Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad ei viitsi teha mingit tööd. Kenadus või headus on suur, aga selline passiivne; võibolla polegi suurem kui igaühel, aga ta on kogu aeg kohal. Mõtlesin veel, et maale nad ka ju ikkagi ei lähe, kuhugi loodusesse, elavad ikka siin linnas, kus neid iga päev torgitakse. Nagu minagi.

      “Tõ budeš,” hüüdsin kööki, kui olin plekk-korgi maha kiskunud ja meile juba välja valanud.

      “Давай, если выходит.”

      Valasin talle ja viisin klaasi kööki. Ei andnud aga lausa kätte, vaid panin lauale. “Aitäh,” ütles ta, seda silmanurgast märgates. Täna oli ta isegi kuidagi jutukas. Tänas. Pidin juba küsima, kus see poiss on, kellega ta koos elab, aga jätsin küsimata. Tarbetuid küsimusi ei küsita. Üldse ei küsita peaaegu midagi. Naeruväärne oleks küsida millegi kohta, mida sul pole vaja teada. Rumal on rääkida mõttetut juttu. Mia.tegi vist lapsele süüa. Teinekord võisid sa mitu tundi nende toanurgas istuda, nemad liikusid ringi, toimetasid oma toimetusi, vahel istusid ka sinu juurde, istusid lihtsalt koos sinuga või tegid ka teed, sa võisid tulla või minna siis, kui ise tahtsid, või muusikat peale panna või mingite oma asjadega seal olles tegeleda, kirjutada või joonistada või ükskõik mida.

      Läksin tuppa tagasi. Tema ei tundnud ennast seal halvasti. Ta on sarnastes kohtades olnud. Eks Tartus ole ka sarnast olemist. Veidi küll teistmoodi. Igal pool on olemisel oma maitse. Kui sa viitsid ainult tähele panna.

      Tuba oli peaaegu tühi. Seinte ääres reas vanad toolipõhjad. Keset põrandat väike kulunud vaip. Seintele oli löödud veidi mingit riiet, akna ette sama riiet kardinaks ja ka üle lae rippus see riie, poole seina kõrgusel, tuba oli kõrge vanalinna tuba. Tapeet seintel vana, luitunud ja mõnus; sellel mõned laste joonistused, mõned fotod, ja veel mõned fantastilised joonistused, veel mingid hindude pildid. Hindude pildid polnud sugugi au sees, rippusid seina ülemises servas, lääbakalt, üks või teine nurk lahti. Teises seinas oli kõrge isetehtud nari ja selle all madrats. Üleval magas laps, nemad all. Grammar ja hea virn plaate olid ka. Kõvasti undergroundi, The Doorsi ja Velvet Undergroundi ja The Grateful Deadi, see kõik mulle väga hästi peäle ei läinud, kuigi oli üldiselt sümpaatne. Lapsepõlves mul seda musa ei olnud. Minu jaoks veidi võõras, kogu aeg üks melu. Sa pead omadega kuskil teisel pool olema, et see melu oleks nagu sinu enda seesmine melu. Veel Hendrixit, Joplinit, Ravi Shankarit ja india musa, Dylanit, Zeppi; hea hulk platesid.

      Mia ei tulnudki meie juurde. Jõime ühe pudeli tühjaks. Vaatasin talle otsa: “Võibolla läheme edasi. Jalutaks täna hoopis rohkem.” “Võib küll.” Ei teinudki teist pudelit lahti. Läksin ja pesin klaasid ära. Siis panime koridoris riided selga. Olime seal vedelenud umbes pool tundi ja igasugu mõtteid läbi pea lasknud. “Mia, me läheme ära,” hüüdsin ma. “Ага,” vastas Mia. Teise, täis pudeli jätsime sinna. Ei hakanud seda enam uuesti tasku toppima.

      Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia, sest ta oli Tallinnas üle hulga aja ja ma tundsin ennast nagu võõrustaja.

      Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise, see oli Viru märgi ja kirjaga, veel oli üks Olümpia tass. Pesin neid ja mõtlesin, millal ma viimati neis kohtades käisin. Siis läksin tuppa tagasi. Seisin keset tuba, und ei olnud, aga midagi polnud enam teha, lugeda ei tahtnud. Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse. Mann ärkas pooleldi, ütles: “Oi, sa oled külm”, ja maigutas suud. “Kus sa käisid,” küsis ta hetke pärast, aga nii unesegaselt, et ma ei saanud aru, mis ta küsis. Ta ei teinud silmi lahti. Ta ootas hetke, silmad kinni, siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti: “Kus sa käisid.” “Mul ei tulnud und, koristasin natuke tuba.” Ma ei tea, kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda. Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba. Tänavalaterna valgus paistis kardinapilust sisse. Lesisin, vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid. Siis rääkisin endale mõttes ühe muinasjutu.

      Istusin ja vaatasin aknast välja. Vaatasin inimesi, kes tänaval liikusid. Ma polnud kodus. Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole, kui nad mööda läksid. Ma ei osanud arvata, kas nad nägid mind akna taga istumas, aga tundus, et nägid, ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga. Muud pilku ei osanud teha, ei tahtnud pead kõrvale pöörata, alla anda. Vahel tundus, et inimesed keerasid mu pilgu ees pea kõrvale. Ehk nad tegelikult ei näinudki mind. Seal äärelinnas käis inimesi majast mööda harva ja seetõttu oli neid parem vaadelda.

      Juhuslikult olid sattunud kõrvuti kõndima nii viieteistkümnesed tüdrukud ja sama vana poiss. Paistis, et nad ei tundnud üksteist, ja tüdrukud olid kiiremini käies poisile järele jõudnud. Nüüd läksid nad kõrvuti. Siiski, paar meetrit jäi neil vahet. Tüdrukud astusid endiselt hoogsalt, poiss käis veidi kangete jalgadega. Kui tüdrukud enne lobisesid, siis nüüd olid nad vait. Kõik kolm vaatasid otse ette.

      Nägin aknast, et bussi tuli üks nooruke plika. Ta märkas mu nägemist. Korraks kaotasin ta teiste vahel silmist. Ilma et oleksin midagi mõelnud, libises mu pilk teda otsides üle bussi. Pilk peatus ühel teisel tüdrukul. Mul oli tegelikult muid muresid (harv juhus küll), aga pilk liikus omatahtsi. Heagi. Siis nägin tedagi. Ta istus ja vaatas mulle silma ja turtsatas nüüd põlglikult. “Ohoo,” mõtlesin ma. “Neiu, neiu.” Jõllitasin teda veel ühe pika sekundi ja vist naeratasin tahtmatult. Selline algkoolinähvits. Ilus oli ta küll. Sellisel kütaks perse kuumaks, kui omavahel häbematuks muutuks. Hallpead austa, kulupead kummarda, neiu. Ma ei tea, miks on nii lõbustav neid vaadata.

      Veidi inimesi vaadata. Midagi muud ma ei teegi. Ja sugugi mitte ainult plikasid. Peaaegu kõiki. Ei tea, kas see just huvitav on. Aga köitvam kui miski muu. Vaadata seda, mis vastu tuleb. Kõik on isepärane. Juhuslik maailm. Elul ei ole reegleid.

      Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole, sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan, et mu pilk oleks siis puhas.

      Mustas palitus mees, naeratus suunurgas, läbis portfelli enda järel vedades tänava inimmassi nagu nuga võid. Ta ei vaadanud ühelegi inimesele otsa. Aga tajus, kuidas ta ise välja paistis.

      Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista. Istusin maha. Teadsin, et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid. Mul pole seismise vastu midagi, aga vahel tahaks häbematu olla. Nii tunnen, et elan.

      Ometi ei oska enam täis bussides istuda.

      Märkasin selja tagant meest, kes oli põlvitanud sopasele tänavale. Ta kummardus ette. Kõndisin täpselt ta kõrvalt mööda. See oli operaator. Ta parandas kaamerat või vahetas filmi. Lähedal seisis, alles nüüd märkasin, filmibuss. Ta tegi oma tööd ja võis rahulikult keset vanalinna tänavat põlvitada.

      “Я Толик,” oli kirjutatud bussiseinale. Me istusime kõrvuti ja vaikisime. Mul oli põues viidikas. Võtsin viidika ja kirjutasin: “И Я Толик.”

      “Da, eta totšna,” ütles K.

      Paks mutike ostis lehe ja nüüd nägin, kuidas ta liikus. Ta jalad paistsid pika palitu all kui lühikesed pulgakesed. Ja liikusid trummipulkade väledusega. Samal ajal püsis keretünn vertikaalne ja liikumatu. Lühikesed käed liikusid nukuteaterlikult suure amplituudiga. Ta oleks nagu edasi veerenud. Sind on tublisti üles keeratud, proua.

      Tüdruk oli ilus, aga kuidagi krampis. Tal olid ees tumedad prillid, pea ettepoole ja õlgade vahel, üldse ettepoole kaldus, ja pikad sirged juuksed. Ta astus kuidagi sirgete jalgadega. “Mis sinuga küll lahti on,” mõtlesin ma. “Kelle asi,” vastas ta.

      Ilus naine vaatas mulle korraks otsa ja naeratas omaette. Olin teda vaatama jäänud. Ta naeratas veel ka siis, kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks. Küllap oli tal hea meel, et poisikesed teda vaatavad. Muidugi, ta oli ilus ja kandis oma СКАЧАТЬ