Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et meie kohus jumala ees on kaitsta ülejäänud inimkonda õelate ööelukate eest.“ Ta käsi puudutas peaaegu hajameelselt midagi kaelal. See oli suuresti jakiga kaetud, kuid krae alt tuli viivuks nähtavale kuldne rist.

      Minu esialgne reaktsioon sellele oli ärev, kuna ma pole usklik. Tegelikult pole ma end kunagi süvausklike seltskonnas eriti mugavalt tundnud. Kolmkümmend sekundit hiljem jõudis Sydney viimase lause mõte mu teadvusse.

      „Oota üks hetk,“ hüüdsin nördinult. „Kas sa räägid meist kõigist – dampiiridest ja moroidest? Me kõik oleme siis õelad ööelukad?“

      Ta käsi langes alla ja ta ei vastanud.

      „Meie ei ole strigoide sarnased!“ sähvasin.

      Sydney nägu jäi ilmetuks. „Moroid joovad verd. Dampiirid on nende ja inimeste ebanormaalsed järeltulijad.“

      Mitte keegi polnud mind varem ebanormaalseks nimetanud, välja arvatud siis, kui panin takole ketšupit. No tõesti, meil oli salsakaste otsa saanud, mida ma pidin siis tegema? „Moroid ja dampiirid eiole õelad,“ teatasin Sydneyle. „Mitte nagu strigoid.“

      „See on tõsi,“ möönis ta. „Strigoid on õelamad.“

      „Hei, seda ma nüüd küll ei…“

      Sel hetkel saabus toit ja praetud kanast piisas, et juhtida mu tähelepanu kõrvale solvavast võrdlusest strigoiga. Seetõttu ma ei vastanud kohe Sydney väitele ja lõin hambad kana kuldsesse nahka ning oleksin sealsamas peaaegu sulanud. Sydney oli tellinud juustuburgeri ja friikartulid ning näkitses peenelt oma toitu.

      Kui olin terve kanakintsu nahka pistnud, suutsin vaidlust jätkata. „Meid ei saa üldse strigoidega võrrelda. Moroid ei tapa. Teil pole põhjust meid karta.“ Ma kordan veel, mul pole mingit huvi inimestega sõprust aretada. Mitte keegi minusugustest ei tahtnud seda, kuna inimesed kalduvad liiga kergesti püssi haarama ja on valmis korraldama eksperimente asjadega, millest nad midagi ei taipa.

      „Ükskõik missugune inimene, kes saab teist teada, saab paratamatult teada ka strigoidest,“ ütles Sydney. Ta mängis oma friikartulitega, kuid ei söönud neid.

      „Aga teadmine strigoidest võib aidata inimestel end kaitsta.“ Pagana päralt, miks ma siin temaga üldse vaidlen?

      Sydney lakkas toiduga mängimast ja pillas kartuli taldrikule. „Võib-olla. Aga leidub inimesi, keda ahvatleb mõte surematusest – isegi strigoide teenimise hinnaga, vastutasuks selle eest, et neid muudetaks põrgulikeks olenditeks. Sind võib üllatada, kuidas paljud inimesed reageerivad, kui nad vampiiridest teada saavad. Surematusel on tohutu suur tõmbejõud, vaatamata kurjusele, mis sellega kaasas käib. Paljud, kes saavad strigoidest teada, püüavad neid teenida, lootuses, et neid ükskord muundatakse.“

      „See on hullumeelsus…“ Ma jäin vait. Möödunud aastal leidsime tõendeid inimestest, kes aitasid strigoisid. Strigoid ei saa hõbevaia puudutada, kuid inimesed saavad, ja mõned olid kasutanud noidsamu vaiu, et purustada moroide maagiline kaitserõngas. Kas nendele inimestele lubati surematust?

      „Sellepärast,“ jätkas Sydney, „on parem, kui hoolitseme selle eest, et keegi ei saa teiesugustest teada. Te olete seal kusagil olemas – kõik teiesugused – ja sinna ei saa midagi parata. Teie teete strigoidest vabanemisel oma tööd ja meie teeme oma, ning päästame ülejäänud inimsoo.“

      Närisin kanatiiba ja hoidsin end tagasi, et mitte reageerida Sydney vihjamisi öeldud mõttele, et ta päästab endasuguseid ka minusarnaste eest. Mingil moel oli ta jutt isegi loogiline. Meil pole ju võimalik alati maailmas nähtamatuna ringi liikuda, ning jah, ma möönan, et keegi peab strigoide surnukehi koristama. Inimesed moroidega koostööd tegemas on ideaalne valik. Sellised inimesed suudavad maailmas vabalt liikuda, eriti kui neil on sedasorti kontaktid ja tutvused, millele Sydney pidevalt viitas.

      Kangestusin keset mälumist, meenutades, mida olin varem Sydneyga kaasa tulles mõelnud. Sundisin end neelama ja võtsin suure lonksu vett. „Mul on küsimus. Kas sul on kontakte üle terve Venemaa?“

      „Kahjuks jah,“ vastas ta. „Kui alkeemikud saavad kaheksateistkümneaastaseks, saadetakse meid praktikale, et saaksime otseseid töökogemusi ja sõlmiksime mitmesuguseid tutvusi. Oleksin parema meelega Utah’sse jäänud.“

      See oli peaaegu sama hullumeelne kui kõik muu, mis ta mulle rääkis, aga ma ei hakanud pärima. „Missuguseid tutvusi?“

      Ta kehitas õlgu. „Me jälitame paljude moroide ja dampiiride liikumist. Tunneme paljusid kõrgeid valitsusametnikke – nii inimeste kui ka moroide hulgas. Kui inimeste seas on märgatud vampiire, siis me tavaliselt leiame ühe tähtsa isiku, kes maksab kellelegi või mida iganes… Kõik otsad peidetakse.“

      Jälitame paljude moroide ja dampiiride liikumist. Bingo. Kummardusin lähemale ja tasandasin häält. Kõik sõltus sellest hetkest.

      „Ma otsin üht küla… dampiiride küla Siberis. Ma ei tea selle nime.“ Dimitri oli küla nime vaid ühe korra maininud ja ma olin selle unustanud. „Selle lähedal on vist… Om?“

      „Omsk,“ parandas Sydney

      Ajasin end sirgu. „Kas sa tead seda?“

      Ta ei vastanud kohe, kuid silmad reetsid ta. „Võib-olla.“

      „Sa tead!“ hüüatasin. „Sa pead mulle ütlema, kus see asub. Ma pean sinna minema.“

      Ta krimpsutas nägu. „Kas sinust saab… üks nondest?“

      Ah et alkeemikud teadsid verehooradest. See ei ole üllatav. Kui Sydney ja tema kaaslased teavad kõike vampiiride maailmast, siis teavad nad ka verehooradest.

      „Ei,“ teatasin kõrgilt. „Ma pean kellegi üles otsima.“

      „Kelle?“

      „Kellegi.“

      Ta oleks peaaegu naeratanud. Tema pruunid silmad olid teist friikartulit mugides mõtlikud. Oma juustuburgerist oli ta ainult kaks ampsu võtnud ja see jahtus kiiresti. Ma oleksin põhimõtteliselt tahtnud seda ise süüa.

      „Tulen kohe tagasi,“ sõnas Sydney järsult. Ta tõusis ja kõndis kohviku vaiksesse nurka. Võtnud oma salapärasest käekotist mobiili, pööras ta selja ja valis numbri.

      Selleks ajaks olin kana nahka pistnud ja võtsin veidi Sydney kartuleid, kuna tundus üha enam, et ta ei tee nendega midagi. Süües mõtisklesin oma võimaluste üle, mõtlesin, kas Dimitri kodulinna leidmine on tõesti nii lihtne. Kui ma kord seal olen… kas siis on ka lihtne? Kas Dimitri on seal, elab end varjates ja jahti pidades? Kui temaga kohtun, kas ma tõesti suudan vaia ta südamesse lüüa? Tahtmatult kerkis mu silme ette endine pilt punaste silmadega Dimitrist ja…

      „Rose?“

      Ma pilgutasin silmi. Olin end täiesti välja lülitanud ja Sydney oli tagasi. Ta istus uuesti toolile minu vastas. „Nii, tundub, et…“ Ta vakatas ja lõi pilgu alla. „Kas sa sõid mu kartuleid?“

      Mul polnud aimugi, kuidas ta teadis, kuna see oli nii suur kuhi. Sealt polnud mitte vähimatki kahanenud. Arvasin, et kartulite napsamine oleks veel üks tõend sellest, et olen õel ööelukas ja valetasin osavalt: „Ei.“

      Ta kortsutas hetkeks järele mõeldes kulme ja lausus siis: „Ma tean küll, kus see linn asub. Olen seal varem СКАЧАТЬ