Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      Ilja Borissovitš Kovalenko nõjatus ühenduskonstruktsiooni raudkäsipuu najale, mis kulges piki tohutut angaari. Tema all, mehaanikute ruumide ees seisid reas valged tolmused kiirabiautod.

      Kovalenko tõmbas sigaretti ja vaatas ehituskraanasid ning selja taha jäävat raudust. Ukse keskele sinisele sildile olid kirjutatud numbrid 221.

      Kui suureks kogu see osakond paisuda võib? mõtles ta. Ta uuris ilmatuma suure mäe auklikke külgi ja allpool asuvaid väiksemaid ehitisi, mis kerkisid koopaavaustest oma tsementeeritud koridoridega. Nagu kaevikud, mõtles ta, mis seovad eri rindeid.

      Eemalt paistsid veoautod, mis laadisid kuupmeetrite kaupa kaljutükke.

      Kas nad ehitusega kunagi ka ühele poole jõuavad?

      Kovalenko juhtis pilgu veel kaugemale. Ehitist ümbritsev mägi koosnes sajakonna meetri kõrgustest basaldimoodustistest. Kui vana see olla võib? Üsna hiljutine, aga mitte ka verinoor. Paarsada miljonit aastat? Nii… Kus kohas ma üleüldse olen? Elada nii kaugel, teadmata siiski, kus täpselt.

      See kõrgustik, külmad talved ja soojad suved. Kevaditi paistsid eemalt valged ja roosad lilled ning ehitise lähedal kasvasid rohelised piimalilled, sinised sillad ja iirised. Ja hiljem puhkesid õide mandli- ja aprikoosipuud ning eemal mäeseljakul paistis vana õigeusu kirik.

      No, nende jaoks, kes kogu oma elu siin ehitises veedavad, polegi mingit tähtsust, kus kohas nad on.

      Kovalenko vaatas alla hoonevundamendi poole. Tsementplokkide vahelt pressisid välja kollased ja oranžid saialilled.

      Ja taas peatus ta pilk põiki pargitud KIM-il.

      Kindlasti MGB.19 Kas kedagi jälitatakse?

      Kovalenko suitsetas sigareti lõpuni ja kustutas selle ühe kraani külge ära.

      Äkki kontrollivad nad keemik Antonovit? Või seda tallalakkujat Grekovi?

      Või – mind?

      Kovalenko mõtiskles niimoodi kaua. Esimest korda nägin sellist autot paar nädalat tagasi, kui meie pühapäevast metsasõitu saadeti, ja pärast seda…

      Taas tekkis see tuttav tunne. Loitev leek, mis siis kustub ja saab jälle uut hapnikku.

      Äkki on see Kurov ise, kel on kahtlusi tekkinud ja kes on minust teatanud?

      Või on sellel sel juhul üleüldse tähtsust, kes seda tegi?

      Kovalenko üritas aru saada, kas keegi istub autos, aga klaasid olid toonitud ja ka päike paistis vastu.

      Kui mu plaan vaid õnnestuks, mõtles ta, kui ma vaid siit minema saaks, kui ma vaid…

      Järsku tehti sinine uks Kovalenko selja taga lahti ja välja astus Kurov.

      „Ahh, seal te oletegi,“ lausus Kurov säraval pilgul.

      Alati see näoilme, mis vihjab, et ta on valmis, nuhib ja peab valvet.

      Kurov võttis maski suu eest ja pani sigareti põlema. Nad seisid hetke vaikuses ja hakkasid siis piki akendeta läbikäiku kliinikuosakonna poole minema, vahetasid seejärel jalanõud ja kõndisid mäe sisemusse esimesse haiglasaali, kus oli tosinkond terasest raami.

      „Nonii, seltsimees vanemteadlane Kovalenko, sa ei suuda täna ka meie tegemistest eemale hoida? Kas jälle B-599?“ uuris Kurov ja köhatas. „Tavaliselt on üsna lihtne kolleege teistest laboratooriumitest eemal hoida.“

      „Mida te sellega öelda tahate?“ vastas Kovalenko.

      Paar meest nende ees olid just ametis põranda puhtaks pesemisega. Kahekordselt raamilt nirises põrandale verd ning ühe meesterahva surnukeha küljest ühendati instrumente ja torusid lahti. Kovalenko sai kohe aru, et oli kasutatud tuimastuseta operatsiooni – nahk oli maha võetud, aga kolju juustega alles. Paksud mustad asiaatlikud juuksed.

      „Jaa, ikka sellepärast, et te olete geoloog,“ vastas Kurov ja naeris. „Või olete te keegi teine? Võib-olla olete nuhk ka? Vabal ajal.“

      Kovalenko naeris ettevaatlikult.

      „Kui arvestada siinseid meditsiinilisi aspekte, siis võib öelda küll, et ma olen alati tundliku kõhuga olnud,“ vastas ta. „Ja mis südametunnistusse puutub, on see täielikult puhas. Seni, kuni suudame päästa miljonite Nõukogude Liidu kodanike elusid. Kuidas te neid siin nimetate – katseeksemplarid?“

      „Üksused, aga kas ma võiksin teile maski olulisust meelde tuletada?“

      „Muidugi.“

      Kovalenko pani maski suu ette ja jätkas: „Üksused. Nad on ju põhjakiht, parimal juhul vaenlased. Ei midagi enamat.“

      Assistent aitas Kovalenkol valge kitli selga tõmmata.

      „Kas neid on ikka piisavalt?“

      „Te mõtlete jaapanlasi?“

      „Jaa.“

      „Varud on endiselt üsna suured. Te teate ju, et saime 731. üksusest kogu personali.“

      Kovalenko noogutas, üritades detaile meelde tuletada. Hiinas, okupeeritud Heilongjiangi provintsis asuv jaapanlastele kuuluv bioloogiliste ja keemiarelvade tehas oli langenud 1945. aasta Manchukuo sissetungi ajal venelaste kätte. Ameeriklased olid kõigi olulisemate teadlaste osas otsuse langetanud, aga kogu varustus, vangid, surnukehad ja personal toodi 731. üksusest Sverdlovski. Ja sealt siis juba Tšeljabinskisse. Kõik need jaapanlased, kes ei olnud järginud oma ohvitseride käsku võtta kaaliumtsüaniidi ja teha tuhandeaastase Jaapani keisririigi nimel enesetapp, olid nüüd Nõukogude Liidu uurimismaterjal.

      „Kas ma võin teilt üht asja küsida, seltsimees?“ uuris Kurov, samal ajal kui nad saali lahtrite vahel edasi kõndisid. „Kui kaua te siin töötanud olete?“

      „Oi, varsti juba neli aastat,“ vastas Kovalenko. „See oli mu kõige õnnelikum päev, kui selle kinnituse sain. See on koht, kus elada ja surra.“

      Kas see kõlas natuke liialdatult? mõtles Kovalenko. Kas ma ütlesin seda liiga automaatselt?

      Kurov vaatas Kovalenkole tähelepanelikult otsa, suunurgas aimatav muie.

      „Kust te pärit olete? Tööaega pole vist sobilik küsida, aga kui me juba nagunii juttu ajame. Kus te hariduse saite? Olete vist kogu aeg olnud mineraloogia laboratooriumi osakonnajuhataja?“

      Kovalenko hingeldas kergelt.

      Kui Kurov mind tõesti kahtlustab ja ma oma vastused korrektselt sõnastan, siis olen ehk vähem luubi all.

      Kovalenko vastas aeglaselt: „Kasvasin üles tagasihoidlikes oludes Kolomnas koos oma emaga. Mind heideti välja riiklikust geoloogiainstituudist, kui olin esitanud raporti vastuvõetamatust saastest sünteetiliselt loodud safiiride valmistamisel. Professor Ivanov sellist asja ei talunud. Ta oli sotsialistliku Nõukogude Liidu tuntuim võltsija ja mina olin siis alles 21-aastane. Ühel õhtul, kui sõin koos emaga köögilaua taga seenesuppi, ja mäletan, et raadiost tuli „Miška Odessast“…“

      „Jaa, tõesti. See on mul ka meeles.“

      Mõlemad СКАЧАТЬ