Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajas silmad pärani. „Sa tapsid ühe nendest… olevustest… aga ei olegi lõpetanud?“

      Ma kehitasin õlgu ja ta vaikis mõne hetke.

      Lõpuks ta ohkas veel kord ja sõnas: „Ilmselt peame rääkima.“

      Vaat kus uudis. Temaga kohtumine oli kõige veidram asi, mis minuga Venemaale saabumisest saadik oli juhtunud. Ma tahtsin teada, miks ta arvas, et oleksin pidanud temaga ühendust võtma, ja kuidas ta lahustas strigoi laiba. Kui naasime rahvarohketele tänavatele ning kõndisime kohviku poole, mis talle meeldis, siis torkas mulle pähe, et kui ta tunneb moroide maailma, siis võib-olla ta teab ka Dimitri koduküla asukohta.

      Dimitri. Jälle kohal, jälle mu mõtetes. Mul polnud aimugi, kas ta tõepoolest hiilib kusagil oma kodulinna läheduses, kuid muid juhtlõngu mul sel hetkel ka polnud. Taas valdas mind veider tunne. Mu peas segunesid Dimitri ja äsja tapetud strigoi näod: kahvatu nahk, punaste rõngastega ümbritsetud silmad…

      Ei, ütlesin endale kindlalt. Ära keskendu veel sellele. Ära satu paanikasse. Kuni ma pole strigoi-Dimitriga silmitsi, ammutan rohkem jõudu, meenutades Dimitrit, keda armastasin, oma sügavpruunide silmade, soojade käte, tugeva embusega…

      „Kas sinuga on kõik korras… mmm, mis iganes su nimi on?“

      Sydney vahtis mind imeliku pilguga ja taipasin, et olime seisma jäänud ühe restorani ees. Ma ei tea, missugune ilme mu näol võis olla, kuid sellest ilmselt piisas, et isegi Sydney tähelepanu köita. Siiani arvasin, et ta räägiks minuga nii vähe kui võimalik.

      „Jajah, kõik on korras,“ sõnasin järsult ja manasin ette kaitsjanäo. „Minu nimi on Rose. Kas see ongi õige koht?“

      Nii see oli. Restoran oli hele ja rõõmus, ent Ööbiku ülevoolavast rikkusest jäi kaugele maha. Lipsasime musta nahaga ülelöödud kabiini – naha all pean silmas kunstnahka – ja minu suureks rõõmuks nägin, et menüüs oli nii ameerika kui ka vene toite. Toidunimetused olid tõlgitud inglise keelde ja mul oleks äärepealt suu hakanud vett jooksma, kui nägin praetud kana. Kuna ma polnud klubis söönud, oli mul nälg, ja mõte praetud lihast tundus pärast nädalaid kapsatoite ja niinimetatud McDonald’sit lausa luksusena.

      Ettekandja tuli laua juurde ja Sydney andis oma tellimuse soravas vene keeles, kuid mina näitasin menüüs näpuga. Mis sa kostad. Sydney oli täis üllatusi. Arvestades tema karmi suhtumist, ootasin, et ta hakkab mind otsekohe üle kuulama, aga kui ettekandja lahkus, oli Sydney tükk aega vait, mängis salvrätiga ja vältis silmsidet. Väga imelik. Ta tundis end minu juuresolekul tõepoolest ebamugavalt. Ehkki meie vahel oli laud, tekkis tunne, nagu ta tahaks minust võimalikult kaugele pääseda. Ometi polnud tema varasem vihahoog teeseldud ja ta nõudis kindlalt, et järgiksin reegleid, millised iganes need ka olid.

      Ta oleks võinud ju tagasihoidlikku mängida, aga mina ei kõhkle, kui on vaja ebamugavaid teemasid käsitleda. Tegelikult on see minu puhul omamoodi kaubamärk.

      „Niisiis, kas oled valmis rääkima, kes sa oled ja mis toimub?“

      Sydney tõstis pea. Olles nüüd eredama valguse käes, nägin, et tal on pruunid silmad. Märkasin ka huvitavat tätoveeringut tema vasema põse alumisel poolel. Tint tundus olevat kuldne, sellist asja polnud ma varem näinud. See oli keeruline lilli ja lehti kujutav tätoveering ja oli tegelikult nähtav ainult siis, kui Sydney kallutas pead teatud nurga all, nii et valgus kullavärvile langes.

      „Ma ju ütlesin sulle,“ sõnas ta. „Olen alkeemik.“

      „Ja mina ütlesin sulle, et ma ei tea, mis see on. Kas see on mingi venekeelne sõna?“ See ei kõlanud vene keele moodi.

      Sydney huulil mängles poolik naeratus. „Ei. Saan aru, et sa pole ka alkeemiast midagi kuulnud?“

      Raputasin pead ja Sydney toetas lõua käele, pilk uuesti laual. Ta neelatas, otsekui jõudu kogudes ja siis tuli sõnaderahe. „Keskajal oli inimesi, kes olid veendunud, et kui sa leiad õige valemi või võluväe, on võimalik tinast kulda teha. Seda nad muidugi ei suutnud, mis pole mingi üllatus. See aga ei takistanud neid tegelemast igasuguste teiste müstiliste ja üleloomulike asjadega ning lõpuks nad leidsidki midagi maagilist.“ Ta kortsutas kulme. „Nimelt vampiirid.“

      Ma mõtlesin moroi ajaloo tundidele. Keskaeg oli see aeg, mil meiesugused hakkasid inimsoost eemalduma, ennast varjates ja omaette hoides. See oli aeg, mil vampiiridest sai ülejäänud maailma silmis müüt, ja isegi moroisid peeti koletisteks, keda tasus jahtida.

      Sydney kinnitas mu mõtteid. „Ja siis hakkasidki moroid eralduma. Neil oli küll nende võluvägi, kuid inimesed olid varsti arvulises ülekaalus. Oleme praegugi.“ Ta oleks äärepealt naeratanud. Moroidel on mõnikord probleeme rasestumisega, samas kui inimestel tundus see liigagi kergesti käivat. „Moroid tegid alkeemikutega kokkuleppe. Kui alkeemikud aitavad moroidel ja dampiiridel ning nende ühiskonnal inimeste eest varjule jääda, annavad moroid meile need.“ Ta puudutas kuldset tätoveeringut.

      „Mis see on?“ küsisin. „Kui silmanähtav kõrvale jätta.“

      Sydney silitas tätoveeringut õrnalt sõrmeotstega ega vaevunud sarkasmi varjama, öeldes: „Minu kaitseingel. See on ehtne kuld ja,“ ta krimpsutas nägu ning langetas käe, „moroi veri, loitsitud vee ja maa võluväega.“

      „Mida?“ Mu hääl kõlas liiga valjusti ja mõned inimesed restoranis pöörasid pead. Sydney jätkas juttu, ta hääl oli palju vaiksem – ja väga kibestunud.

      „Ma ei ole sellest just vaimustuses, kuid see on meie „autasu“ teiesuguste aitamise eest. Vesi ja maa seovad selle meie nahale ning annavad meile samad omadused, mis on moroidel – õigemini mõned neist omadustest. Ma ei jää peaaegu kunagi haigeks. Ma elan kaua.“

      „See vist on hea,“ sõnasin ebakindlalt.

      „Mõne jaoks võib-olla küll. Meil ei ole valikut. See „karjäär“ on perekonnasisene – pärandatakse vanematelt lastele. Me peame moroide ja dampiiride kohta kõike teadma. Loome inimestega sidemeid, mis võimaldavad meil teid varjata, kuna me liigume vabamalt ringi. Meil on igasuguseid trikke ja nippe, et strigoide surnukehadest vabaneda, nagu see vedelik, mida sa nägid. Vastutasuks aga tahame teiega nii vähe kokku puutuda kui võimalik – see ongi põhjus, miks enamikule dampiiridest räägitakse meist alles siis, kui nad kooli lõpetavad. Moroidele väga harva, kui üldse.“ Sydney vaikis järsult. Arvasin, et õppetund sai läbi.

      Mu pea käis ringi. Ma poleks elu seeski osanud midagi taolist ette kujutada – oot, pea kinni. Või siiski? Suurem osa minu haridusest rõhutas kaitsjatöö füüsilisi külgi: valvsust, võitlust jne. Ometi kuulsin aeg-ajalt ähmaseid vihjeid inimestest laias maailmas, kes aitavad moroisid varjata või päästavad neid veidratest ja hädaohtlikest olukordadest. Ma polnud kunagi sellele mõelnud ega kuulnud ka nimetust alkeemik. Võib-olla oleksin, kui oleksin edasi kooli jäänud.

      Arvatavasti ma ei oleks pidanud seda mõtet välja ütlema, aga mu loomus ei saanud sinna midagi parata. „Miks te hoiate seda võluväge saladuses? Miks mitte jagada seda inimsooga?“

      „Sellepärast, et selle väele on lisatud veel midagi. See takistab meil rääkimast teiesugustest sel moel, mis võiks teid ohtu seada või paljastada.“

      Võluvägi, mis keelas neil rääkida… see sarnanes kahtlaselt käsuhäälega. Kõik moroid suudavad veidi käsuhäält kasutada ja enamik suudab oma väge suunata asjadesse, et anda neile teatud omadusi. Moroi võluvägi oli aastate jooksul muutunud ja käsuhäält peeti nüüdsel ajal ebamoraalseks. СКАЧАТЬ