Odessa, Vanessa. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ šišatäieks Café Popularis kokku said, tõi Irina kaasa terve seltskonna, kelle vanus ei olnudki Sergejeva omast nii erinev. Kui jätta kõrvale miimika ja väheke teistsugune riietus, oli nende sarnasus Evaga silmnähtav.

      „Lõppude lõpuks oleme kõik sündinud Nõukogude Liidus,“ tunnistas ta. „Lisaks oleme läbi elanud samad sündmused, vaatasime telekast samu multikaid, mängisime samadel mänguväljakutel…“

      See polnud vale ja Evast sai õige pea kamba lemmik, ja hoopiski mitte tema ennenägematult punaste juuste või vigase vene keele pärast. Me pole sellest küll veel kirjutanud, kuid Eva kuulub nende tütarlaste sekka, kelle pärast jääb liiklus seisma. Või õigemini: liiklus, jalakäijad ja kõik nende sõbrad ja sugulased.

      „Mul on sest jõllitamisest kõrini,“ tunnistas ta ühel õhtul kohvikus.

      Kõik kiitsid tema väljapaistva anatoomia erinevaid geograafilisi punkte, kuid see, mis tegi temast eriliselt erilise, kõige-kõige erilisema, oli pilk. Harukordne. Süütu. Puhas. Selles sulandus parim mõlemast maailmast ja isegi tema lapselik värskus ei suutnud seda ilmselget tõika vähendada.

      Ivan ja Ruslan püüdsid talle külge lüüa, kuid suurema eduta. Ent nende äpardumised ei takistanud kuidagi tüdruku integreerumist Lasnamäe lõbusasse seltskonda, nad rääkisid temaga ikka ilma igasuguse tusa või solvumiseta ja keegi ei teinud välja Irina teravatest märkustest.

      Eva suisa unustas oma kuulsa häbelikkuse. Sel õhtul söandas ta isegi oma uute vesipiibu-kaaslaste kange eesti keele üle nalja visata:

      „Teie vähemalt räägite eesti keelt… Ma tean inimesi, kes on Eestis sündinud, aga ei suuda eesti keeles öelda ainsatki sõna!“

      Irina läks sedasorti jutu peale puhevile. Ta seadis väite põlglikult kahtluse alla ning võttis oma vanemate ja nende esiisade hea nime kaitseks väljakutse vastu. Ta tegi seda nimme eesti keeles, nagu tahaks midagi tõestada, tema häälduses polnud midagi naeruväärset ja ta ei eksinud ainsagi käändega:

      „Mõnikord küsin ma enda käest, mis kasu sellest keelest on… See on täiesti mõttetu. Mida rohkem sa reisid, seda selgemalt saad aru, et eesti keelega pole midagi peale hakata…“

      „Kuidas nii? Eesti keel on Eesti riigikeel,“ toonitas Eva naiivselt.

      „Üks miljon, isegi mitte seda, kahesaja või kolmesaja miljoni vene keele rääkija vastu,“ kostis Irina ikka veel eesti keeles ja libistas käega läbi Eva hästihooldatud vasksete juuste.

      „Ja tagatipuks pole sel keelel tulevikku! Aga kullake, ärme nüüd selle pärast tülitse, eks? Kaotajateks jäävad ikkagi eestlased, kes keelduvad rääkimast ilusas Puškini keeles. Aga okei, ei ole vaja nii kaugele minna. Kui te juba tahate olla nii moodsad ja originaalsed, miks te siis inglise keelt riigikeeleks ei tee? Mis sa arvad, kuidas Jõhvis eestlased ja venelased üksteisest aru saavad?“

      Just nagu nõiaväel, leebus ta äkilise sõrmenipsuga ja võitis Eva enda poolele mitte niivõrd võltsi anglofiilse argumendi kuivõrd magusa naeratusega. Tema mõju tüdruku üle oli iga korraga selgemalt tunda ja Eval polnud mõtteski vastu hakata. Otse vastupidi, ta jumaldas vastuolusid ja kaootilisusest hoolimata oli taoline rõõmsameelsus adrenaliinisüstiks, mida tal hädasti vaja oli.

      Elujõud, lõpuks ometi!

      Samuti oleks võinud jutuks tulla Eurovisioon, see igavene tüliõun. Muidugi hääletab Lasnamäe ülekaalukalt Vene laulu poolt ja mõningaid riismeid pudeneb ka aseritele ja armeenlastele. Kuid Eva Sergejeval olid mõttes põletavamad teemad. Põhimõttelisemad.

      Nendes venelastes oli midagi eepilist. Poeetilist. See soojus, millega nad üksteisega suhtlesid, üksteist aitasid, peresidemed, spirituaalsus, idealistlikkus… See oli see, mida ta oli oma ellu igatsenud.

      „Kas see ongi see paljuräägitud vene hing?“ küsis ta endalt ja oli rõõmus, et sobitub nõnda arvukasse hõimu, pole midagi vägevamat kui kuulumisvajadus või lihtsamalt „identiteet”.

      Selsamal ööl, jaanilaupäeval, läksid nad aeglaselt lonkides Stroomi randa, Põhja-Tallinna Jaltasse. Mitte et nad oleksid tundnud midagi erilist valgete ööde suhtes – ja need on kõigile emaks – kuid liivarannale tehtud lõkete leegid viisid Eva peaaegu eufooriasse. Hüpnotiseerisid ta. See ei olnudki kuigi keeruline – juba läks putkast seitsmes siider ja teine kebab. Sellest, kes need tüdrukutele välja tegi, pole jutustajal õrna aimugi.

      Ilule omased privileegid.

***

      Täiesti tühjalt kohalt, otse selgest taevast, kahe šišamahvi vahel, tabas Irina ettepanek teda täiesti ootamatult. Nad olid vaevalt kuu aega tagasi tuttavaks saanud.

      „Misasja? Sa tahad, et ma koos sinuga Peterburi läheksin?“ küsis Eva.

      „Da!“

      „Mida tegema?“ käis Sergejeva peale.

      „Kontserti kuulama! Dima Bilani kontserti!“

      „Dima Bilani?“

      „Da!“

      „Ja miks just mina?“ imestas Eva jätkuvalt.

      „Miks mitte?! Ja ära raha pärast muretse. Kõik on korraldatud,“ kinnitas Irina.

      Vestlus jäi sinnasamma soiku, sest Sergejeva mitte ainult ei teadnud kõnealust artisti väga hästi – sai ju räägitud, et ta oli Eurovisiooni andunud fänn –, vaid ta oli ka iga kell valmis minema Peterburi, millest oli lapsepõlves nii palju kuulnud, kuigi teistmoodi nimega, Lenin-mingi-värk. Talle meenus, et oli olnud aeg, mil Dima oli tema meelest inetu, siis kui laulja 2006. aastal omadega täielikult põrus. Eva ise oli toona saatnud SMS-i Lordi-nimelise soome koletise heaks, kuigi hiljem oli ta meelt muutnud – pärast seda, kui nägi pilte Dima kõhulihastest ühes neist naisteajakirjadest, mida Rimis on lademes.

      „Miks ka mitte?“ mõtles ta.

      Lõppeks, ta vajas tiibu, millega siit minema lennata. Teda ei huvitanud eriti, kas Irinal on ingli või kuradi tiivad, eeldusel, et viimasel need samuti olemas on. Vähemalt kindlustavad need kõrge lennu… Alati kui nad Irinaga kokku said, hakkas lõbusaid asju juhtuma, nad olid nagu kaks pöörast ühisest puurist jalga lasknud emastiigrit.

      Pealegi, mida muud tal üle jäi? Kodus passida ja oma tühjade taskute pärast nutta? Pikutada diivanil ja oodata, et telefon heliseks? Minna tagasi Peebu juurde ainult selle pisikese kahtluse pärast, mis teda näris? Samas hakkas tal saama villand päevad läbi erinevatel netilehekülgedel oma profiili täiendamisest.

      „Da!“ vastas Sergejeva pärast üüratut vesipiibumahvi. Ja puhkes hetk hiljem naerma, naerma palju valjemini ja kõlavamalt, kui oleks osanud ühelt tema välimusega verinoorelt Eesti tütarlapselt oodata.

      VIISA

      Stopp. Ega see Venemaale, täpsemalt Vene Föderatsiooni minek ei käi niisama, siis kui inimene ise tahab. Võtame või need samad kaks noorikut. Franz Kafka süda hakkaks kiiremini lööma ja tal tuleks oma „Protsess” ümber kirjutada, ühest ainsast peatükist, nagu see siin, piisaks täiesti. Kuid Irina eelistus intrigeeris Sergejevat jätkuvalt.

      „Mille pagana pärast just mina väljavalituks osutusin?“ küsis Eva endalt. „Kõige krooniks tuleb see kutse majutuse ja punase vaibaga…“

      Imelik, kohe kindlasti, kuid sellele vaatamata saab СКАЧАТЬ