Odessa, Vanessa. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

      „Mille?“

      „Kaks passipilti, Evotška!“

      „Ah jaa… Muidugi… Võta, loodetavasti kõlbavad.“

      Reisikindlustuse oli venelanna juba joonde ajanud, mistõttu oli Eva ülesandeks vaid pabereid täita.Ankeete. Jumal hoidku, et Evotška nurga alt tehtud foto või ruugete juustega pooleldi kaetud kõrv kõike ära ei rikuks.

      Sõbralikult läksid nad kärmel sammul kahe trepimademe võrra üles, kuni põrkasid kokku küsimusterahega, üks pahaendelisem kui teine. Kust pidi Eva teadma, mida tähendab „patronüüm“? Kokkuvõttes käis kõik üpris kähku. Tüdrukud soovisid kõigest hingest ronida võimalikult kiiresti bussi, kirillitsas tempel punasesse passi löödud. Miskipärast oleme inimliigi evolutsiooni käigus õppinud selle ereda värvi suhtes sõnakuulelikumad olema.

      Võitu bürokraatia üle tähistati tavapärases seltskonnas, pool Lasnamäed läks alla Varblasesse, mis oli beibede õhtuparaadile vaatamata hetke kõige kuumem välikohvik Tallinnas. Ruslan võttis enda hooleks vesipiibu ja Irina Bõkova jagas käsklusi, et nende lauale maanduks kaks pudelit Mateuse rosé’d, elevus, mida tekitasid jalgpalli maailmameistrivõistlused Lõuna-Aafrika Vabariigis, kasvas iga sekundiga.

      Nad läksid kõik pöördesse ühe palli ja teda – palli, mitte Evat – kummalgi poolel taga ajava üheteistkümne mehe pärast, selle kummalise rituaali pärast, mida Ruslan suvatses Evale lahti seletada. Poisile ei saa midagi ette heita, ta vähemalt proovis:

      „Kes lööb rohkem väravaid, see võidab mängu. Saad aru?“

      „Aga kas vahet pole, kummasse väravasse?“ küsis segadusse aetud neiu.

      „Ei, Evotška… Meeskonnad peavad palli lööma vastase, vaenlase väravasse…“ näis Ruslan juba kergelt meeleheitel. „See on nagu jäähokiski…“

      „Jäähokis? Kas seda mängitakse suuskadel?“ torkas Evotška olümpiakulla võitnud Šmiguni meenutades vastu.

      Löödult manas Ruslan, kes suisa hooples sellega, et ta lolle ei salli, näole heatahtliku naeratuse. Taolise rumaluse valguses oli isegi põgus kommentaar raiskamine. Ta tõstis väikese viinapitsi suu juurde ja ütles toosti: „Ma luban, et ühel päeval ma veel vahetan oma südame maksa vastu… Jooksin rohkem ja armuksin vähem…“

      Tüdruk ei saanud asjale pihta. „Ei tea, kas ta vihjab millelegi?“ Ja vedelik kallati alla kõridest, mis olidki juba kuivama hakanud. Ent ometi poleks ka kõige suurem vedelikupuudus suutnud tekitada nii tõepärast pettekujutelma:

      „PÕMAKI!“

      Kes ütles, et Eesti on maailma kõige turvalisem riik? David Villa ei olnud veel Hispaania eest väravat löönud, ja silmanurgast nägi Eva, ta võib vanduda, et ta seda tõesti nägi, üht tükki, ja see polnud sugugi kõige väiksem, ülevalt monumendi küljest alla sadamas. Polnud selge, oli see klaas, plastmass või PVC, tšehhid oskavad õlut teha tunduvalt paremini kui monumente. Raske oleks olnud seda hallutsinatsiooniks pidada, sest Ruslan kinnitas kõigile, et oli mürtsatust tundnud, isegi ta kulmud olid kerkinud.

      Näeme teda sörkimas Vabaduse väljakule olukorda uurima ja naasmas ühtaegu uskmatu ja kahjurõõmsa irvega. Naeratus kõrvuni, lisab ta pühalikult:

      „Aljoša eest on kätte makstud! Tõstan toosti Suure Vene Rahva auks!“

      Rahutusi õnneks ei järgnenud ja Hispaania võitis vastuolulises finaalis Hollandi. Ja Peetrile, sellele Suurele, veel nii väga meeldisid Madalmaad – milline reljeefne paradoks! Kuid see on juba teine raamat, teine lugu. Ajalugu. Tähtis on hoopis see, et kaksteist päeva hiljem leiame oma kaks ekskursanti juba uutel allalastava seljatoega toolidel.

      Kõrvuti. Siin nad ongi kahe kollase Rimi kilekotiga, mis on täis igasugu vedelikke, alkohoolseid iseenesestki mõista: neli metsamarjasiidrit ja teist sama palju pirni oma, seitsekümmend viis sentiliitrit valget Tšiili veini, üks pudel rummi ja teine viina. Coca-Cola oli vaid selleks, et kahe viimase maitset maskeerida.

      Nagu näha, oli varusid küllaldaselt ning pidu ja pillerkaar võis alata sealsamas Tallinna bussijaamas. Teist siidrit jõi Irina juba eesistmel tukkuva Kanada turisti seltsis, mängis tema lokkidega ja sosistas kõrva venekeelseid roppusi.

      „Ära tee nägugi, et sa ei saa aru… Tulid ju siia ainult selleks, et tüdrukuid saada… Sa oled seksuaalterrorist,“ ütles Irina ja päästis valla oma Timošenko-stiilis palmiku.

      Sellele vaatamata ei ärganud kavaler, kes oli Vancouverist ja muide päris nägus, kohe kuidagi üles, magas kui nott, mispeale pöörasid piigad oma alati selektiivse tähelepanu läti duole tagareas. Kuigi lätlasi häirisid liialt alla lastud toolid, läksid nad, pagana päralt, elevile kahe piiga pärast, kelle välimusele ei saanud midagi ette heita. Komejant jätkub ja me oleme alles teise pirnisiidri juures, Rakvere ristmiku lähistel, kui Eduards, see pikem, otsustas hakata eestlastest anekdoote rääkima:

      „Miiiiiiiiiks ooooon eeeeeeeeeestlaaaaaaaaseeeeeeeeeeed niiiiiiiiiiii aaaaaaaeeeeeeeeeeeeeeglaaaaaaaaaseeeeeeeeeeee eeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeed?“

      Liigsest ülemeelikusest tingitud viimase „e“ venitamine on muidugi kaheldava maitsega, halb toon, kui see ühele reale ei mahu. Kuid nüüd, mil nad on peatunud Jõhvis, on Sergejeva kord reageerida. Irina lööb risti ette, ta tunneb piirkonda hästi. Kas märkate seda tõeliselt ortodoksset kirikut otse Selveri hüpermarketi, selle endistes Nõukogude Liidu Vabariikides küllaldaselt leiduva kapitalistliku koloonia vastas?

      Kuid veelgi märkimisväärsem on see, et Evale ei tulnud pähegi sügavalt juurdunud põhjamaine uskumus, mille kohaselt sünnivad lätlased kummagi jala otsas kuue varbaga. Võimalikult elegantselt vastab ta Eduardsile:

      „Anna andeks, aga kas teil Lätis on eestlaste kohta ainult üks anekdoot? Kas te ei leia, et oleks viimane aeg välja mõelda ka teine?“

      Juba piisavalt pühalikustunud Irina avaldas vastupidist arvamust, naeris pisarateni, nii et tilk püksis, ja oli sunnitud lipsama asfaldimonstrumi tualetti. Imepisikesse. Ennatlikult, sest ta suutis endast välja pressida vaid paar-kolm lõhnatut peeretust. Sellest hoolimata tõmbas ta vee peale, see on daamile alati kohane, ja asetas hambaniidi mõõtu aluspesu oma tagumiste põskede vahele, mis, pagana pihta, on viimasel ajal nii pringid, et lausa nuruvad, et keegi neisse julgelt hambad sisse lööks.

      Unustage ära. Piir Euroopa, planeedi, universumi suurima riigiga jõudis aina lähemale. Ei ole soovitatav jätta oma käsipagasit niimoodi juhuse hooleks, Irina riskis sellega, et neile satub kätte väike Louis Vuittoni kotti peidetud varandus, annaks jumal, et firmamärk oleks hästi loetav.

      Misasja? Tššš! Otse loomulikult reisivad selles kotis paarkümmend merevaigutükikest. Meekollased. Ja mida teie siis ootasite? Jaa, kuldkollased.

      „Päriselt ka, miks sa just minu kaasa kutsusid?“ võttis Sergejeva jälle jutuks, nähes, kuidas Euroopa Liidu silt elus esimest korda selja taha jääb. Lõppude lõpuks oli see tõesti tõsi, Eesti kuulus tõepoolest Euroopa Liitu!

      „Oi! Ära ütle, et sa nüüd kartma lõid…“ ütles Bõkova irooniliselt vastu, et teine kiirustaks – oli aeg minna bussist välja passikontrolli.

      „Sugugi mitte! Aga kas siis uudishimulik ei tohigi olla?“

      „Ei midagi erilist… Mis see siis olema peaks? Kutse healt sõbralt. Tal olid piletid Dima Bilani СКАЧАТЬ