Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kahju, Ida, aga nüüd oled sa osa sellest. Tunnen end süüdi, et sind on sellesse tõmmatud, kõik see, mis Stockholmis juhtus. Aga ehk sa veel tänad mind millalgi, et said selles osaleda.“

      Ida vahtis Almale otsa. Mida ta sellega mõtleb? Ema Evat?

      „Lasse?“ küsis Alma.

      „Jaa?“

      „Jää sa siia auto juurde valvesse. Ütlesin Jevgenile, et sõidame temaga veel natuke kaasa. Talle on makstud. Vaata, et ta ära ei sõida. Ida, tule sina aita mul asju tassida.“

      Alma ja Ida kõndisid kiiresti välisukse juurde, kus lapsed parasjagu mängisid. Üks väike poiss jäi seisma ja teretas Almat, kes talle vastu naeratas. Pooleldi avatud liftiukse ette pingile olid pandud väiksed portselantassid ja samovar.

      „Lapsed müüvad siin naabritele teed,“ teatas Alma ruttu. „Lift on juba ammu katki olnud, nii et nüüd kasutavad nad seda kioskina.“

      Alma hakkas trepist üles kõndima, mantel järel lohisemas. Kolmandal korrusel pistis ta võtme lukuauku ja toetas õlaga vastu ust, nii et see avanes.

      Tegemist oli ühe toaga, kus polnud seintel ei tapeeti ega maale. Toast immitses kuidagi eriti külm valgus, köök aga oli täis kastruleid, tasse, klaase ning ajalehe- ja dokumendipunte. Üks vene ajaleht oli lahti löödud ja selle all paistis veel paar välismaist. Ühe ajalehe esikaanel hakkas Idale silma kellegi mehe foto. Ida võpatas.

      Pildil oli Lobov.

      Ida vaatas Almale otsa.

      Mida ta tegelikult mõtleb? Tema tütretütar, mina, arvatav Nobeli laureaadi mõrvar. See pole lihtsalt tõenäoline.

      Ida tundis, et oleks tahtnud istuda, aga jäi sellegipoolest seisma.

      Ja Lobov… Alma armastus? Võib-olla. Igatahes oli tema Lobovi armastus. Ja nüüd – surnud! Küll ta alles varjab oma tundeid hästi!

      Ida läks Alma järel teise tuppa ning nad möödusid keedunurgast ja tualetist, kus vesi vahetpidamata peale voolas.

      „Siin meil oligi oma nii-öelda labor,“ teatas Alma. „Minul ja Anatolil. Moskvas tema korteris me end enam turvaliselt ei tundnud.“

      „Kas sa mõtled Lobovi?“

      „Jaa.“

      Toa enda täitis lai voodi ja mitu kirjutuslauda. Laes rippus väike valgusti, millest kumas õrna lillakat valgust. Kirjutuslaudadel oli mitu akvaariumi ja kaks suurt õhuniisutusmasinat, kust kerkis pidevalt auru. Lisaks oli seal kaks Philipsi ja Samsungi logodega pappkasti. Kastid olid perforeeritud ja varustatud soojenduslampidega. Idale meenutasid need miniatuurset kõrghoonet.

      „Ülejäänud mesilased elavad seal sees,“ ütles Alma. „Praegu nad magavad. Ära karda.“

      Alma võttis mantli seljast, paljastades voodrile kinnitatud patareid ja hõbedase teibiga kaetud taskud.

      „Ma korraks isegi mõtlesin, et lased meid õhku,“ ütles Ida ja astus akvaariumi juurde, mille klaasseinad olid paksu kookonikihiga kaetud. Osa olid kuivanud ja lõhkised, teised aga niisked. Alma raputas pead ja tundus tusane.

      „Kui sellise külmaga välja minna, tuleb õiget temperatuuri hoida. Ja hoopis ise temperatuuri liblikatele ja mesilastele.“

      „Ma ei saa aru, kuidas sul see õnnestus.“

      „Ma lihtsalt tegin ettevalmistusi,“ muigas Alma ja hakkas asju plastkotti toppima. „Igatahes vedas, et te just siis tulite. Ise poleks ma kindlasti toime tulnud. Kas ma saaks seda muideks näha?“

      Alma näoilme muutus kohe tõsiseks, kui Ida laeka põuetaskust välja võttis.

      „Sa pead mõistma,“ ütles Alma, nagu tahaks ta seda hetke eriliselt rõhutada, „et need kivid on kõige imelisemad asjad, millega ma kunagi kokku olen puutunud.“

      Ida tegi kaane lahti ja ulatas laeka Almale. Nad silmitsesid seda Kremli kivi natuke aega vaikselt.

      Selle matt pind läikis nüüd veel rohkem ning tundus, nagu helendaksid safiirid iseeneslikust jõust.

      Alma pilgus oleks nagu tuluke süttinud.

      „Missugune vaatepilt. Saad sa aru, Ida? Ja see on nii kummaline. Nii kurblik, aga ka erakordne. Et selle kivi annad mulle sina, Ida.“

      Alma vaatas hellal pilgul kord kivi, kord Idat.

      „Mul on kõige selle pärast nii kahju. Aga sellegipoolest, anna mulle andeks, Ida, aga see on nii mõistetamatu, et ma seda päriselt näen.“

      Möödusid sekundid. Pikk hetk. Ida surus alla tahte täpsemini küsida, kumb Alma tunnetest tähtsam on – näha kivi, mis on mitu aastat arhiivis varjul olnud, või näha omaenda lapselast.

      Aga ei, siis me hakkaks jälle tülitsema?

      „Kas sa selgitaksid, mis kivid need sellised on?“ küsis Ida hoopis.

      Alma nägu lõi särama.

      „Liigub kuulujutt,“ sosistas Alma justkui hüpnotiseeritult, „mille järgi pidi selle kivi omale saama Stalini abikaasa. See tähendab samal õhtul, kui naine endalt elu võttis, nii et ta ei näinud seda kivi kunagi. Ta tulistas end püstoliga südamesse. Ja siis sattus see kuidagi ühte Nõukogude Liidu salajasse arhiivi. Panustasime Loboviga üksnes sellele kaardile – et kuulujutt peab paika.“

      Ida võttis rohelise pliilaeka välja ja andis ka selle Almale.

      „Just nii. Neitsikivi.“

      Alma tegi pliilaeka samuti lahti ja vaatas muudkui korda-mööda mõlemat kivi ning nende metaljaid nukke.

      „Imeline, lihtsalt imeline on neid kõrvuti näha.“

      Alma tõstis kivid ülimalt ettevaatlikult üles – silmis iseeneslik säten-dus – ja libistas nende pindu teineteise vastas.

      Vot nii.

      Kivid sobisidki kokku. Idale tundus, et ta nägi valesti, aga kividest oleks nagu säde kerkinud – ja siis oligi see kadunud. Safiirid helkisid endiselt ja see, mis meenutas õrna tiivaskeletti ja midagi orgaanilist, kerkis endiselt välja hõbevalkja ja metalsena. Aga kas see pole mitte – natuke kokku tõmbunud? Või vähemasti muutunud?

      „Mõelda vaid,“ sosistas Alma. „Need on olnud lahutatud enam kui… kakssada nelikümmend aastat. Ja nüüd, vaata.“

      Ida nägi, et kivide fossiilmuster sobis ideaalselt kokku, meenutades nagu väikest roiet ja selgroogu. Kivipind, safiirid ja tiivanukid saavutasid otsekui metalse tuksleva sära. Teatud nurgast vaadates meenutasid nad väikest kivistunud sfinksitaolist lindu, kes oli jänesepojast pisut väiksem. Ida mõtles, et võib-olla polegi see tiivaots, vaid hoopis midagi muud.

      „Aga osa on ju puudu?“

      „Ei, kaks osa on puudu.“

      Alma jäi korraks vait.

      „Praegu on meil kaks kivi, aga kaks on veel,“ lisas Alma ja kuivatas laubalt higi. „Üks on Vladi ja Miranda käes, kuidas iganes nad selle ka omale said. Igatahes me arvame, et nad ostsid selle New Yorgist Sotheby’si СКАЧАТЬ