See, mis ei tapa. David Lagercrantz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle päeva puhuks ka enda riietust veidi rahvalikumaks kohendanud. Ta ei jätnud direktori muljet, nähtavasti oli ta lisanud repertuaari ka mõned uued väljendid, sealhulgas rahvaliku „terekest”.

      „Terekest, Micke, kuidas läheb?”

      „Sõltub sinust,” vastas Mikael ega mõelnud seda tegelikult õelalt.

      Ent ta märkas, et seda tõlgendati sõjakuulutamisena, ta noogutas puiselt, läks edasi ja istus ühele toolidest, mis moodustasid toimetuses otsekui auditooriumi.

      OVE LEVIN KÖHATAS ja vaatas närviliselt Mikael Blomkvisti poole. Uksel nii sõjakana tundunud staarreporter jättis nüüd viisaka, asjast huvitatud inimese mulje, ega ilmutanud tülitsemise või vaidlemise märke. Kuid see ei rahustanud Ovet mitte põrmugi. Kunagi olid nad Blomkvistiga ühel ajal Expressenis ajutised reporterid. Tol ajal kirjutasid nad põhiliselt kiireid uudiseid ja üsna palju jama. Ent hiljem baarileti ees unistasid nad suurtest reportaažidest ja paljastustest ning rääkisid tundide kaupa, kuidas nad ei suuda iialgi leppida traditsioonilise või hambutu ajakirjandusega, vaid lähevad alati sügavuti. Nad olid noored ja ambitsioonikad, nad tahtsid kõike saada nüüd ja kohe. Ove tundis sellest ajast mõnikord puudust, muidugi mitte palgale või tööaegadele mõeldes, isegi mitte baarides veedetud kohustusteta elu ja tibide, vaid tolleaegsete unistuste pärast – ta tundis puudust nende sisemisest väest. Ta igatses tagasi pulbitsevat tahet muuta ühiskonda ja ajakirjandust ning kirjutada nii, et maailm hoiab hinge kinni ja võimurid tõmbuvad kössi, ja loomulikult tuli isegi säärasel ägedal vennal nagu tema endalt mõnikord küsida: mis sellest kõigest sai? Kuhu kadusid unistused?

      Micke Blomkvist viis neist ju iga viimasegi ellu – mitte ainult sellepärast, et ta seisis mitme viimase aja suurima paljastuse taga. Ta kirjutaski tõepoolest selle jõu ja paatosega, millest nad olid unistanud, ja mitte kunagi ei paindunud ta võimumeeste surve alla ega läinud kompromissidele oma ideaalidega, samal ajal kui Ove … Jah, õigupoolest on ju tema see, kes oli teinud kena karjääri, kas pole? Ta teenib praegu kindlasti kümme korda rohkem kui Blomkvist, ja see tegi talle tõeliselt rõõmu. Mis kasu on Mickel oma pommlugudest, kui ta ei suuda isegi vingemat suvilat osta kui too uberik Sandhamnis? Issand jumal, mis on see hurtsik võrreldes Ove uue majaga Cannes’is? Mitte midagi! Ei, just tema on neist see, kes valis õige tee.

      Päevalehtede toimetustes rassimise asemel oli Ove vastu võtnud Serneri meediaanalüütiku koha, tal tekkisid head suhted Haakon Serneriga, see muutis tema elu ja tegi ta rikkaks. Tänaseks on ta terve rea meediaväljaannete ja – kanalite vastutav väljaandja, ta on sellega väga rahul. Ta armastab võimu, raha ja kõike sellega kaasnevat, ent sellest hoolimata … ta on piisavalt suuremeelne ja tunnistab, et unistab mõnikord ka kõigest ülejäänust, õige natuke küll, kuid siiski. Ta tahaks, et ka teda peetaks heaks ajakirjanikuks, täpselt nagu Blomkvisti, ja kindlasti surus ta ka sel põhjusel Millenniumi ostmist läbi. Tänu väikesele vihjele sai ta teada, et ajakiri on majanduslikus kriisis ja peatoimetaja Erika Berger, kes on talle salamisi alati meeldinud, ei taha loobuda oma kahest viimati palgatud ajakirjanikust Sofie Melkerist ja Emil Grandénist. Mis oleks aga paratamatu, kui ajakiri ei saa uut kapitalisüsti.

      Lühidalt, Ove nägi ootamatut võimalust osta end sisse Rootsi meedia ühte prestiižikaimasse tootesse. Ometi ei saa öelda, et Serneri juhtkond oleks väga entusiastlik olnud. Vastupidi, toriseti selle üle, et Millennium on vanaaegne ja vasakpoolne ning kipub tülli minema oluliste reklaamiandjate ja koostööpartneritega, ja kui Ove poleks nii kirglikult seda kaitsnud, oleks tehing lihtsalt liiva jooksnud. Ta ajas visalt oma joont. Ta ütles, et investeering Millenniumisse on laiemas plaanis väike summa, tähtsusetu panus, mis ei pruugi küll anda ülisuurt kasumit, kuid võib see-eest genereerida midagi oluliselt suuremat, nimelt usaldusväärsust, ja karm tõde Serneri kohta on praegusel hetkel siiski see: firma usaldusväärsus ei ole pärast kõiki koondamisi ja aadrilaskmisi kuigi kõrge ja seetõttu oleks Millenniumile panustamine märk, et kõigest hoolimata on ajakirjandus ja sõnavabadus kontsernile olulised. Serneri juhtkond ei olnud ei sõnavabadusest ega Millenniumi-stiilis uurivast ajakirjandusest muidugi ülemäära vaimustatud. Teisalt ei saa aga usaldusväärsus kuidagi kahjuks tulla. Sellest said siiski kõik aru, nii et Ove sai oma tahtmise ja tükk aega tundus, et võidavad kõik osapooled.

      Serneri maine paranes, Millenniumile jäid töötajad alles ja ajakiri võis tegeleda sellega, milles seisnes tema tugevus: sügavuti minevate, kvaliteetsete reportaažidega. Ove ise säras nagu päike, võttis koguni osa ühest Ajakirjanike Klubis toimunud debatist ning mainis seal tagasihoidlikult:

      „Ma usun heasse ettevõttesse. Ma olen alati uuriva ajakirjanduse eest võidelnud.”

      Ent seejärel … ta ei tahtnud selle peale mõeldagi. Algas sõjakäik Blomkvisti vastu ja alguses ei olnudki sellest midagi hullu. Alates hetkest, kui Mikael komeedina ajakirjandustaevasse tõusis, rõõmustas ta salamisi iga kord, kui Blomkvisti meedias tõrvati. Aga seekord ei kestnud rahuldus kuigi kaua. Serneri poeg Thorvald märkas sotsiaalmeedias toimuvat möllu ja pani loo suure kella külge, mitte küll sellepärast, et ta oleks sellest hoolinud. Thorvaldi ei huvitanud ajakirjanike seisukohad. Kuid talle meeldis võim.

      Ta armastas intriige ja nägi siin võimalust saada paar lisapunkti või lihtsalt juhatuses istuvale vanemale põlvkonnale pugeda, ja õige varsti sai ta enda paati tegevdirektor Stig Schmidti, kellel polnud veel hiljuti sääraste pisiasjade jaoks aega, kuid kes nüüd deklareeris, et Millennium ei saa eeldada erikohtlemist, vaid peab kohanduma uute aegadega, täpselt samamoodi nagu kontserni kõik teised tooted.

      Ove, kes äsja oli Erika Bergerile pühalikult lubanud toimetuse töösse mitte sekkuda muul moel kui „sõbra ja nõuandjana”, tundis end käsist seotuna ja oli sunnitud kulisside taga keerulist mängu mängima. Igal võimalikul moel püüdis ta Erikale, Malinile ja Christerile maha müüa uusi eesmärke, mida tegelikult polnud selgelt sõnastatudki – kiiresti tekkiva paanika õhkkonnas oleks seda palju nõuda –, kuid mis ometi olid suunatud Millenniumi uuendamisele ja suuremale kasumlikkusele.

      Loomulikult kordas Ove ikka ja jälle, et ajakirja vaimu ja sõnaka hoiaku osas ei pea kompromissile minema, ehkki tegelikult polnud ta päris kindel, mida ta sellega mõtleb. Ta teadis ainult seda, et juhatusele meele järele olemiseks tuleb tal suruda ajakirja rohkem glamuuri, ja pikki majandusanalüüse tuleb avaldada harvemini, sest need võivad vihastada reklaamitellijaid ning tekitada juhatuses vaenlasi – kuigi seda ta muidugi Erikale ei öelnud.

      Ta ei soovinud tarbetuid konflikte, ja nüüd toimetuse ees seistes oli ta igaks juhuks argisemalt riides kui tavaliselt. Ta ei tahtnud peakorteris moodi läinud läikivate ülikondade ja lipsudega kedagi provotseerida. Selle asemel olid tal jalas teksased, seljas lihtne valge särk ja tumesinine V-kaelusega sviiter – mis polnud isegi kašmiirist –, ja tema omal moel õrna mässumeelsust väljendavad pikad lokkis juuksed olid kinnitatud vingete telesaatejuhtide kombel hobusesabasse. Ent alustas ta eriti leebelt, nagu juhtimiskursustel oli õpetatud:

      „Tere kõigile!” ütles ta. „Milline kohutav ilm! Ma olen seda palju kordi varemgi öelnud, kuid ütlen hea meelega veel üks kord: meie Serneri kontsernis oleme tõeliselt uhked, et saame olla osalised säärase ajakirja tegemise juures, ja mulle isiklikult tähendab see veelgi rohkemat. Osalus niisuguses ajakirjas nagu Millennium annab minu tööle mõtte ja tuletab mulle meelde, miks ma kunagi selle elukutse valisin. Kas mäletad, Micke, kuidas me Operabarenis istusime ja unistasime sellest, mida me tulevikus koos teeme? Ega me sellest just kainemaks ei saanud, heh-heh!”

      Mikael Blomkvisti näoilme järgi otsustades tema midagi sellist ei mäletanud. Kuid Ove Levin ei lasknud ennast heidutada.

      „Ei, ei, ma ei kavatse nostalgiasse langeda,” jätkas ta, „ja tegelikult pole selleks ka mingit põhjust. Tol ajal liikusid selles valdkonnas suured rahad. Kui kuskil suvalises kolkas toimus mingi tähtsusetu mõrv, siis üürisime meie helikopteri, panime kõige kallimas kohalikus hotellis kinni terve korruse ja tellisime järelpeoks СКАЧАТЬ