Esimene aasta. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ värises, kui ta õpetaja oma surus, kuid ta kiirustas siiski mööda koridori minema. Linda ja lapsed järgnesid tema kontsaklõbinale ning pöörasid siis trepist alla.

      Laste kodud, nagu õpetaja käigupealt kindlaks tegi, asusid õnnetuseks kõik üksteisest üsna kaugel. Ainult üks neist elas lähedal kesklinnas, teine aga Paalalinnas, kolmas Männimäel ja neljas koguni linnast väljas Viiratsis.

      Parklasse jõudmise ajaks näis osa laste julgusest naasnud olevat. Linda vana Nissanit nähes hüüatas Karl, 7.b klassi värvikamaid esindajaid: “Kas sa hullemat romu ei osanud endale osta?”

      Linda kergitas kulme, ehkki õpetajalikku ilmet oli pooljoostes palju raskem ette manada kui klassi ees seistes. “Kui ta sõidab, siis muu ei tohiks tähtsust omada, Karl.”

      Jooksusammud tegid ainult natuke haiget ja õnneks olid lapsed ärevuse või – Karli puhul – tema auto põlastamisega liiga hõivatud, et märgata, kui kaua tal istmele ronimine aega võtab. Muidugi oli ta seda aasta jooksul ka üksjagu harjutada jõudnud, nii et see läks kiiremini kui alguses. Ta keeras võtit süütelukus, olles tänulik, et tal üldse auto on. Ta ei uskunud, et oleks suutnud lapsed jalgsi liikudes koju saata.

      Parklast tänavale pöörates püüdis ta saavutada oma kõige autoriteetsemat häält: “Kui teie vanemaid või kedagi teist kodus ei ole, siis ärge minge kuhugi, katsuge neile helistada ja oodake nad ära. Püsige kodus.”

      Anete, väikest kasvu ja väga hoolitsetud moeka välimusega tüdruk lasti kesklinnas esimesena maha, ning kummalisel kombel paistis ka tema üsna väikese lapsena, kui ta oma maja poole jooksis, nagu jalad võtsid.

      Edasi sõitsid nad väikese Viljandi kohta ebatavaliselt paljude autode vahel manööverdades Paalalinna. Jaanus hüppas oma maja ees maha ja nad liikusid edasi Männimäe suunas.

      “Kas sa kiiremini ei või sõita, eit?” käratas esiistmel istuv Karl, kui nad Männimäe Selveri juures foori taga pika autorivi lõpus seisma jäid.

      Linda oli selliste pöördumistega harjunud, kuid praegu torkas see kuidagi eriti valusalt. “Palun ära räägi minuga nii, Karl.”

      Poiss turtsatas. “Kõik on nagunii perses, mis mõttega ma sinuga viisakas peaks olema?” Õpetaja kuulis, kuidas Sanna tagaistmelt ütles: “Lõpeta ära.”

      Linda vaatas korraks Karli poole ja siis uuesti foori poole. “Tead, sul võib õigus olla. Ehk pole praegu tõesti tähtsust, kas sa oled õpetaja vastu viisakas või mitte. Aga sa solvad inimest, kes juhib autot, mis sind koju viib, nii et võib-olla oleks viisakus ometi kord sinu huvides.” Kohe, kui see öeldud sai, tundis ta õudust ja häbi – see kõlas, nagu ähvardaks ta praeguses olukorras väikest hirmunud poissi. Mis tal ometi viga on? “Anna andeks, Karl. Ma ei mõelnud seda ähvardusena. Ma lihtsalt… Meil kõigil on praegu närvid krussis. Anna andeks.”

      Poiss ei vastanud midagi, lihtsalt istus edasi moel, mis tema enda meelest oli kindlasti üleolev lösutamine, kuid Lindale paistis rohkem kössitamisena. Fooris süttis roheline tuli ning autorivi hakkas aeglaselt liikuma.

      Lõpuks jõudsid nad õige paneelmaja juurde ja Karl kadus sõnagi lausumata autost. Linda ohkas talle järele vaadates ja pidi just uuesti sõitma hakkama, kui Sanna järsku küsis: “Õpetaja, kas ma võin ette istuda?”

      Linda ei mäletanud, millal see tüdruk teda viimati õpetajaks kutsunud oli. “Tagaistmel on turvalisem, Sanna.”

      “Mul ükskõik. Ma ei taha siin üksi istuda.” Haledalt läbi kukkunud püüe oma tavalist ülbet tooni kasutada tõi õpetajale peaaegu pisarad silma. Lõpeta see tobe tundelisus ja rahune maha. Ta rääkis ka iseendaga alati teises isikus nagu mõne õpilasega. Sinust pole mingit kasu, kui sa vesistama hakkad.

      “Hea küll, tule siis ette, Sanna. Aga vaata, et sa turvavöö kinni paned.” Süütundega meenus talle, et varem polnud ta seda lastele meelde tuletanud.

      Nad sõitsid Männimäe poolt linnast välja ja keerasid Karksi maanteelt Mustla maantee poole, et ringiga Viiratsisse jõuda. Sanna pere maja oli ilmselt hiljuti remonditud ja ilusa hooldatud aiaga. Lindale tundus, et ta nägi kedagi ühe akna taga vilksatamas, ja ta eeldas, et tüdruk jookseb koju sama kiiresti nagu teised. Kuid Sanna kõhkles.

      “Õpetaja, ma spikerdasin täna.” Tüdruk oli autoukse juba lahti teinud ega vaadanud tema poole.

      Linda sundis oma hääle kergeks. “Noh, mõnikord on spikrist palju kasu. Selle tegemisega saab asi juba selgeks, nii et pärast polegi seda vaja.”

      Sanna vaatas korraks talle otsa ja siis jälle maha. “Aitäh. Minu ja teiste eest ka.” Siis lipsas ta minema.

      Linda pilgutas silmi, tõmbas hinge ja hakkas tagasi Viljandi poole sõitma. Viiratsist välja jõudmise ajaks oli ta otsustanud, et kuna tal pole peret, kelle pärast muretseda, võib ta samahästi kooli minna ja vaadata, kas saab seal kuidagi aidata. Kohe algab karantiin ja vast pole see viirus veel Viljandisse jõudnud, nii et kõik peaks ju hästi minema.

      Viljandi järve orgu jõudes oli ta sunnitud kümmekonnast autost koosneva rivi taga peatuma. Eespool, linna piiri juures paistis mitu politseiautot ja isegi üks kaitseväeveok. Karantiin oli juba alanud.

*19. JUUNI 2013, KELL 12.59, TABIVERE VALD, JÕGEVAMAA, EESTI

      Eesti Vabariik. Nastja turtsatas omaette. Riik või asi, neil polnud aimugi, kuidas oma kodanikke kaitsta või mida praeguses olukorras üldse peale hakata. Kõik juhised ja korraldused käisid üksteisele vastu, oli ta mobiiliga raadiot kuulates kindlaks teinud: ühelgi eesti- ega venekeelsel jaamal polnud ilmselt selget ettekujutust, mida inimestele öelda. Püsige kodus, ärge võtke ette mingeid reise, hoidke eemale rahvarohketest kohtadest, kandke näomaski. Aga kuidas ta peaks kodus püsima, kui sinna jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita rahvarohkes bussis ja läbida Kohtla-Järve kesklinn? Ja kust kurat ta selle näomaski peaks võtma?

      Pealegi oli ilmselge, et nendest korraldustest ei pea keegi kinni. Maanteel oli palju autosid ja tavalisest rohkem kihutajaid, nad olid näinud tervelt kolme avariipaika. Bussijuht sõitis ebakindlalt, tahavaatepeeglistki oli näha, et tema nägu on kahvatu ja higine. Bussis oli nelikümmend ärevil, valjuhäälset, aeg-ajalt kätega vehkivat inimest. Nad poleks tohtinud reisida, kuid enamik bussis viibijaid sõitis koju ja oli igasuguse peatumise või Tartusse tagasi pöördumise lärmakalt maha hääletanud. Osa neist üritas endiselt kodustele helistada, Nastja oli sellest ammu loobunud. Kõik mobiilivõrgud olid üle koormatud – niipalju siis jõukast, üleni internetiseeritud ja mobiililevialadega kaetud e-riigist. Mis kasu sellest kõigest oli, kui hädaolukorras ei saanud isegi oma perekonnale helistada?

      Osa reisijaid oli endale mingi salli või räti näo ette sidunud, ehkki bussis oli põrgulikult palav. Nastja mõtles, kas ta peaks sama tegema. Nagu korralikul tudengil kunagi, oli tal koju sõites kaasas musta pesu kott, kus peaks leiduma üks ainult natuke määrdunud siidsall –

      Sel hetkel kostis kohutav raksatus, metallikrigin ja klaasiklirin. Buss jõnksatas, liikus pööritamapanevalt suure kiirusega täiesti vales suunas ja paiskus teelt välja.

*19. JUUNI 2013, KELL 12.36, TALLINN, EESTI

      Katrin keris autoakna alla ja pistis pea välja.

      “Siin on sama värk. Ma ei näe isegi, kui kaugele see ulatub… Kas nad on tõega juba linnapiiri kinni pannud?”

      Kristjan ei öelnud midagi. Männiku teel oli olukord samasugune nagu Vabaduse puiesteel, mida nad olid esimesena proovinud. Natuke maad enne linnapiiri pidid nad peatuma, sest linnast väljuval СКАЧАТЬ