Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja ehk tabavad olemise ja olematuse feelingut puhtamalt kui teised. Puhas olemine, eimidagi tegemine. Ühe kuti seljal seisis: “ärge käige mu järel, olen isegi eksinud.” üks tuli suitsu küsima. Leidsin taskust paki: “ära üle viie võta.” “Ei, ma ühte tahtsingi.”

      Siis: “Tervitus, mis teed.”

      “Midagi.”

      “Ootad kedagi või.”

      “Kuule, ei ootagi, mis mees sa ise oled.”

      “Ei ole mingi mees, ühe kutiga pidin kokku saama. Sa kontserdile ei lähe täna või.”

      “Mis kontsert see on.”

      “Mingid hevid on koos. Ma ei teagi täpselt. Graps vist ka. Vist on noorte kuttide bändid. Täitsa tahaks näha. Kurat, piletiraha pole.”

      “Sa ikka viitsid veel.”

      “Ei tea, vahel võib ju kah. Kuule, anna mulle tikku. Aitäh.”

      –

      “Tervitus. Mis te siin teete.”

      “Sukka koome.”

      “Seda ma vaatan jah, et kuradi mehed, koovad Moskva ees sukka.”

      “Pole ilus või.”

      “Ei, miks ta ei ole.”

      “Erki, kuule.”

      “Noh.”

      “Ühe kohvi teed mulle Moskvas välja.”

      “Üleval või.”

      “Mul ükskõik, all või üleval. Ära nüüd ütle, et ei ole aega.”

      “Mul ei olegi eriti. Teen küll. Hea sind, raiska, näha üle hulga aja.”

      “Sa ei tule sisse või. Ootad oma kallimat või.”

      “Ma ei ole homo.”

      “Lähme siis.”

      “Lähme.”

      “Kuulge, oodake, andke mulle helistamisraha. Peab kutile helistama.”

      Erki otsis kopikaid. Mul oli endal kohviraha küll, ei tea, miks ma küsisin, kas ta välja teeb. Et ta kindlamalt tuleks, sellepärast. Me pidasime teineteisest. Erki küsis selle käest: “Mis plated sul kaenlas on.”

      “Ah on, igasuguseid asju, annan selle kuti kätte, võibolla laseb turgu.”

      “Mis, sul on vanu asju ka või.”

      “Mida sa mõtled.”

      “Esimesi Zeppe sul ei ole.”

      “Kuule, ei ole. Isegi tahaks saada. Kuule, aitäh, ole meheks,” poetas ta Erkile hooletult, ärapöördelt.

      “Kuulen, kuulen,” mõtlesin.

      “Mis elu sa üldse elad,” küsis Erki, kui sisse läksime. Me polnud mitu kuud kokku juhtunud.

      “Mitte mingit.”

      Pole järgnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. Hea pidu võib jamaks pöörduda, jama olemine heaks rahuks harvem. Üks moos kõik. Peale surma saab ehk aru, mis see tegelikult oli.

      Peale keskat (suure jamaga õnnestus tast läbi saada, lõpuks löödi lihtsalt käega, ma ei viitsinud nägu teha, et usun kogu selle keskajama sisukusse) vedelesin poolteist aastat. Hoidsin kroonust kõrvale. Kirjutasin ennast kodunt välja, kuhugi sisse ei kirjutanud, komissariaadis arvele ei võtnud. Otsiti tagagi. Teadsin küll, et see jamaga võib lõppeda, aga ei viitsinud ennast kokku võtta ja ära lahendada. Mõtlesin juba Dvigatti või hullukasse minna. See oleks keeruline ka olnud, peale kadumist võtnuks nad mu eriti valusalt ette. Kui välja ilmusin, himustaski üks major prokuratuuri kraesse väänata. Lubas perse nii soojaks kütta, et saan kohvivee tuliseks ajada. Ütlesin, et ärgu ajagu jama (või kuipalju ma ikka neile ütlesin, eriti õiendama ei hakanud), et tahan kangesti kroonu minna. Imelik, nad ei soolanud mulle isegi mereväge, võibolla unustasid kuidagi ära. Hiljem kuulsin, et see major lasi endale kuuli pähe. Pidanud mingite afääride või altkäemaksude pärast kohtu või tribunali alla minema.

      Kroonu minnes otsustasin, et tõmban need kaks aastat endal elust lihtsalt maha, neid ma ei ela, saadan kuidagi mööda.

      Ikka olin öösel teinekord Manni juures. Kümnendas või üheteistkümnendas. Tänu Mannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega tarka joga ajama (Marcusest, Frommist, budismist, Freudist ja muust jamast, mida keegi polnud õieti lugenudki), rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti tundsid kõik. Mõni oli rohkem Kissi fan, mõni Purple’i ja Sabbathi, mõni Zepi ja Yesi ja Genesise. Tänu Mannile kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa, varasemat ameerika musa, kerget, või siis jatsu.

      Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jagas alati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Tal oli kellegi kingitud vana grammar. Siis ma ikka tassisin platesid. Ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta, aga nii palju tarbetut tegutsemist käis talle üle mõista. Mannil on tugev oma valik ja ka oma arvamus (mida ta ei kipu eriti välja ütlema), see on peaaegu nagu põhimõte. Kuigi, kui talt küsiks: “Mis, sul on siuke põhimõte või”, vastaks ta: “Mis põhimõte. Misasi see selline on. Ei ole mul mingit põhimõtet.” Mann on täiesti nõus, et temast arvatakse halvemini, kui ta tegelikult on. Siis ta tunneb, et tegelikult on ta parem.

      Ei oskagi öelda, mis ta jaoks põhiline on. Võibolla ehtsus (või on need ehedad mõnud) ja ilu (see ilu tähendab rohkem headust, pehmust, viisakust, hingelisust, noh, kenadust) – ta armastab seda, mis on tema jaoks elus ja mis hoiab teda elus. Napsu muidugi ka. Temaga ma õieti jooma hakkasingi. Poistega muidugi ka, aga nendega panime rohkem õlut. Mann katsub alati varjata, kui ta rööpast väljas on, või otsib siis lihtsalt üksindust. Tegi nukraks, kui ta mind teinekord Viru-majja vedas ja seal siis üksi jättis. Lennates hoopis teab kelle kaenlasse. Samas lasi mõnel ka mulle välja teha. Olin tusane, aga õppisin taluma, ja hiljem see eriti muret ei teinudki. Ah, vale, tegi ja teeb siiani. Alati, kui ta minu juurde tagasi tuli või kui ma jälle ta tuppa saabusin, oli see uus kohtumine, värske. Ta vaatas mind ja nägi mind ja mõtles minu üle. Ta ei lase kõigel triviaalseks ja tüütuks muutuda. Varastada ta võis, aga kellelegi isiklikult siga ei mänginud.

      Poiste vestlused viskasid mulle ära ja ma hakkasin vähem mõtlema. Nõme tundus punnitada ja punnitamisest hoolimata mannetuid konstruktsioone luua. Mann ei mõtle rohkem kui vaja, rohkem kui ilus. Aga mitmest suurmõtlejast on ta küll targem. Mannile tegid isegi ärikad välja (paljusid ta tundis) või müüsid odavamalt hilpe ja muud kama. Ja need on küll ihnsad inimesed.

      Ometi pole ma armukadeduse jamast siiani üle saanud. Kui Mannil midagi tõsist ette tuleb. Ja tõsist või vähem tõsist, ette tuleb tal ikka. Ja ta ei kavatsegi seda muuta. Olen mõelnud, et kurb võib olla, kui teine sind petab (mida ta petab, mis siin pettusega pistmist on, pettur võib hoopis siis olla, kui ta ei peta), aga mitte mingil juhul viha teise vastu, magusat tahtmist talle õilsusest nõretavaid etteheiteid teha. See on omanditunne. Või ma ei tea mis. Igal juhul liigne kindlates asjades kinniolemine. Avatust on vähe. Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi СКАЧАТЬ