See, mis ei tapa. David Lagercrantz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulus tema süda. Aga nüüd … võib-olla tuleks nõustuda, kui pakkumine pärast tema kohta kirjutatud jama ikka veel jõus on. Ta on oma ametis nii mõndagi teinud, aga mitte kunagi televisiooni, kui sadades vestlussaadetes ja hommikutelevisooni diivanitel sõnavõtmine välja arvata. Töö televisioonis puhuks ehk tema söed uuesti hõõguma.

      Mobiil helises ja hetkeks ta rõõmustas. Ükskõik, kas helistajaks on Erika või Pernilla, vastab ta sõbralikult ja tõepoolest kuulab neid. Ent ekraanil oli tekst „Salastatud number” ning ta vastas mõnevõrra äraootavalt.

      „Kas Mikael Blomkvist?” küsis noor hääl.

      „Jah,” vastas ta.

      „On sul aega rääkida?”

      „Kui sa ennast tutvustad, siis võib-olla tõesti.”

      „Minu nimi on Linus Brandell.”

      „Nii, Linus, mida sa tahad?”

      „Mul on sinu jaoks lugu.”

      „Ma kuulan.”

      „Räägin kõik ära, kui viitsid minuga kohe siin üle tee Bishops Armsi pubis kokku saada.”

      Mikael ärritus. Põhjuseks polnud mitte ainult kamandav hääletoon, vaid kutsumata viibimine tema kodukvartalis.

      „Minu meelest sobib telefon ka väga hästi.”

      „Seda teemat ei saa avalikul liinil arutada.”

      „Miks sinuga rääkimine mind nii hirmsasti tüütab, Linus?”

      „Võib-olla on sul vilets päev olnud.”

      „Mul oli tõepoolest vilets päev, nii et selles on sul õigus.”

      „Näed siis. Jookse nüüd alla Bishopsi baari, ma teen sulle õlle välja ja räägin midagi väga ägedat.”

      Mikael oleks õigupoolest tahtnud ainult nähvata, et lõpetagu kamandamine. Sellest hoolimata ütles ta iseendalegi üllatuseks, või siis sellepärast, et tal polnud nagunii midagi targemat teha kui siin oma tuleviku üle mõtteid mõlgutada:

      „Oma õlle eest maksan ma ise. Aga okei, ma tulen.”

      „Tark tegu.”

      „Aga tead mis, Linus?”

      „Jah?”

      „Kui sa jääd pikalt jutustama ja tutvustad mulle metsikuid vandenõuteooriaid selle kohta, et Elvis elab ja et sa tead, kes Olof Palme tappis, ilma et sa üldse asja juurde jõuaks, siis tulen ma kohe koju tagasi.”

      „Fair enough,” vastas Linus Brandell.

      3. peatükk

20. november

      HANNA BALDER SEISIS Torsgatanil oma köögis ja suitsetas ilma filtrita Camelit. Tal oli seljas sinine hommikumantel ja jalas kulunud hallid tuhvlid, ja ehkki tal olid paksud ilusad juuksed ning nägu endiselt nagu kaunitaril, jättis ta armetu mulje. Huul oli paistes ja tugev silmameik ei täitnud üksnes esteetilisi eesmärke. Hanna Balder oli järjekordselt peksa saanud.

      Hanna Balder sai sageli peksa. Oleks muidugi vale öelda, et ta oli sellega harjunud. Säärase kohtlemisega ei harju mitte keegi. Ent see kuulus tema igapäevase elu juurde ja ta peaaegu enam ei mäletanudki, kui rõõmus inimene ta kunagi oli olnud. Nüüdseks oli hirm enesestmõistetav osa tema isiksusest, juba mõnda aega suitsetas ta kuuskümmend sigaretti päevas ja võttis rahusteid.

      Elutoas vandus Lasse Westman endamisi, Hannat see ei üllatanud. Ta teadis juba tükk aega, et mees kahetseb Fransile tehtud suuremeelset žesti. Tegelikult oli see algusest peale mõistetamatu. Lasse oli sõltuv rahast, mis Frans neile Augusti jaoks saatis. Pikka aega elas Lasse põhimõtteliselt ainult sellest, ja tihti oli Hannal tulnud läkitada meilitsi teele vale ootamatutest väljaminekutest mõnele pedagoogile või treeningule, millest tegelikkuses muidugi juttugi ei olnud, ja seepärast oli asi ju samuti kummaline: mispärast oli Lasse kõigest sellest loobunud ja lasknud Fransil poisi kaasa võtta?

      Kuskil sisimas teadis Hanna siiski ka vastust. See oli olnud alkoholist tingitud kuraas. Lubatud roll TV4 uues politseisarjas oli mehe veelgi rohkem õhku täis puhunud. Aga ennekõike oli põhjuseks August. Lasse meelest oli poiss õõvastav ja kahtlane, ja see oligi kõige mõistetamatum. Kuidas sai keegi Augustit jälestada?

      Ta istus ju alati oma pusledega põrandal ega seganud kedagi. Ometigi tundus, et Lasse vihkab teda, arvatavasti on see seotud poisi kummalise pilguga, mis vaatas pigem sissepoole kui väljapoole, ja mis tavaliselt pani teised inimesed naeratama ja rääkima poisi ilmselt rikkast siseelust, aga mis mingil moel tekitas Lasses külmavärinaid.

      „Kurat, Hanna! Ta vaatab minust otse läbi!” võis ta pahvatada.

      „Sa ütled ju, et ta on idioot.”

      „Ta on idioot, aga temas on ikkagi midagi kahtlast. Mul on tunne, nagu tahaks ta mulle midagi halba.”

      See oli rumalus, muud midagi. August isegi ei vaadanud Lasset ega ka kedagi teist, ja ta ei tahtnud kellelegi midagi halba. Ümbritsev maailm ainult segas teda, kõige õnnelikum oli ta omaenda mullis. Aga viinaaurud olid pannud Lasse uskuma, et poiss haub mingit kättemaksu, ja küllap sellepärast ta laskiski Augustil ja rahal nende elust kaduda. Kui haletsusväärne. Vähemalt oli Hanna seda niimoodi tõlgendanud. Ent nüüd, kui ta seisis kraanikausi juures ja imes nii kõvasti ja närviliselt sigaretti, et tubakapuru sellest keele peale sattus, mõtles ta, et selles võis kõigest hoolimata siiski peituda oma tõetera. Võib-olla vihkas August Lasset ka? Võib-olla tahtis ta teda kõikide saadud hoopide eest tõepoolest karistada, ja võib-olla … Hanna pani silmad kinni ja hammustas huulde … ei sallinud poiss ka teda, Hannat.

      Enesepõlgusest kantud mõtted olid tekkinud pärast seda, kui teda halvas õhtuti peaaegu väljakannatamatu igatsus, ning ta oli hakanud endalt küsima, ega tema ja Lasse Augustile lausa kahju polnud teinud. Ma olen olnud halb inimene, pomises ta endamisi, ja nüüd karjus veel ka Lasse talle midagi. Ta ei kuulnud, mida mees tahtis.

      „Mida?” küsis ta.

      „Kus, kurat, see hooldusõiguse otsus on?”

      „Milleks sul seda vaja on?”

      „Ma tahan näidata, et tal pole poisile mingit õigust.”

      „Alles sa olid nii rõõmus, et temast lahti said.”

      „Ma olin täis ja loll.”

      „Ja nüüd järsku oled kaine ja tark?”

      „Vägagi tark,” kähvas mees ja tuli vihaselt ning otsustavalt tema poole. Hanna pani silmad uuesti kinni ja mõtles juba tuhandendat korda, miks kõik nii valesti on läinud.

      FRANS BALDER ei meenutanud enam seda soliidset ametnikku, kellena ta eksnaise juurde oli ilmunud. Nüüd olid tal juuksed sassis, ülahuule kohal pärlendas higi, habet ajanud ja duši all käinud oli ta viimati vähemalt kolm päeva tagasi. Hoolimata kavatsusest hakata täiskohaga isaks ja hoolimata lootuse ning meeleliigutuse silmapilgust Hornsgatanil istus ta taas sügavalt oma mõtetesse vajunult, ja sellist olekut võis kergesti segi ajada vihaga.

      Ta krigistas koguni hambaid, ja juba tunde tagasi oli ümbritsev maailm ja väljas möllav torm lakanud СКАЧАТЬ