Esimene aasta. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koju jõudmise ja ema hoiatamise. “Ma ei tea,” tunnistas ta. “Vist küll.”

      “No kui seal toimub tõepoolest see, mis sa rääkisid, siis ei lase ma sind kuhugi,” ütles Lumi kindlalt.

      Seal, mõtles Leemet. Seal, kusagil mujal, kaugel eemal, aga mitte kunagi siin, kus taluõuel on alati loona hinged ja igivana rehielamu ja ema. Siia ei jõua maailma hullumeelsus kunagi.

      Aga isegi Maavald ei saa ennast maailmast ära lõigata. Hullumeelsus oli juba tema autoga heki taha pargitud ja poolmädast väravast polnud sellele tõket.

      Leemet teadis, et ema keelduks seda uskumast, nii et ta ei hakanud seda ütlema. Mitte kohe, mitte veel. Kui ta ainult ise suudaks seda mitte uskuda.

      Ta tõmbas sügavalt hinge ja üritas mõelda. Tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellises olukorras käituda tuleks. “Linnades on asi kõige hullem,” ütles ta aeglaselt. “Kui need õigel ajal karantiini pannakse ja viirus sinna ei jõua, siis ehk… Aga muidu on kõige suurem võimalus nendel, kes on maal, nagu meie. Ainult et… enne, kui nad jõuavad karantiini rakendada, pääseb osa inimesi kindlasti linnadest välja. Sellised, kellel on mõistus peas ja kes katsuvad kuhugi eraldatud kohta jõuda.” Ta vaatas emale otsa. “Ja mõni neist võib viiruse endaga kaasa tuua.”

      “Võib-olla oled sina nakatunud?” Lume hääl kõlas peaaegu pilkavalt.

      Leemet neelas kurku kerkiva oksemaitse nii hästi-halvasti kui suutis, alla. “Ei. Ei, ma ei usu. See polnud veel Tartusse jõudnud. (Kui palju inimesi reisib iga päev Tallinna ja Tartu vahel?) Ja kui oligi, siis mina pole viimasel ajal kesklinnas käinud, ma pole suurt kellegagi kokku puutunud, ma pole õieti laborist väljagi saanud. (Aga Erna? Kas ta ei öelnud eile, et käis linna peal endale kingi otsimas?) Põhiline nakkusoht tekib siis, kui haige köhima hakkab. Ma pole küll kedagi köhimas kuulnud… Nii et…” (Ma peaksin ära minema, ma ei tohi ema ohtu seada. – Ei, see on juba lollus. Ma pean paanitsemise lõpetama.) Ta neelatas veel kord. “Eks see siis paistab,” ütles ta võltsi vaprusega. “Aga esialgu peaksid sa igaks juhuks minust eemale hoidma.”

      Lumi pani teekruusi käest, tõusis püsti, tuli poja juurde ja kallistas teda. Ta tegi seda väga harva. Leemet surus põse vastu ema väga heledaid, peaaegu valgeid juukseid ja nuusutas nende nõrka lõhna, mis meenutas pärnaõisi. Ta tundis peaaegu, et võiks kukkuda, kui ta üsna kiiresti jälle lahti lasti.

      “Kui sina oled nakatunud…” Lumi ei lõpetanud lauset, pööras pilgu kohmetult ära, korjas teekruusi üles ja läks majja. Leemet heitis üle õla pilgu väravale, kuid järgnes siis emale.

      Võib-olla saavad nad veel natuke aega rahu.

*19. JUUNI 2013, KELL 14.08, VILJANDI, EESTI

      Õpetaja Linda Saare vaatas aknast välja ja mõtles, mida tema suvetööl olevad õpilased arvaksid, kui nad teaksid, et ta tahab siit klassiruumist juunikuiselt värskesse rohelusse pääseda vähemalt sama palju kui nemad. Tõenäoliselt nad ei usuks seda. Keskealiste õpetajate ainus soov ja eesmärk elus peaks ju olema õpilaste piinamine.

      Ta tõusis püsti ja jalutas klassi kolme akna ees edasi-tagasi, pidades samas igasugusel kahtlasel nihelemisel silma peal. Ta teadis, et Sannal on spikker, aga veel polnud tüdruk leidnud võimalust või julgust seda välja võtta.

      Seal nad istusid, strateegiliselt üksteisest piisavalt kaugele paigutatud, et sosistamist võimatuks teha. Teoreetiliselt oleksid nad pidanud grammatikateste lahendama – kaks eesti ja kaks inglise keele oma –, aga tegelikult veetsid nad rohkem aega lihtsalt oma töid vahtides ja aeg-ajalt tema poole piiludes. Linda juba aimas, et tänasega nad teste tehtud ei saa ja suvetöö peab edasi kestma. Nad tuli ju kuidagi vähemalt põhikooli lõpuni välja vedada.

      Kolm neist neljast olid sellest täiesti lootusetust 7.b klassist. See oli tegelikult väga kokkuhoidev klass – kahjuks aga hoidsid nad kokku popitegemises, suitsetamises, joomises ja erakordses ülbuses õpetajate vastu.

      Linda avas suu, et käskida Sannal lõpuks taskust välja õngitsetud paber ära anda, kui uksele koputati. See on ilmselt sekretär, kes tuleb mingitele järjekordsetele dokumentidele allkirju võtma. Direktor oli juba puhkusel ja ka sekretär tahtis oma tööga ühele poole saada. Vahel muutus ta oma nõudmistega päris segavaks. Õpetaja läks ukse juurde, tundes kuklakarvadega, kuidas spikrid päevavalgele ronivad.

      Uudis, mida ta näost valgelt sekretärilt kuulis, pühkis spikrid täiesti meelest. Ta oli küll ajalehtedest selle viiruse kohta lugenud, aga polnud kuulnud, et see on ka Eestisse jõudnud. Kooli kantseleisse oli helistatud Viljandi linnavalitsusest. Sealt oli teatatud, et paari tunni jooksul jõustub linnas karantiin ja nende koolimaja vajatakse piirkondlikuks kriisikeskuseks või millekski taoliseks. Peaaegu hüsteeriline sekretär polnud sellest kas õigesti aru saanud või ei suutnud seda välja öelda. Ta korrutas närviliselt, et oli püüdnud direktorile helistada, kuid tolle mobiil oli lülitatud postkasti.

      Linda üritas kainelt mõelda. “Kes praegu veel majas on?”

      “Tähendab, ma saan aru, et tal on puhkus, aga ta võiks siiski vähemalt kättesaadav olla, hädaolukorra puhuks… Oh jumal, see pole isegi hädaolukord, ma ei teagi, mis see on… Mida?”

      “Kes praegu siin koolimajas on?” Õpetaja tundis, et sekretäri paanika mõjub kuidagi rahustavalt, laseb tal end targemana tunda.

      “Oh… Ma ei teagi… Õppealajuhataja käis hommikul, aga ta läks juba ära… Siin pole ühtegi vastutavat isikut, püha jumal, mis me peale hakkame?”

      “Rahune maha, Terje. Meil polegi direktorit ega õppealajuhatajat vaja, mida nemad praegu rohkemat teha saaksid? Me peame seda asja rahulikult võtma. Mõtle nüüd, kes veel majas on?”

      Sekretär vaikis natuke aega, üritades ilmselgelt oma hingamist kontrolli alla saada. “Majandusjuhataja, poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja paar töömeest, kes arvutiklassi remondivad,” ütles ta lõpuks üllatavalt selge häälega. “Rohkem ei tohiks kedagi olla.”

      “Kas lapsi on veel kusagil?”

      “Ei… Ei. Sinu omad on ainsad.”

      “Selge. Teeme nüüd nii. Sina otsi kõik inimesed üles, saada töömehed koju ja võtke siis koos Tanja ja Eeroga uuesti linnavalitsusega ühendust. Neil on kindlasti mingeid täpsemaid juhtnööre. Väga hea, et Tanja ja sina siin olete – majandusjuhatajal on kõik võtmed, ta teab, kus miski on ja saab asju korraldada, ja sina tunned kogu paberimajandust. Oodake ära, kuni linnavalitsusest keegi siia tuleb, näidake neile asjad kätte ja minge siis koju.”

      “Ja mida sina teed?”

      “Mina lähen viin lapsed koju. Nad mahuvad kõik minu auto peale.”

      “Aga –”

      “Kui nad hakkavad linna karantiini alla panema, siis on meil kiire, ja seal väljas võib mis tahes toimuda. Me ei saa neid lihtsalt omapäi minema saata. Kas sina tahad nende vanematele seletada, kuidas nad meie koolis suvetööl olles kadunuks jäid?”

      Sekretär vahtis teda mõne hetke ja noogutas siis.

      Ehkki nad olid püüdnud vaikselt rääkida, olid lapsed siiski enamikku kuulnud. Testid vedelesid unustatutena laudadel, Sanna oli oma spikrigi nähtavale jätnud. Linda vaatas neid ja püüdis leida midagi, mida öelda, kuid mitte midagi ei tulnud pähe.

      “Kas see on see viirus?” küsis Jaanus häälega, millist õpetaja ei mäletanud СКАЧАТЬ