Täiuslik lootus. Nora Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja mind hommikul pool kaheksa kastad?“

      „Vihma pole juba mitu päeva sadanud ja varsti pean niikuinii minema külastajatele hommikusööki tegema. See on üks perekond. Nad olid õhtul kaua üleval ja magavad pisut kauem. Mul oli natuke aega ja…“ Ta jäi vait, juureldes, miks tal on küll vajadus kõike nii põhjalikult selgitada. „Kas sinul on mingi eriline põhjus, miks sa tulid pool kaheksa hommikul siia kohvi otsima?“

      „Unustasin ära, et Owen tuleb hiljem. Tavaliselt toob tema kohvi. Arvasin, et Carolee on köögis. Mul on vaja ta võtit, et ta koju sisse pääseda ja köögi kraanikausile pilk peale visata. Äravooluga on midagi imelikku.“

      Ryder oli väga hea õepoeg – ja poeg ja vend. „Ta tuleb kaheksaks. Võid oodata, kui soovid. Ma võin… visata su riided kuivatisse.“

      „Kas su naiskülastajaid ei häiriks, kui võõrastemajas on paljas mees?“

      Seda seltskonda ilmselt mitte, mõtles Hope. „Nad peaksid seda ilmselt lisahüveks, aga M&P on tühi, nii et võid oodata seal.“

      Alasti, mõtles Hope. Tõre, alasti ja hea kehaehitusega.

      Oh, kõrb oli ikka nii neetult kuiv.

      „Mul pole aega siin passida. Pean tööle minema.“ Ryder hammustas suure muffinisuutäie. „Pole paha.“ Jobu saba käis vastu maad. Ta püüdis kinni Ryderi visatud tüki üksnes pead liigutades.

      „Suur tänu.“

      Ryder uuris teda enne järgmise suutäie hammustamist. „Kas valgustid valmistavad ikka veel muret?“

      „Ei. Aga kahe päeva eest oli siin üks paar. Noormees tegi tüdrukule T&O toas abieluettepaneku. Nad tänasid mind, et olin voodi roosi õielehti täis puistanud. Ma ei teinud seda.“

      Hope vaatas võõrastemaja poole. „See oli ilus liigutus. Ma oleksin võinud ise selle peale tulla.“

      „Tundub, et oled endale assistendi saanud.“

      „Ju vist. Ega sul midagi selle vastu ole, kui lähen pärastpoole Avery uut restorani uudistama?“

      Ryderi pilk püsis Hope’i näol – pikalt ja põhjalikult –, siis varjas ta silmad päikeseprillidega. „Miks mul peaks midagi selle vastu olema?“

      „Selge. Kui sa rätikut rohkem ei vaja…“

      „Ei vaja.“ Ryder andis talle rätiku. „Tänan kohvi eest. Ja duši eest.“

      Hope’il õnnestus naer vapralt maha suruda. „Pole tänu väärt.“

      Ryder läks minema. Jobu saatis enne isandale järele sörkimist Hope’ile rõõmsa koeranaeratuse.

      „Kes see oli?“

      Ülalt kostev hääl pani Hope’i taas võpatama. Hea, et voolik oli kinni keeratud. Ta tõstis pilgu ja nägi teise korruse rõdule naaldumas hommikumantlis naist. Hope lappas mälukataloogi.

      Keskmine õde Courtney.

      „Tere hommikust. Üks omanikest.“

      „Kobe.“ Naine naeratas uniselt Hope’ile. „Minu eks on pikk, tumedapäine ja nägus. Ju vist on mul selle tüübi suhtes nõrkus.“

      Hope naeratas. „Kellel ei ole?“

      „Selles on sul õigus. Ega sul pole midagi selle vastu, kui tulen hommikumantlis alla? Ma pole vist juba pool aastat end nii hästi ja pingevabalt tundnud ega taha, et see tunne otsa saab.“

      „Loomulikult mitte. Köögis on värske kohv. Panen kohe hommikusöögi hakkama.“

      Courtney õhkas. „Ma olen sellesse kohta armunud.“

      Mina samuti, mõtles Hope voolikut ära pannes.

      Ta tundis end ka ise märksa pingevabamalt. Ta oli ajanud Ryderiga juttu, ilma et kumbki oleks nähvanud.

      Pruukis vaid mees üdini märjaks kasta.

      Ta läks naerdes võõrastemajja, et külalisele hommikusööki teha.

      NELJAS PEATÜKK

      Ryder võttis autost kuiva ja üsnagi puhta T-särgi ning otsis välja varuteksad. Hea, et tal need autos olid.

      Ta läks riietega Avery uude restorani.

      „Naised,“ ütles ta üksnes, ning Jobu saatis talle pilgu, mida võis tõlgendada meestevahelise solidaarsusena. Sisse astudes tervitas neid kantrimuusika – kuna Ryder polnud kohal olnud, et raadiot roki peale keerata –, puuride undamine ja naelapüstolite raksumine.

      Ta läks läbi restoraniosa, möödus tualettides töötavatest torumeestest ning sisenes kööki.

      Beckett seisis laua ääres ja uuris projekti.

      „Kuule, mõtlesin, et kui jääme ühe ukse juurde, siis…“ Beckett tõstis pilgu ja kergitas kulmu, kui Ryder riided suure grilli kõrvale viskas. „Jäid ootamatult vihma kätte või?“

      Ryder asus torisedes saapapaelu lahti tegema. „Võõrastemajapidaja voolikuga.“

      Beckett pahvatas täiest kõrist naerma. Ryder jändas märgade saapapaeltega. „Tegi sulle pesu.“

      „Suu kinni, Beck.“

      „Millega sa hakkama said? Läksid teda jälle krabama või?“

      „Ei. Ma pole teda muide kunagi krabanud.“ Ryder ajas end sirgu, tõmbas särgi seljast ja viskas selle lirtsatusega maha.

      Beckett uuris teda naerdes. „Mina olen küll midagi muud kuulnud.“

      Ryder saatis rihma pealt tõmmates vennale sünge pilgu. „Ma ütlesin sulle juba, et mingit krabamist pole olnud, see oli tema idee. Suu kinni.“

      „Ta kastis su läbimärjaks. Mis sa tegid? Ajasid teda mööda siseõue taga või?“

      Hope oli ta tõesti aluspüksteni läbi leotanud. Kuna tal tagavaraboksereid polnud, ei jäänud muud üle kui aluspükstest loobuda.

      Ta võttis end Becketti naerva pilgu saatel paljaks.

      „Kui su naine ei ootaks last, siis annaksin sulle kere peale.“

      „Tundub, et sihtmärk on hoopis sinu kere.“

      „Mul pole sinule tuule alla tegemiseks sihtmärki vaja.“ Ryder tõmbas ettevaatlikult püksiluku kinni. „Ta kastab äraneetud lilli ega vaata, mida teeb. Pealegi on ta närv püsti.“

      „Võib-olla sellepärast, et sa teda üllatasid.“

      Ryder pani silmi Beckettilt pööramata rihma rõhutatult vööle. „Kas oled lõpetanud?“

      „Küllap võiks veel midagi öelda. Midagi märjaks saamise kohta.“

      Ryder näitas talle särki selga ajades keskmist sõrme.

      „Võib-olla järgmisel korral õnnestub tal sind СКАЧАТЬ