Odessa, Vanessa. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

      „Kui sa just peale käid, siis ega ma ei tunnegi teda kuigi hästi… Hmmm… Tegelikult ei tunne ma teda üldse,“ tunnistas Irina, enne kui tõi kuuldavale kergelt närvilise naerupahvaku.

      „Mida?! Sa ei tunne teda?! Ja olid nõus, et ta maksab reisi ja piletite eest? Lihtsalt niisama?“

      „Mis tähtsust sel on? Kullake, praegu on juba liiga hilja, et tagasi minna…“

      „Päriselt ka, sa tõesti ei tunne teda?“ käis Evotška peale. „Kas meil vähemalt tagasisõidupiletid on olemas?“

      „Ära muretse. Me oleme juba mitu kuud sõnumeid vahetanud. Ja ta on samuti Dima Bilani fänn… Me saime Vkontaktes tuttavaks…“

      „Seal, kus meiegi tuttavaks saime… Ja missugune ta on?“

      „Pole õrna aimugi. Tean, et ta on natuke vanem, aga tema profiilil pole pilte…“

      „Ei ole?“

      „Njet!“ kinnitas Irina väljakutsuvalt. Ta oli peaaegu kohal, passikontrolli järjekorras järgmine.

      „Imelik… Sina peaks olema see, kes muretseb…“ ütles Eva.

      „Ah, ah, ah… Mina ja mures? Ma olen ootusärevil! Ootus-ä-re-vil. Evotška, mõtle ometi, homme samal ajal oleme mõlemad loožis ja kuulame Dima Bilani. Päris elusat Dima Bilani! Ja kõige eest on makstud! Jumala muidu, Evotška! Kõik tehakse välja!“

      Eva jaoks, kes alles unistas oma võluva Aadama leidmisest, või pooleldi võluva, või kergelt võluva, või noh tegelikult võib selle võluvuse üldse ära jätta, ja paradiisi ei pea ka tingimata olema, näis viis, kuidas Irina sellesse Sašasse suhtus, vähemalt pornograafiline. Instrumentaalne, postitantsija vääriline.

      „Postitantsija?!“ läks Eva põlema. „Äkki see tüüp tegeleb tõesti stripparite värbamisega?“ Eva palus vaid jumalat – mis sellest, et ta polnud kunagi temasse uskunud –, et teda sellesse lihatööstusse ei kistaks. Ja et allilma tumedad jõud poleks heasüdamlikule Irinale mütsi pähe tõmmanud, ta oli tõesti hea inimene, aga nii pragmaatiline, et oli kõigeks valmis, kas või oma vanaema maha müüma või oksjonile panema (sest nii saab veel rohkem pappi), või mõlemad baabuškad, komplektis oleksid nad rohkem väärt ja veel parem kui matrjoška moodi üksteise sees.

      „Sa ei saa ikka veel pihta või? Vaata, Evotška, mehed on kõik ühesugused,“ tulistas venelanna. „Täpselt ühesugused. Joodikud, kes mõtlevad päev läbi seksist, saad aru? Ainus erinevus seisneb selles, kui palju neist kellelgi raha pangaarvel on…“

      Et järgnevat paremini mõista ja selleks, et pääseda toimetaja hirmust, alati jõledatest joonealustest märkustest, on jutustajal õigus nüüd võimalikku ebakõla siluda, enne kui sealpool – olgu diivanil, rongis või köögi- või kirjutuslaua taga – edasises sündmuste käigus pettutakse. Käitumisteadused on kindlaks teinud, et neli kõige sagedasemat valet, mida netikasutajad oma heitlikes tšättides kasutavad, on järgmised:

      1) pikkuse osas liialdatakse umbes viie sentimeetriga;

      2) sissetulek kipub olema veerandi võrra tagasihoidlikum kui välja kuulutatud;

      3) mida veetlevam profiilipilt, seda vanem kasutaja;

      4) enamik „biseksuaalidest“ on rangelt võttes huvitatud ainult ühest soost.

      Lubage mulle veel üks, hiljutisem ja sarnase sisuga järeldus:

      5) Kurikuulsad like’id võivad asjakohaselt analüüsituna avaldada meie kõige varjatumaid saladusi. Õpetus- ja hoiatussõnad, esitatud nii rangelt kui hetkel võimalik, omadega ühelpool, võime jätkata: oleme ikka veel Narvas, nagu kuulutab Hermanni kindlus, mille müüridele me kiiresti läheneme. On see riigi suuruselt kolmas linn, on see Eesti või Vene oma, on see eikellegimaa või mitte, kas sel on turismi- ja tööstusalast tulevikku või mitte – see kõik on vaidlus, mis ei puutu hetkel asjasse. Paraku küll, sest mõlemasse passi on juba tempel löödud.

      See tõsiasi oli reisijate kõhud korisema pannud, sovetikolli aetakse ikka veel templi ja pitsatiga välja, ja kõik nosisid usinasti, kohutavatest teeoludest välja tegemata, kaasavõetud võileibu. Suud muudkui matsusid, ühed kullatud, teised hambutud, plaatina polnud kellelgi. Kõige hullemad olid joogid, paljud neist jätavad plekke. Irina pakkus eufooriliselt isegi Narva tax free poest pätsatud Chanel No. 5 näidist, tal olid pikad näpud.

      Eva tilgutas seda meeleldi kõrvade taha ja rikkalikule lolita-dekolteele, kuid boonuseliksiir ei pannud teda peamist unustama: taoline misantroopia ja huvipuudus vastassoo vastu oli hämmastav.

      Kuid seda pole vaja teada härrasmehel, kes neid Venemaal ootab.

      PORSCHE CAYENNE

      Nad ei jõudnud Baltiiskij Vokzal’is sammugi astuda: kärsitu valge limusiin ootas neid, kaht suvalist suvitajat läänest. „Evotška ja Irotška“ – nõnda oli sildile kirillitsas kirjutatud. Neil oli igasuguste pretensioonideta õigus VIP-kohtlemisele, jalge all punane vaip, veel peenem kui see neetud masin, millel, nagu nad märkasid, olid tumedad klaasid.

      „Kahju ainult, et see roosa ei ole…“ kaebas Irina, vaene ja tänamatu.

      Taoline luksus avaldas tüdrukutele muljet, nad tundsid end kui kuninga kassid, ja kellele see ei meeldiks. Enne autosse sisenemist vaatasid nad veel teineteisele otsa, vali naerupahvak käis kõigest üle. Kas tõesti osutub Sankt-Peterburg eeldatust veel paremaks? Tütarlapsed ei teinud noorukesest autojuhist väljagi, sel oli torssis ilme – nagu neid Tallinnas ja Tartuski tuhandete kaupa ringi liigub. Ka siilisoeng ei teinud asja paremaks, sest paljastas paar sügavat armi mehe kuklal.

      „Ei tea, kas need on noahoopidest,“ sosistas Eva natuke ehmunult.

      „Ole vait!“ käsutas teda sõbranna, kõik siin ilmas on ajutine ja see limusiin veel kõige rohkem. „Ära mõtle sellele enam…“

      „Aga kas see on see sinu sõber Saša? Ära sa räägi… Raske uskuda…“ käis peale Eva, kelle meelest oli nende kahe jaoks autos liiga palju ruumi.

      „Loll oled või?“ torkas Irina varmalt vastu. „Muidugi mitte! Ja ma juba ütlesin, et pole ta mulle mingi sõber. Lõpeta need vihjed. Kuule, võtame veel ühed viina-shot’id!“ Ta lasi juuksed valla ning valas veepudeli viimase sisu endale kaela ja prinkide rindade vahele, ja siis lisas venelanna oma tavapärase teatraalsusega: „Ah, kullake, ma olen janusse suremas!“

      Hõbedane Russkii Standarti pudel oli kohe käeulatuses, lauakese peal, ja selle avamine oli käkitegu.

      Värske kui hommikune kaste, mille kohal rippus küsimus: kes oli kogu selle stseeni lavastaja. Kiljatuste ja erutunud hõisete saatel andsid tüdrukud pudelile tuld, pööramata vähimatki tähelepanu valgusküllasele maastikule ümberringi. Eva viskas ühele istmetest pikali ja Irina mängis tema vastas mahlase maasikaga. Kõik siin paistis neile mõistusevastane. Miks just limusiin, kui nad olid vaid kahekesi? Sinna oleks mahtunud veel tosinkond nendetaolist tüdrukut… Nii palju luksust vaid selleks, et neile muljet avaldada? Kui see oli olnud selle Saša eesmärk, siis oli see tal igatahes korda läinud.

      „Ainult Enrique on veel puudu!“ pahvatas Irina.

      „Kes?“

      „Enrique Iglesias!“ vastas СКАЧАТЬ