Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Frithugari ja Eomeri kedagi, kes mõdust osa said, soojenesid haukide pead kergesti. Tõsi küll, vabalt said rääkida vaid edeling ja ta pojad, teised pidid sõnajärge ootama. Et aga Wodenist põlvnevad kütid kustutasid agaralt nälga, vestlesid algul peamiselt scippared – Thoen ei teinud tavaliselt suuri sõnu ega vestelnud meelsasti.

      Ballimar kuulas nende juttu tähelepanelikult, kuid see, millest räägiti, ei huvitanud teda kuigivõrd; mereratsude ohjajad rääkisid peamiselt tülidest naabritega, tõusvatest hindadest, aegade närususest ja muust, mis Ballimarile kaugeks jäi.

      “Ajad on halvad,” sõnas Eomer. “Friisid valvavad oma randu hoolsalt, paljud edelingid on koos kõigi oma ründuritega jätnud nende randadel oma elu.”

      “Saak on retkedel üha napim,” kinnitas Frithugar.

      Ballimar muigas sisimas mõrult – juba tema isa kojast röövitu väärtus oli suur, suurem paljude ülikute varast. Kaubitsemise, rüüsteretkede ja andamitena oli see paljude aastate jooksul korjunud tema suguvõsa valdusse; teadmata olid aga need lõputud aarded, mida Kimbrungid suguvõsa väe alalhoidmiseks maasse olid kaevanud, koobastesse peitnud, järvedesse või sohu uputanud… Neist ei teadnud enam keegi ja Ballimaril eneselgi polnud selge, milline peitevara millises kohas asus. Kuid ööl, mil temast sai vang, võeti kojast palju kulda, hõbedat ja muud vara, enam kui ühe kuningagi wergeldiks vaja…

      “Ka wealhide maalt ei saa enam head noosi,” jätkas Eomer, “teised edelingid on selle tühjaks rüüstanud. Käivad seal ju alates jüütidest kõik rannahõimud, isegi hugad! Pole ime, vannun lohemao saba nimel…”

      “Isegi edeling Baldey käib,” urises Frithugar vaenulikult. “See mees igatseb vist tuld räästasse.”

      “Nii neab Baldey ka meid,” sõnas Ethelwulf isa poole vaadates. Ent Wulfgar ei öelnud midagi; Wulfric aga kasutas juhust ja torkas: “Tuleb ta tappa ja vara saagiks võtta!”

      “Ja kuninga thingil aru anda,” ennustas tema vend mornilt.

      “Kuninga thingil! Meie talu on sakside hõimuliidu maade kaugeimas nurgas, soode ja laante vahel, siia pole veel jõudnud kuningas Lydegari sõnumitoojad ja ta pole kordagi kutsunud meid retkele või pidusöögile, aasirite nimel! Kas kuningas üldse teab edeling Wulfgari väärikast soost, mis on tema enese omaga võrdne?”

      Ethelwulf jahutas oma tulipäise venna õhinat.

      “Räägitakse, et edeling Baldey juures on kuninga mehed joogisarve tõstnud ning küllap Baldey teab, kust tõuseb meie kolde suits… Ära usalda vaikust, mu vend Wulfric.” Mõelnud veidi, lisas ta: “Ka Baldey võib meid rünnata, mitte üksnes meie teda. Alati tuleb valvel olla ja mõelda vaenajast kui targast preestrist… Eks ole ju Baldeygi Tuesco pojapoegade järeltulija ning meiega võrdne. Tal on väärt kaaskond.”

      Wulfric tegi põlgustväljendava käeliigutuse, tema noorukimõistus ei suutnud veel tabada asju, mis olid ta vennale, kahekümne nelja aastasele Ethelwulfile selged. Ethelwulf oli tõeline noorisand – väärikas, vapper sõdalane ja oskuslik scippare. Ethelwulfile ei meeldinud kelkimine ja tühjad kiidukõned; kui noormees suu avas, tulid sealt vaid mõistlikud sõnad. Vanema vennana talitses ta tihti Wulfrici, hoides teda tormakusest ja mõtlematutest tegudest tagasi ning Wulfric austas teda just arukuse, mitte lihastejõu pärast, sest Wulfgari noorem poeg ähvardas vennast vägevamakski kasvada – tema kont oli laiem, kael jämedam, käed suuremad.

      “Kuid Baldeyd tuleb õpetada,” arvas Frithugar.

      “Edeling Baldeyst räägime mõdusaalis, suurte külmade ajal. Siis olgu Brage karikas teil käeulatuses.” Selle välja ütlemise järel mühatas edeling ebaselgelt ja lisas: “Praegu on meil muidki muresid turjal. Oleme jäänud liig kauaks laande ajal, mil tavad nõuavad istumist kodukatuse all, koldetule paistel. Wodeni täku nimel, saaki saime rohkesti, koju naastes peame aasiritele tooma tänuohvri.”

      Taas käis mõdusarv ringi ja söödi liha, et päevane paastumine tasa teha. Kõik haukid olid võimelised päevade kaupa nälgima, see-eest küllusepäevadel õgisid nad end kurguni täis. Nii ka nüüd, jahiretke viimasel päeval enne koduteele asumist. Tagasi pidi pöördutama teist teed mööda, et veel jahiõnne proovida – kui vaid jumalad heaks arvasid. Lihast, mida saagiks oli saadud, pidi jätkuma mõistliku tarbimise korral kevadeni, kuid enne lume sulamist kavatseti siiski jahil käia; lisaks olid veel äsjatapetud karilojused, nii et wulfingidel oli liha laialt käes.

      “Vastik raba,” urises Wulfric. “Aasirid ja vaanirid needku seda sortsikute pesa!” Ta vaatas vaenulikult pimedusse mattunud mäeküngast, mille taga losutas trööstitu kõrgsoo. “Läkitaksin heameelega noole mõnel ööluurijal läbi kõri.”

      “Inimseppade taotud raud ei võta soojõletisi, vahva Wulfric,” ümahtas Thoen tabamatu muigega ringi vaadates, otsekui suutnuks ta silmad läbi niiske pimeduse tungida. “Minu väärika edelingi vapper poeg, vaiki oma vaenust libardite vastu… Udus kanduvad hääled kaugele ja vannun oma isa fylgja nimel, et nii mõnigi nendest sooasukatest on üsna laagri lähedale hiilinud.”

      Neid sõnu kuulsid ka läheduses olevad haukid ja paljude sõjameeste pilgud puurisid sünget pimedat metsaalust. Mõned uskusid seal lausa liikumist märkavat, kuid kartes pelguri nime külge saada, vaikisid targu, sosistades aasiritele või muudele jumalustele palvesõnu, unustamata ka esiisade hingi.

      “Vaiki, Thoen,” lausus edeling, “mitte kõigil ei istu süda nii kindlalt rinnus kui aasiritest põlvnevatel või sinul.”

      “Ka minule pole hirm tuttav,” tegi Osmond suu lahti.

      Edelingil sai lihast küllalt ja ta heitis ülejäägi hooletult Ballimarile, kes suure käntsaka osavalt ühe käega kinni püüdis. Noormees oli sihilikult küpsetanud nii suure lihakamaka, teades hästi, et ülejääk träälidele antakse. Finn vahtis teda silmanurgast kadedalt, sest talle ei olnud antud soola, millega praetükki maitsestada, rääkimata juba mõdust, mida kimber lihale oli valanud. Ballimar ei teinud Filviusest suuremat välja; ta oli algusest peale näinud, et lõunamaalane polnud ei preester, lachner ega odalman, sõdalasest rääkimata. Pealegi ei kuulunud ta Tuescost põlvneva rahva sekka ja tema veri polnud õilis. Peale põlguse polnud temasugused vääritud enamat ära teeninud. Ballimar järas ahnelt maitsvat liha ning isandast järele jäänud kakkude riismeid; liha oli hea, mis seal salata, tõepoolest edelingi vääriline. Kimber urises ja ümises mahlakat lihasuutäit alla neelates.

      Rahulolevalt silmitses edeling õgivat trääli, kes tugevate hammastega lihakäntsakast tükke rebis. Kõht täis, suu mõdust magus ja lõke mõnusalt keha soojendamas, vaatas Wulfgar kõigele pisut lahkema pilguga kui tavaliselt. Ülikule oli meeltmööda see noor ori, kes osutus tõega kasulikuks; tema, Wulfgar, oli teinud õigesti, et võttis kaasa selle kihvakeesid ja amulette täis riputatud trääli, kes päästis Odani elu tarvasarvede vahelt, mille üle oli edelingil eriline põhjus heameelt tunda… Ootamatus heldushoos loksutas edeling tühjavõitu lähkrit, mille põhjas siiski veel mõdusuutäis mulksus, ja viskas selle Ballimarile.

      Kõik haukid tule ääres olid üllatunud, isegi osavõtmatu Thoen Karunahk kergitas imestades oma puhmaskulme. Kuid edelingi tahe oli edelingi tahe ja peremees võis oma trääli hellitada nii, nagu heaks arvas. Ja Thoen polnud rumal, küllap ta juba teadis, miks Wulfgar sellesse orja leebemalt suhtus kui tavaliselt – oli see ju Odani päästnud… Ning Odan – temaga olid asjad selgemast selgemad. Kõige lisaks oli mõdu veel ja sellest lonksust poleks niikuinii enam meestevaheliseks ringiks jätkunud.

      “Minu auväärne isa,” alustas Ethelwulf ja, saanud lubava peanoogutuse, jätkas: “Peame varsti jälle tüüringitelt ja heruskidelt soola võtma. Seda on meie talu СКАЧАТЬ