Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimi on Endla Kivisaar. Et siis kool läheb lahti, jah? Tore, mul ka kaks põngerjat kooli tulemas! Aga miks te siis kedagi appi ei kutsunud – näiteks mina elan siinsamas kõrval!”

      „Käisime küll ringi, aga…” Sooveer vaatas õpetaja Eimanni poole, lootes, et viimane lause lõpetaks. Õpetaja aga haaras täidetud prügiämbri ja ruttas sellega välja tuld toitma.

      V

      TUNNID TÄIS OOTAMIST

      „Naumann” oli küll vana, vaid kuusteist aastat noorem kui Elviine Sooveer ise, kuid õmblus tuli korralik ja pisted ühesugused. Masin ja selle omanik olid ammu harjunud koos töötama, juba sellest ajast, kui viimane kandis veel neiupõlvenime Kriisa. See oli Kurnikülas, üsna Eestimaa, tollal veel Eestimaa kubermangu serval – seal, kus Narva jõgi enne merre jõudmist end võimukalt laiutab. „Naumann” oli juba tema neiukäe all igasuguseid riideid õmmelnud ja siis, kui masin sai kaheksa aastat vanaks, õmbles ta valmis pruutkleidi, sest kapten Kriisa vanem tütar läks Kurniküla koolmeistrile mehele.

      Elviine Kriisast sai Elviine Sooberg. Siis sai „Naumann” õmmelda lapselappe, seejärel suuremaid ja väiksemaid kleite, lõpuks ka traksidega pükse. Kõik nad tulid parajate vahedega – Valve, Helmi ja Heino. Ning siis, kui endine saksikuvõitu Sooberg eestipäraseks Sooveereks muudeti, tulid „Naumanni” abiga Elviine käe alt jälle traksidega püksid, nüüd juba Valve pojale Eerikule – kolmeaastasele poisipõngerjale, kes ilmast ilma vanaisa kirjutuslaua ja vanaema õmblusmasina vahet sõelus:

      „Ma lähen isa juulde, ta kiljutab. Ma lähen ema juulde, ta õmbeb…”

      Elviine Sooveer ei kujutlenud oma elu ette ilma vana ja truu „Naumannita”. Õmblusmasin ei olnud talle ainult töövahend, vaid palju enam, see oli sõber ja kaaslane, mis kaitses, lohutas ning viis oma sõbraliku vurinaga mure ja halva tuju minema. See pidi mingi kuues meel olema, mis temalt vastuvaidlematult oli nõudnud masina maale kaasavõtmist, kuigi sõjaaegne rongisõit oli pikk ja keeruline. Nüüd oli see üks vähestest allesjäänud esemetest – Vareveresse jäetuna oleks „Naumann” läinud sama teed kui kogu muu majakraam.

      Elviine tõmbas hellitavalt käega üle masina läikiva hooratta, mille peegelpinda nüüd juba vanadusplekid kirjasid. Selle masinaga oli tal seotud palju mälestusi, alates ühest hämarast suveõhtust Kurnikülas Narva jõe kaldal.

      „Elvi, laev tuli juba ammu, mine vaata, kuhu isa nii kauaks jääb!” oli ema öelnud ning kuueteistaastane tüdruk lippas paljajalu välja. Taevaserv oli veel hele, õhtu tuuletu, ülal liivakaldal seisid põlismännid vaikselt nagu jõesuu poolt kostvat orkestrimängu kuulates. Jõe pool mähkis udu heinamaa salapärasesse valgesse loori ja sellesse kadus ka jalgrada, mida mööda Elviine sadama poole lippas. Udu vajus kiirustaja taga kokku, ümberringi saagisid ritsikad ja neid saatis kauge muusika, millest selgesti eraldus trummi hääl: pumm… pumm… pumm…

      Teerada oli tüdrukule paljudest käikudest tuttav, peaaegu nagu koduõu, aga udu, kummaline hämarus ja kauged helid muutsid ümbruse salapäraseks. See oli nagu muinasjutumaa, kus võis juhtuda mida tahes, näiteks siitsamast põõsa varjust välja astuda muinasjutuprints, kuldtikandiga kuub seljas, naeratus näol…

      Aga printsi asemel hakkas udust korraga paistma mingi koletis, mis kandis kõrgel udu kohal hiigelsarvi ja need kõikusid ähvardavalt. Siis ilmus udust sarvede alla ka hirmutise enda tume siluett. Elviine kiljatas, tahtis pöörduda ja jooksu pista, aga ta jalad olid kui tinast. Koletis aga hakkas päris tuttava häälega pahandama:

      „Mis sa rumal kisendad, homme jälle Jõesuus jutt lahti, et Peterburi sulid olid kellegi hinge kallal!”

      „Isa!” ohkas tüdruk südamest ja tundis alles siis, kuidas ta kogu kehast väriseb. Isa aga upitas „Naumanni” jala teisele õlale, võttis kasti masinaga jälle käe otsa ning astus edasi.

      „Tõin teise ära, kevadel sai ju lubatud, et kui kooli ära teed…”

      „Aga jalaga!” hakkas Elviine alles nüüd aru saama.

      „Mis ta’st muidu on, tööriist olgu ikka korralik.”

      Nii nad jõudsidki õhtupimedikus koduukse taha, kahekesi masinakastist kinni ja isal sarviline jalg turjal. Uksepakul aga, siis, kui vangijäänud päevaleitsak neile avanevast kojauksest vastu hoovas, sai isa habemetüükas põsk Elviinelt tänumusu.

      „No-noh, ära tembuta,” torises kapten Kriisa heatahtlikult ja kasti raskusest vabanenud käsi silitas nagu kogemata üle tütre õlgadele langevate juuste.

      Põnka-põnka-põnka, tegi masinajalg, ilmselt oli temagi aastatega omajagu kulunud, samuti kui tallaja isegi. Traatraamiga prill silmatoeks, käsi kord masinatalla alla pöörduvat õmblust hoidmas, siis jälle hooga pöörlevat ratast pidurdamas, vuristas Elviine Sooveer Eeriku pükse kokku. Pilk aga vilksas aeg-ajalt aknast õue, kus endiselt püsis hämaravõitu oktoobriilm, ja samas kellale, mis mõtetele suuna andis. Kolm tundi sinna, kolm tagasi, oli Aleksander arvanud. Kui palju Lepakul aega läheb, seda ei osanud ta ette öelda, aga kindlasti mitte niipalju, et valgest ajast tagasisõiduks ei piisaks. Ikkagi pidi Elviine sündmustest oma kujutluspildi looma: nüüd nad veel sõidavad, nüüd on juba seal, nüüd vast hakkavad tulema…

      Raske südamega oli ta hommikuhämaras mehed teele saatnud, eriti vastumeelne oli tal Eerikut kaasa lubada, sest aeg oli ikkagi kahtlane, väga kahtlane. Küll oli kuskil pererahvas maha lastud ja talu paljaks röövitud, küll maanteel jalakäijat relvaga ähvardatud ja riided seljast võetud… See viimane võis küll mahajäänud sakslaste arvele minna, sest neil oli ülim soov surmatoovast mundrist mis tahes hinnaga vabaneda. Siinsamas naabertalus läks lehm miini otsa, naaberkülas oli kellelgi ainuke hobune jõuga käest võetud… Paari kilomeetri kaugusel Kuuspalus oli sel ajal, kui peremees põllul kõrt kündis, kolm vene soldatit tallu tulnud, perenaise ära vägistanud ja toidusahvri tühjaks teinud… Need asjad olid kõigile teada, aga sellest oli kasulikum vaikida, vähemalt mitte kõigi kuuldes rääkida.

      Aleksander ei saanud minemata jätta ja poiss on ikkagi seltsiks, arutas Elviine. Ta oli harjunud mõttega, et sõnaga „peab” ei saa tingida – kui peab, siis peab. See lühike sõna võis küll tuua hinge ahistuse ja pähe hirmumõtted, aga sundis suu vaikima. Nüüdki, kui ta oma õmblusmasinat tallas ja pilke kellale heitis, sundis see sõna paratamatusele alluma, sest kodu Vareveres enam ei olnud. Oli vaja uut töökohta, uut korterit, uut pealehakkamist – sõda oli läbi põletanud aastakümneid kasvatatud juured. Ja siit tuligi jälle kohustus – peab kasvatama uued juured, peab elama edasi – seni, kuniks on antud aega maakamarat tallata. Aleksander lihtsalt pidi Lepakule sõitma, seda segasest ajast hoolimata, sest ta oli otsustanud selle koha kasuks. Miks pidi see just olema Lepaku ja mitte mõni teine kool, oli Elviine jaoks teisejärguline küsimus, sest selliste otsuste tegemisel oli ta endale jätnud vaid nõuandja osa. Pika abieluaja jooksul oli kodusein jäänud piiriks, millest seespool oli otsustajaks Elviine, väljaspool Aleksander. Lepaku seostus mõistega töö ja jäi seega mehe otsustada; ette teades, et sellised otsused edasikaebamisele ei kuulu, loobus Elviine Lepakule kaasa minemast. Kui aga tund möödus tunni järel ning lühike sügispäev algul hämaraks ja pärastpoole päris pimedaks kiskus, hakkas naine oma otsust kahetsema. Mure teelolijate pärast tõi meelde mälupilte ootamistest, mis alati sugugi õnnelikult ei lõppenud.

      Aprillikuu Kurnikülas, juba aastaid tagasi, aga ikka veel selgelt meeles. Jääst vabanenud jõgi oli lõpuks oma sängi tagasi tõmbunud, aga kaptenimaja seinad kandsid veel äsjase uputuse jälgi. Puud ahjus praksusid lõbusasti ja lõõmasid suure leegiga, et majasse imbunud niiskust kiiremini välja saada. See kevad oli tulnud hilja ja seda marulisemalt, äkilise soojalaine, vihmasaju ja loodetormiga. Kapten Kriisa, kes igal kevadtalvel СКАЧАТЬ