Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustasin lõpuks, et pean lähenema tervele seltskonnale ja riskima sellega, et dampiirid mind ära tunnevad. Ma ei teadnud, kas keegi kodus tegelikult ka mind otsis, või kas sellele grupile minu isik üldse korda läks. Võib-olla olen endast liiga heal arvamusel. Täiesti võimalik, et üks koolist väljalangenud jooksik ei huvitanud kedagi. Aga kui keegi mind tegelikult otsis, oli mu kirjeldust ilma igasuguse kahtluseta levitatud kaitsjate seas üle terve maailma. Ehkki olin nüüd kaheksateistkümneaastane, leiduks kindlasti tuttavaid, kes tiriksid mind tagasi USA-sse. Ent kuni ma pole Dimitrit leidnud, ei kavatsenud ma mingil juhul seda teha.

      Just siis, kui kaalusin, kuidas moroidele läheneda, lahkus üks dampiiritar lauast ja suundus baarileti poole. Kaitsjad loomulikult jälgisid teda, kuid paistis, et nad olid kindlad naise turvalisuses ja keskendusid moroidele. Olin kogu aeg mõelnud, et dampiiride ja verehoorade küla kohta oleks hea saada infot moroi meeste käest, aga kas polnud parem küsida päris verehooralt, kus see koht asub?

      Lahkusin lauast hooletul sammul ja lähenesid baarile, otsekui tahaksin jooki tellida. Seisin veidi eemal, kuni naine ootas baarmeni, ja uurisin teda silmanurgast. Ta oli blond ja tal oli seljas pikk, hõbemüntidega kaunistatud kleit. Ma ei suutnud otsutada, kas selle kõrval on minu must satiinist tuppkleit maitsekas või igav. Naise liigutused, isegi see, kuidas ta seisis, olid graatsilised nagu tantsijannal. Baarmen teenindas teisi ja teadsin – kas nüüd või mitte kunagi. Ma kummardusin naise poole.

      „Kas te räägite inglise keelt?“

      Naine võpatas üllatusest ja vaatas minu poole. Ta oli vanem, kui arvasin, oskuslikult tehtud jumestus varjas tema tegelikku iga. Kiire hindav pilk sinistest silmadest tundis minus ära dampiiri. „Jah,“ sõnas ta ettevaatlikult. Isegi see üks sõna oli öeldud tugeva aktsendiga.

      „Ma otsin üht linna… linna, kus elab palju dampiire, see on Siberis. Kas te teate, millest ma räägin? Ma pean selle leidma.“

      Taas seiras naine mind kaalutlevalt ja ma ei suutnud ta näoilmest midagi välja lugeda. Ta oleks võinud olla kaitsja, nii ilmetu oli ta nägu. Võib-olla oli ta kunagi väljaõpet saanud.

      „Ärge uurige,“ sõnas ta järsult. „Laske sel olla.“ Ta pööras selja, pilk baarmenil, kui too tegi kellelegi kirssidega kaunistatud sinist kokteili.

      Ma puudutasin selle naise käsivart. „Ma pean selle leidma. On üks mees…“ Mu hääl katkes. Niipalju siis külmaverelisest küsitlusest. Paljas mõte Dimitrile tõstis mul südame kurku. Kuidas ma suudan seda naisele seletada? Et jälitan ammu jahtunud jälge, otsides meest, keda armastasin üle kõige siin ilmas – meest, kes oli muutunud strigoiks ja kelle pidin nüüd tapma? Isegi praegu suutsin silme ette manada Dimitri pruunide silmade soojuse ja tunnetada ta käte puudutust. Kuidas suudan teoks teha kavatsuse, milleks olin ületanud ookeani?

      Keskendu, Rose. Keskendu.

      Dampiirinaine vaatas tagasi minu poole. „Ta ei ole seda väärt,“ lausus ta, mõistes mind valesti. Kindlasti arvas ta, et olen kallimat jälitav armuvalus tüdruk – kes ma ka olin. „Te olete liiga noor… teil pole veel hilja kõike seda vältida.“ Ta nägu võis küll olla ilmetu, kuid häälest kostis kurbus. „Minge ja tehke oma elust midagi. Hoidke sellest kohast eemale.“

      „Te teate, kus see asub!“ hüüatasin, liiga erutatud, et selgitada, et ma ei lähe sinna verehooraks. „Palun… te peate mulle ütlema. Ma pean sinna minema!“

      „Kas on mingi probleem?“

      Pöördusime mõlemad ja meile vaatas vastu ühe kaitsja vihane nägu. Kurat! Dampiiritar ei pruugi olla nende jaoks kõige tähtsam, kuid nad panevad tähele, kui keegi teda ahistab. Kaitsja oli minust vaid veidi vanem ja naeratasin talle magusalt. Ma küll ei ole nii rinnakas ja suure dekolteega kui see teine naine, aga tean, et lühike seelik paljastab mu kaunid jalad. Ei või olla, et kaitsja on selle vastu immuunne. Noh, ilmselt siiski oli. Tema karm ilme näitas, et minu võlud ei mõjunud. Siiski arvasin, et võiksin proovida õnne ja temalt infot välja pigistada.

      „Ma otsin üht linna Siberis, kus elavad dampiirid. Kas te teate seda?“

      Mees ei pilgutanud silmagi. „Ei.“

      Suurepärane. Kumbki ei teinud seda mulle kergeks. „Võib-olla teie boss teab?“ küsisin tagasihoidlikult, lootes, et see kõlab, nagu tahaksin saada verehooraks. Kui dampiirid ei räägi, siis võib-olla hakkab üks moroidest rääkima. „Võib-olla ta tahab seltskonda ja räägib minuga.“

      „Seltsi tal juba on,“ vastas kaitsja ühetoonilisel häälel. „Ta ei vaja rohkem.“

      Naeratasin „Kas te olete selles nii kindel?“ nurrusin. „Võib-olla peaksime temalt küsima?“

      „Ei,“ vastas kaitsja. Selles ühes sõnas kuulsin väljakutset ja käsku. Tagane. Kaitsja ei kõhkle vastu hakkamast ükskõik kellele, kes tema arvates võib ohustada ta peremeest – isegi kui see on üks alamkihti kuuluv dampiiritüdruk. Kaalusin, kas mitte peale käia, aga otsustasin hoiatust kiiresti kuulda võtta ja taganeda.

      Kehitasin muretult õlgu. „Ta ei tea, millest ilma jääb.“

      Sõnagi lausumata kõndisin muretult moel tagasi oma laua juurde, otsekui poleks tõrjumine mulle midagi tähendanud. Hoidsin kogu aeg hinge kinni, pooleldi oodates, et kaitsja tirib mind juukseidpidi klubist välja. Seda ei juhtunud. Ometi nägin, kuidas ta jälgis mind ettevaatlikul, kaalutleval pilgul, kui võtsin mantli ja panin lauale veidi raha.

      Lahkusin Ööbikust, hoolimatu ilme näol, ja suundusin liiklusrohke tänava poole. Oli laupäevaõhtu ning lähikonnas oli palju teisi klubisid ja restorane. Tänavad olid pidulisi täis, mõned sama uhkelt riides nagu Ööbiku külastajad; teised olid minuvanused ja igapäevaselt riides.

      Rahvas voolas klubidest välja, kostis vali tantsumuusika, basside tümps. Restoranide akendest oli näha elegantseid einestajaid ja rikkalikult kaetud laudu. Kõndides läbi rahvahulga, ümbritsetuna venekeelsest kõnest, surusin alla tungi tagasi vaadata. Ma ei tahtnud äratada kahtlust juhuks, kui see dampiir mind veel jälgis.

      Ent kui pöörasin vaiksele kõrvaltänavale, kust läks lühem tee minu hotellini, kuulsin tasaseid samme. Arvatavasti olin andnud põhjust ärevuseks, et kaitsja otsustas mulle järgneda. Seda juba ei juhtu, et ma annan talle eelise. Ma võin temast küll väiksem olla ja kanda kleiti ning kõrgeid kontsi, aga olen võidelnud paljude meestega, sealhulgas ka strigoidega. Ma saan ka selle mehega hakkama, eriti veel, kui kasutan üllatusmomenti. Olin ümbruskonda kaua jälginud, teadsin iga selle käänakut. Lisasin tempot ja lipsasin ümber paari nurga, millest üks viis mu pimedale, inimtühjale põiktänavale. Hirmutav, seda küll, aga ühte ukseavasse pugedes sai sellest hea varitsuskoht. Libistasin käratult kontsakingad jalast. Need olid mustad, ilusate nahkrihmadega, kuid võitluses üldse mitte ideaalsed, kui ma just ei kavatsenud kellelgi kontsaga silma välja lüüa. Tegelikult polnudki see halb mõte. Aga nii meeleheitel ma ka ei olnud. Kõnnitee oli mu paljaste jalgade all külm. Päeval oli vihma sadanud.

      Ma ei pidanudki kaua ootama. Mõne hetke pärast kuulsin samme ja nägin jälitaja pikka varju ilmumas maapinnal tänavalambi värelevasse valgusvihku. Minu jälitaja jäi seisma, kahtlemata selleks, et mind otsida. Tõepoolest, mõtlesin, see vend on jumala hooletu. Mitte ükski jälitav kaitsja ei oleks olnud nii kohmakas. Ta oleks pidanud liikuma salamisi, mitte nii kergesti end paljastama. Võib-olla ei ole siin Venemaal kaitsjate väljaõpe nii hea kui see, millega mina olin üles kasvanud. Ei, see ei saanud tõsi olla. Vaadake, kuidas Dimitri oli vaenlasi teise ilma saatnud. Akadeemias kutsuti teda jumalaks.

      Minu jälitaja astus paar sammu ja siis tegin mina oma käigu. Kargasin välja, rusikad СКАЧАТЬ