See, mis ei tapa. David Lagercrantz
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу See, mis ei tapa - David Lagercrantz страница 9

Название: See, mis ei tapa

Автор: David Lagercrantz

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789985334904

isbn:

СКАЧАТЬ meie teeme, ja kuna me kõik olime Fransile absoluutselt lojaalsed, siis jäi üle õigupoolest vaid üks alternatiiv: hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest häkkisid nad meie süsteemi.”

      „Kas siis te võtsitegi ühendust kaitsepolitsei ja kaitsejõudude raadioluurega?”

      „Esialgu mitte. Fransil on lipsu kandvate ja üheksast viieni tööl käivate inimestega suhtlemisel raskusi. Ta eelistab fanaatikutest idioote, kes ööde kaupa arvuti ees passivad, ja sellepärast otsis ta üles hoopis ühe salapärase häkkeri, kellega ta kunagi kokku oli puutunud, ja too ütles otsekohe ära, et meie arvutitesse on häkitud. Ega see tüdruk eriti usaldusväärset muljet küll ei jätnud. Mina poleks teda oma firmasse palganud, kui sa aru saad, mida ma mõtlen, ja võib ka olla, et ta ajas jama. Aga tema olulisemaid järeldusi kinnitasid hiljem ka raadioluure inimesed.”

      „Aga keegi ei teadnud, kes teie süsteemi häkkis?”

      „Ei, ei, häkkeri sissetungi tagantjärele jälitamine on enamasti lootusetu. Aga nii palju on selge, et need pidid olema profid. Me olime oma turvameetmete kallal tublisti vaeva näinud.”

      „Ent nüüd sa arvad, et Frans Balder on selle kohta midagi teada saanud?”

      „Raudselt. Muidu ta ei käituks nii kummaliselt. Ma olen veendunud, et ta sai Solifonis midagi teada.”

      „Kas ta töötas seal?”

      „Jah, kummalisel kombel. Frans keeldus ju varem end suurte arvutihiiglastega sidumast, nagu ma ütlesin. Ta võis lõpmatuseni jaurata sõltumatusest, tähtsusest vaba olla ja mitte orjata kasumit taotlevaid firmasid ja mida kõike veel. Aga kui meid oli lohku tõmmatud ja meie tehnoloogia ära varastatud, võttis ta järsku Solifoni pakkumise vastu, ja keegi ei saanud mitte millestki aru. Okei, nad pakkusid metsikut palka, otsustamisvabadust ja kõike muud: tee, mida tahad, aga tööta meie heaks, ja võib-olla oli see tema meelest äge. See oleks vaieldamatult äge kelle jaoks tahes, aga mitte Frans Balderi jaoks. Ta oli sihukesi pakkumisi saanud hulgi, küll Google’ilt, Apple’ilt ja kellelt iganes. Miks ta järsku huvi tundis? Ta ei andnud mingit selgitust. Võttis lihtsalt oma kodinad ja tõmbas uttu, ja nagu ma hiljem kuulsin, läks alguses kõik hiilgavalt. Frans arendas meie tehnoloogiat edasi ja ma usun, et omanik Nicolas Grant hakkas vaimusilmas juba uusi miljardeid nägema. Kõik olid kangesti elevil. Aga siis juhtus midagi.”

      „Midagi, millest sa õigupoolest kuigi palju ei tea.”

      „Ei, meil ei olnud ju enam kontakti. Frans kaotas põhimõtteliselt kontakti kogu muu maailmaga. Aga ma saan nii palju aru, et see peab olema midagi tõsist. Frans on ju alati avatust pooldanud ning üldisele valgustustööle ja muule tuliseid kaitsekõnesid pidanud; rääkinud, kui tähtis on kasutada paljude inimeste teadmisi ja Linuxi põhimõtteid. Aga Solifonis hoidis ta nähtavasti iga viimase kui koma salajas, koguni kõige lähemate jaoks, ja siis järsku, põmaki, võttis ta ennast töölt lahti ja sõitis koju, ja istub nüüd Saltsjöbadenis oma majas ega lähe isegi aeda mitte, ei huvitu absoluutselt isegi sellest, kuidas ta välja näeb.”

      „Linus, sul on lugu professorist, kes on stressis ega hooli oma välimusest – kuigi ma ei saa aru, kuidas naabrid seda näha saavad, kui ta kunagi väljas ei käi?”

      „Jah, aga ma arvan …”

      „Linus, mina arvan samuti, et see võib olla huvitav lugu. Aga kahjuks pole see minu jaoks. Ma ei ole IT-reporter – mina olen pärit kiviajast, nagu keegi mõni päev tagasi väga tabavalt kirjutas. Ma soovitan sul võtta ühendust Raoul Sigvardssoniga Svenska Morgonpostenis. Tema tunneb seda maailma.”

      „Ei, ei, Sigvardsson on liiga pinnapealne. See mäng käib üle tema pea.”

      „Ma usun, et sa alahindad teda.”

      „Ole nüüd, ära löö põnnama! Sellest võib kujuneda sinu uus tähetund, Blomkvist.”

      Mikael tegi väsinud liigutuse Amiri poole, kes nende lähedal ühte lauda pühkis.

      „Kas ma tohin sulle nõu anda?” sõnas Mikael.

      „Mida? … jah … muidugi.”

      „Kui sa järgmine kord üritad mõnda lugu müüa, siis ära püüa reporterile seletada, mida see tema jaoks tähendada võib. Kas sa tead, kui mitu korda olen ma seda inimeste käest kuulnud? „Sellest tuleb tõeline hitt. See on suurem kui Watergate!” Rahuliku asjalikkusega jõuab kaugemale, Linus.”

      „Ma mõtlesin ainult …”

      „Mida sa õigupoolest mõtlesid?”

      „Et sa võiksid temaga rääkida. Ma arvan, et sa meeldid talle. Te olete mõlemad ühtemoodi kompromissitud.”

      Linuse enesekindlus oli nagu peoga pühitud ja Mikael mõtles, kas ta ei olnud mitte üleliia karm. Ta oli vihjeandjate vastu tavaliselt ja põhimõtteliselt alati sõbralik ja julgustav, ükskõik kui hullud nende jutud ka ei olnud, mitte ainult sellepärast, et ka kõige pöörasema loo taga võib peituda hea artikkel, aga ka sellepärast, et ta teadis, kui sageli on see nende viimne õlekõrs. Paljud pöördusid tema poole, kui keegi teine neid enam ei kuulanud. Sageli oli ta inimeste viimane lootus, ja pole vähimatki põhjust neid mõnitada.

      „Kuule,” ütles ta. „Mul oli eriti kehv päev, ma ei tahtnud sarkastiline olla.”

      „Pole midagi.”

      „Ja tegelikult on sul õigus,” jätkas Mikael. „Selles loos on tõepoolest üks asi, mis mind huvitab. Sa ütlesid, et te kohtusite naissoost häkkeriga.”

      „Jah, aga õigupoolest ei puutu see asjasse. Ta oli vist mingi Balderi sotsiaalprojekt.”

      „Aga ta tundis asja?”

      „Või siis tabas puhtjuhuslikult naelapea pihta. Ta ajas ka palju jama.”

      „Sa siis kohtusid temaga?”

      „Jah, kohe pärast seda, kui Balder oli Silicon Valleysse läinud.”

      „Kui kaua sellest aega möödas on?”

      „Üksteist kuud. Ma viisin meie arvutid oma korterisse Brantingsgatanile. Ei saa just öelda, et mu elu oleks hiilgav olnud. Olin üksi, rahast lage ja pohmellis, kodu nägi kohutav välja, ja ma olin äsja Fransiga telefonis rääkinud ja ta luges mulle moraali nagu mingi tüütu papa. Mitu asja: ära hinda teda tema välimuse ja muu järgi, välimus võib petta, plää-plää, kurat, ja seda rääkis ta mulle! Ma pole ka ise mingi ämma unistus. Mul pole elu seeski lipsu ja pintsakut olnud, ja ma tean väga hästi, kuidas inimesed häkkerite ringkonnas välja näevad. No igatahes ma istusin kodus ja ootasin seda tibi. Mõtlesin, et ta vähemalt koputab. Aga ta lükkas ukse lihtsalt lahti ja astus sisse.”

      „Kuidas ta välja nägi?”

      „Kohutav … või õigemini, mingil kummalisel viisil vist ka omamoodi seksikas. Aga üldiselt kohutav!”

      „Linus, ma ei mõelnud, et sa peaksid mulle tema välimust kirjeldama. Tahan ainult teada, mis tal seljas oli ja kas ta ütles ka oma nime.”

      „Mul pole aimugi, kes ta oli,” jätkas Linus, „ehkki ta tuli mulle kuskilt tuttav ette – mulle tundus, et seoses millegi halvaga. Tal olid tätoveeringud ja rõngad ja kogu muu värk, nägi välja nagu mingi satanist või goot või punkar, ja kõhn nagu jube.”

      Ise seda peaaegu tähelegi СКАЧАТЬ