Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma laekasse. Alma oli nendega eriti ettevaatlik, justnagu võiks kivid teda põletada.

      „Vanaema, kas on tõsi, et kivid on radioaktiivsed?“

      Alma andis laekad Ida kätte tagasi ning vaatas lapselast taas endisel pilgul.

      „Aga sellest oled sa ju juba aru saanud? Sa ilmselt teadsid seda?“

      Ida vaikis.

      „Radioaktiivsus pole õige sõna, tegu on ioniseeritud kiirgusega…“ alustas Alma.

      „Aga kivid on siis ohtlikud?“ segas Ida vahele.

      Alma näoilme näis etteheitev.

      „Kas sa ei saa aru? Sa pead ju selgitama,“ ütles Ida. „Ma ei saa sellest peaaegu midagi aru.“

      Alma ohkas.

      „Ma selgitan nii, kuidas oskan. Sa küsisid neljanda kivi kohta. Just seda kivi kutsutakse kuulujuttude järgi peaks ja see on olnud kadunud juba 18. sajandi lõpust. Kahjuks pole mul õrna aimugi, kus see asub. Kivi kohta on liikvel mitmeid teooriaid, aga neist rääkimiseks peab olema rohkem aega. Peame siit enne minema saama.“

      Alma läks akna alla, justkui kontrollimaks, et surnuauto on ikka seal. Ida järgnes vanaemale. Lasse ja Jevgeni suitsetasid väljas. Teisel pool tänavat pika plangu taga käisid kaevetööd ning laiad jäätunud roomikujäljed helkisid savis päikesepaistel nagu tulejoad. Plangu tagant paistis mitu vanemat puitmaja ja nende taga väikse õigeusu kiriku kolm kuldset kuplit ning roosakaspunane fassaad, mis näis äsja renoveeritud.

      Põiktänaval sõitsid trollid ja mitmel pool tänaval hakkasid silma sildid nimega Odintsovo.

      „Odintsovo?“ küsis Ida. „Kas seal on niimoodi kirjas? Üritan siinseid tähti selgeks saada.“

      „Jaa.“

      „Kas see on eeslinna nimi?“

      „Just nii.“

      Alma ilme näis taas kurb.

      „Ta oli igatpidi kena mees, Anatoli. Tundub nii uskumatu, et teda enam ei ole. Pean nüüd ise uurimistööga hakkama saama, sest viimaks leidsime teise kivi üles.“

      Ida ei teadnud, mida lausuda.

      „Kuidas see lugu oli? Kas te olite paar?“

      Alma kortsutas kulmu ja üritas naeratada.

      „Kui temalt küsida, siis küllap olime küll paar.“

      „Lasse rääkis, et kohtusite kuskil Tšeljabinski-nimelises kohas, või mis?“

      Alma pilk muutus tumedamaks.

      „Ma ei saa aru, miks ta sulle sellist asja on rääkinud.“

      Alma katkestas jutu ja hakkas kohvrisse asju pakkima: sukad, alusriided ja väiksed plastkotid, mis olid kummipaeltega kinni seotud.

      „Küll ma räägin sulle sellest pikemalt, Ida,“ lausus Alma. „Ma olen sulle selle tegelikult võlgu, aga kõigepealt peame siit minema saama. Kivid leidis Linné õpilane ühest Uus-Meremaa koopast. Aastal 1769. Tema nimi oli Daniel Solander… Aga siis olid ju neli osa omavahel koos.“

      „Seda on Lasse rääkinud. Ja tegelikult on mul õnnestunud Solanderi päevik enda kätte saada, just selle reisi päevik.“

      Alma jättis pakkimise pooleli ja küsis: „Mida?“

      „Selle selgitamine võtab aega, aga autos on Solanderi Uus-Meremaa reisipäevik 18. sajandist.“

      Alma jõllitas Idat.

      „Sa valetad?! “

      „Ei.“

      „Jaa, valetad. See ei saa tõsi olla.“

      Ida vahetas tooni ja lausus selgelt: „Ei, ma ei valeta.“

      Sina oled mulle valetanud, mõtles Ida automaatselt.

      „Aga räägi siis, kuidas sa…?“

      „Sain selle siis, kui olime Soomes. Näitan kohe, kui autosse jõuame.“

      Alma vaatas endiselt Idale otsa.

      „Oled sa ikka päris kindel?“

      „Igatahes on see käsitsi kirjutatud ja 18. sajandist. Ja osa märkusi oli Daniel Solander kirjutanud Uus-Meremaal.“

      Alma näoilme muutus.

      „Sel juhul on see ju… imeline. See on ennekuulmatu, tead sa seda? Tema enda käega kirjutatud päevik? Oled sa ikka täiesti kindel?“

      „Lõpeta nüüd! See on tõsi.“

      Alma näole kerkis lai naeratus ja ta hakkas edasi pakkima – raamatud ja paar isekootud jalasoojendajat.

      „See on ju erakordne,“ hüüatas Alma, pani koti kinni, aga tegi selle siis uuesti lahti ja pakkis veel viimased asjad juurde.

      „Pean seda esimesel võimalusel lugema. See on ju ennekuulmatult väärtuslik ja võib kõik pea peale pöörata! Kui see sul ikka päriselt on.“

      Alma vaatas uuesti välja, kas auto on ikka alles.

      „Siis saame ehk ka selgust, kus on neljas kivi. Sa ei oska ettegi kujutada, kellele need kivid aegade jooksul kuulunud on. Olen üritanud ajada nende jälgi enam kui pool oma elust. Juba nende kahe omamine on midagi väga suurt. See on lausa uskumatu! Need võivad edasi juhatada. Kaugele edasi. Ja nüüd veel päevik ka.“

      Kuhu edasi juhatada, mõtles Ida, kas uute ebahuvitavate uurimisväljadeni – või Eva juurde? Ida ootas loo jätku, aga seda ei tulnud. Alma pressis üksnes kotti asju juurde: oma sülearvuti, kootud labakud, aluspesu ja muud, kuni kott oligi täis. Ta pani koti põntsuga maha, kükitas ise selle kõrvale ja üritas kotti kinni saada.

      Tema kõhn figuur ja kortsud meenutavad küll kõige enam seda ettekujutust, milline üks ligi üheksakümnene vanaema võiks välja näha.

      „Ma saan aru, et ühe korra kohta on liiga palju infot, aga sa võiksid ju ikkagi öelda, mis asjad need sellised on,“ ütles Ida ja hoidis laekaid tugevamini pihus. „Mis kivid need sellised on? Kas see on fossiil, mineraal või mis asi see on?“

      Alma tuli Ida juurde ja võttis ta käest kinni.

      „Ausalt öeldes, Ida, ma ei tea, mis need on, aga mul on oma aimdus. Kuigi sa ei usuks mind sellegipoolest. See on kõige suurem müsteerium, mille lähedusse ma kunagi olen sattunud. See on kindlasti mingit sorti fossiil, aga samas ka mitte. Ja nagu sa nägid, reageerivad teatud loomad selle suhtes väga erksalt, näiteks liblikad, mis sõltub feromoonidest. Aga sel juhul on see pigem kõrvalmõju, juhus. Olen vandunud, et pühendan oma elu nende kivide saladuse teadasaamisele. Neist on hulga rohkem rääkida, aga kiirustame nüüd, peame autosse minema. Sõidu ajal kuuled rohkem.“

      Kui nad korterist välja läksid, aitas Ida Almal mitut mappi hoida.

      „Kuhu me sõidame?“ küsis Ida.

      Alma СКАЧАТЬ