?”

      “Tee on kinni,” vastas naine nii vaikse häälega, et Kristjan teda üle autode lärmi vaevu kuulis. “Linna piiril on politsei ja sõjavägi. Nad ei lase enam kedagi sisse ega välja.”

      Kristjan vandus mõttes ja Katrin valjusti. Mees võpatas ja vaatas avatud autoakna poole, ta oli õe peaaegu unustanud. “Tule autosse tagasi,” ütles Katrin tungivalt.

      Kristjan kõhkles, vaadates ikka veel samal kohal seisvalt võõralt naiselt autole ja jälle tagasi. “Me võiks –” alustas ta, kuid õde katkestas teda, poolsosinal ja ometi lõikavalt: “Ei! Me ei võta võhivõõraid peale! Ta võib samahästi nakatunud olla! Tule tagasi autosse!”

      Katrin vaatas, kuidas noor naine õlgu kehitas ja minekule pöördus, ning tundis piinlikkust, kuid mitte kahetsust. Ta polnud aru saanud, et tema hääl nii kaugele kostab, aga nii ei pidanud vähemalt midagi seletama hakkama. Vend näis samuti häbenevat – too hõikas naisele järele: “Aitäh abi eest!” –, kuid oli ka Katrini peale vihane nagu tavaliselt. Kristjan istus sõnagi lausumata autosse, virutas ukse kinni ja istus mõne hetke nohinal läbi nina hingates, lõuapärad nii kõvasti kokku surutud, et õdegi seda näha võis. Katrin ei lasknud ennast sellest eriti häirida, ta oli harjunud venna pahameele põhjuseks olema. Olgu ta pealegi vihane, peaasi, et elus.

      Järsku lülitas Kristjan auto ohutuled sisse ja hakkas aeglaselt, kahe rattaga kõnniteele sõites kõrvaltänava poole manööverdama. Paar ummikus seisvat autot andsid signaali, kuid üks sõitis neile järele.

      “Mida sa teed?” päris Katrin selle ettevaatliku tooniga, mida ta pärast venna väljavihastamist kasutas.

      “Mis sa ise arvad? Katsun sellest ummikust välja saada.”

      Paarikümne meetri pärast said nad lõpuks kõrvaltänavale pöörata. Kristjan ütles: “Me peame katsuma mööda neid väikseid tänavaid Männiku metsa jõuda. Sealt võib linnast välja saada, vaevalt nad on juba jõudnud kõiki metsateid kinni panna. Kui ma sidepatis olin, siis me käisime seal harjutamas, ma tunnen seda kanti.”

      Katrin vaatas venda imetlusega. “See on geniaalne! Aga kas sa tead, kuidas siit metsa jõuda?”

      “Ega ma täpselt ei mäleta, aga meil tuleb lihtsalt vasakule hoida.”

      Pärast mõningat väikestel tänavatel seiklemist kohtasid nad uuesti seda noort naist, kes uitas mööda kõnniteed sama hüljatud ilmel nagu ennegi. Kristjan vajutas järsult pidurile ning seekord ei hakanud Katrin vaidlema, vaid otsis sellal, kui vend naisega rääkis ja talle auto tagaukse lahti tegi, oma kotist ohates veel ühe näomaski. Seda võõrale ulatades küsis ta: “Mis su nimi on?” Teietamine tundus veidras olukorras liigse formaalsusena.

      “Greta,” vastas naine maski ette pannes. Tema silmad vaatasid liikumatult ettepoole. Ta näis olevat šokis, mis polnudki eriti üllatav.

      “Mina olen Katrin ja tema on Kristjan.” Katrin nägi, kuidas venna pilk tahavaatepeeglis nende uue kaasreisija poole vilksatas.

      Rohkem nad ei rääkinud. Kristjan manööverdas aedlinna kitsaste tänavate võrgustikus, hoides üldiselt suunda Männiku metsa poole.

      Alles siis, kui nad mööda liivaseid rööpaid väikesest järsakust üles puude vahele sõitsid ja autoaknast pahvak mändide lõhna sisse hoovas, taipas Katrin, et ta oli ummikus seismisest saadik akent lahti hoidnud. Lihtsalt suurepärane, mõtles ta akna üleskerimise nuppu vajutades. Ise olen arst ja sõidan õhu kaudu leviva surmava viirusega nakatunud linnas lahtise aknaga ringi.

      Kristjan vaatas ringi ja meenutas seda, kuidas ta oli Sidepataljonis aega teenides siin treeningutel käinud. Tookord polnud see talle eriti meeldinud. Nüüd tagasi vaadates tundus see aeg lihtne ja tore. Selles jamas kutsuvad nad kindlasti kõik endised ajateenijad reservist tagasi. Aga mina ei saa minna. Ta vaatas õe poole ja uuesti tahavaatepeeglisse. Kui ta õigesti mäletas, pidi ta sõja puhkemise korral (aga see pole ju sõda, selle viirusega ei saa ükski armee sõdida) ilmuma Paldiskisse. Katsume siis mitte sinnapoole sõita.

      Greta vahtis läbi tuuleklaasi otse välja ega mõelnud midagi.

      Suveöö unenägu. Täpselt sellena oli see etendus tundunudki. Globe’i teater, kus võis end tõepoolest Shakespeare’i kaasaega kujutleda, hõljuvad haldjakujud, täiusliku häälduse ja hea intonatsiooniga vanaaegne inglise keel, ja muidugi näidendi tekst ise. See oli väärt lennujaamade järjekordades seismist, õhkutõusmisel ja maandumisel tekkivat kõrvavalu ning norskavaid toakaaslasi hostelis.

      Inga oli sellist reisi igatsenud sellest ajast peale, kui ta oli inglise keele süvaõppeklassis Shakespeare’i õppinud, nii et Toomas oli osanud talle täiusliku sünnipäevakingituse teha. Selle tegi kuidagi veel väärtuslikumaks see, et tudengi rahakotiga olid nad saanud minna ainult üheks nädalavahetuseks ja ööbida hostelis. Inga surus pea vastu bussiistmel magava kallima õlga ja sosistas: “Tead, kui sa paluksid mul praegu endaga abielluda, siis ma ütleksin jah.” Toomas liigatas ja pomises unes. Inga naeratas. Ta aimas, et seda küsimust on varsti oodata, aga kuna mees oli romantik nagu temagi, ootas ta kindlasti õiget hetke ja planeeris seda hoolega, just nagu seda reisi.

      Inga seadis end mugavalt Toomase õla najale ja vaatas akna tagant mööda libisevat tuttavat Tallinna-Tartu maantee äärset maastikku. Reisida oli tore, aga hea oli ka jälle kodus olla. Tartu, armas Tartu, ülikooli peahoone valgetest sammastest nende pisikese Supilinna korterini – hetkeks tundis ta linna järele teravat igatsust ja soovis, et nad juba kohal oleksid.

      Millest see tuleb, et miljonite inimeste sõnad unustatakse, kuid ühe kirjutatut tullakse ka rohkem kui neljasaja aasta pärast tuhandete kilomeetrite tagant kuulama? Kas minu ja Toomase armastus võiks ajalukku minna? Mitte et seda mulle vaja oleks, aga ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see juhtub.

      Ei Inga ega keegi teine ei saanud kunagi teada, millist ajalugu nad tegelikult tegid – et just see romantikutest tudengipaar tõi oma armsasse Tartusse esimesena tõelise katku.

      Emil tundis, kuidas ta käed ja jalad pärast seitsmekümnekilomeetrist rattasõitu külavaheteedel ja metsaradadel kontrollimatult värisevad. Ta oli Taevaskoja lähedale pargitud hõbedase Lexuse juurde tagasi jõudnud, ratta raamile kinnitanud ning autosse istunud, et puhata ja ajaviiteks raadiot kuulata. Kuuldud uudiste peale oli ta spordijoogipudeli käest visanud, auto käima pannud ja sõitma hakanud. Kuid juhtida oli raske, sest käte ja jalgade värin СКАЧАТЬ