Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Jalutasime. Siis ostsime veini ja jalutasime veel ja rüüpasime põuest veini. Läksime juba õige mitmendat korda üle Viru tänava otsa.

      “Võtame veel paar pudelit, enne kui otsa saab.”

      “Mhmh.” (Või mmhh või mhhhmhh või mm-mh.) “Muidugi võtame.”

      “Pärast võib lihtsalt otsas olla.”

      “Eriti palju ei viitsi tassida.”

      “Nojah, võtame kolm-neli pudelit – kummalegi taskusse pudel või kaks.”

      “Mh-mh.”

      Astusime uuesti poe poole. Samm läks pikemaks ja kiiremaks.

      “Kas meil suitsu on.”

      “Suitsu peab ka ostma.”

      “Tegelikult ma mõtlesin, et võiks jalutamises väikese vahe pidada, kuhugi sisse astuda.”

      “Jah, võiks küll.”

      Olime poes.

      “Ereti, ungarit enam ei ole. Ereti peaks ka päris joodav olema. Miks ta ainult nii odav on.”

      “Võibolla on vähese suhkruga.”

      “Vanasti oli Ereti täiesti normaalne.”

      “Ah, ükskõik.”

      “Loomulikult.”

      “Palju me siis võtame.”

      “Kumbki kaks.”

      “Võta suitsu ka.”

      “Kas see Rumba on teil valge filtriga,” küsisin ma müüjalt.

      “Pruuniga.”

      “Kaks pakki.”

      “Mis veel.”

      “Kaks veini.”

      “Kui vana te olete.”

      “Kakskümmend kolm.” Tegelikult ma ei ole kakskümmend kolm, aga õige vanus ei tulnud hoobilt meelde ja mõtlema ei tohi jääda.

      “Palun. Teile.”

      “Kaks pudelit veini.”

      “Kolm kuuskümmend.”

      “Ereti, Ereti, Ereti, vesjolaja i družnaja semja, poi žisni mo dali geroinu, a astalnõje vzjali lagerja,” laulsin välja minnes vaikselt laste- või platnoilaulukest. Ja tema laulis seepeale teist venekeelset laulukest:

      “Krassavitsa Pipeta

      sidela bes karzeta,

      ana, ana, galodnaja bõla,

      va rtu ana deržala

      kussotšek adejala

      i dumala ana,

      što eta vetšina.”

      “Tead, mis ma mõtlesin,” ütlesin mina. “Kui läheks korraks ühtede hipide juurde. Nad on siinsamas vanalinnas.”

      “Eestlased või.”

      “Venelased.”

      “ Lähme.”

      “Päris mõnus muidu.”

      “Ilm on ilus.”

      “Ainult inimesi on liiga palju.”

      “Seda küll.”

      “Tead, millal on Tallinnas kõige mõnusam ringi jalutada.”

      “Noh.”

      “Õhtul hilja või öösel. Tänaval on veel inimesi. Tartus pole siis absoluutselt. Algul, kui ma Tartusse läksin, siis see oli, noh, õhtul väljas liikuda, õudselt kõle, praegu on küll üsna kodune. Aga Tallinnas vanalinnas on õhtul jalutada kuidagi õdus, palju laternaid ja kena valgust. Tead, sellises kohas, kus päeval on palju inimesi, on öösel, kui tühi on, mingi eriline tunne. Näiteks ma olen paar korda öösel audikas olnud. Võibolla see on ainult sellest, et sa tead või su teadvuses on sees, et seal on päeval inimesi täis ja see on tolle koha loomulik olek, aga nüüd on kuidagi üllatav. Või on tõesti mingi atmosfäär. Tallinna vanalinna tänavatel on ka umbes nii.”

      Läksime mõnda aega vaikides, siis ta rääkis uuesti.

      “Ma ei oska Tartut ikka linnaks pidada, kui siia tulen, siis ütlen alati, et sõidan linna.”

      “Me võime ju veel õhtulgi ringi jalutada,” ütlesin ma.

      “Minugi poolest.”

      Enne sisseastumist peatas ta mind: “Kuule. Seda et, kas me käime kõik neli veini välja või.”

      “Kaks võiks välja käia. Kaks võiks endale pärastiseks jätta.”

      “Ma mõtlesin ka nii. Teeks nii, et need veinid, mis minu käes on, jäävad pärastiseks, mul on head suured taskud, ei torka nagu silma.”

      “Okei.”

      Katsusin ust. Uks oli lahti. Astusime sisse. Vaatasin koridorist tuppa, kas kedagi näha on. Ei olnud.

      “Tervitus,” hõikasin.

      “Привет, заходи. У меня здесь работа есть.”

      “Eta ja.”

      “Ага.”

      Võtsime maha ja läksime sisse. Vaatasin kööki. Mia potitas köögis last.

      ..Hellõu.”

      “Хелло.”

      Vaatasin tagasi. Ta seisis keset tuba. “Istu maha,” ütlesin.

      “Mm-mh.”

      “Ja vazmu eti rjumki, u nas vino jest.”

      “Ага.”

      “Kak to vabše.” Kohe sain aru, et nii ei kõlba küsida. Tema jaoks oli see mõttetu küsimus. Ta ei vastanud. Nagu ei kuulnukski küsimust. Ega me mingid sõbrad olnud. Aga nad talusid mind üsna lahkelt. Ja ma respekteerisin neid. Algul mind häiris, et nad kogu aeg nagu veidi muigavad, ja jutule nendega eriti ei saanud. Siis hakkas koitma, et nad peaaegu iial ei räägi võõrastega või võõraste juuresolekul, nad on teine maailm ja tavalisse maailma on neil oma suhe. Ah, mis teine maailm, aga veidi eraldi. Ja muigavad nad kogu aeg sellepärast, et neile vaadatakse viltu ja nad on tõrjutud. Vaatavad kõike kõrvalt ja üle ja läbi. Ja näevadki kõike päris hästi. Võibolla ainult liiga valusalt ja teravalt. Seda ühiskondlikku ja seltskondlikku viletsust ja valetamist ja jama. Kui nii näed, siis ei taha ja ei suuda enam milleski osaleda.

      Võmmid sajavad neile aeg-ajalt sisse. Ma ei tea, mida kontrollima. Lihtsalt teavad, et need seal elavad, ja käivad aeg-ajalt torkimas. Nad on ühest küljest avatud ja tundlikud, СКАЧАТЬ